Kired ja ulmetõved seriaalihaiglas - kas reaalsus või ...? (2)

Aeg-ajalt vaatajad mõtisklevad haiglaseriaale jälgides: on see tõesti võimalik? Äratada surnukskülmunu ellu ja puurida tänaval akutrelliga auke pähe?

Valearusaamad on paraku kerged juurduma ning selleks, et tõde välja selgitada, kutsus Tervis Pluss vestlusringi Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini arsti dr Vassili Novaki ja Tallinna kiirabi peaarsti dr Raul Adlase. Palusime tohtritel vaadata “Kiirabihaiglat”, kuid üle ega ümber ei saa ka “Dr House’ist” ja “Grey anatoomiast”.

Alustuseks tunnistavad arstid üksmeelselt: haiglaseriaalid on hoolega läbi ­mõeldud ning valediagnoose seal kellelegi ei panda ega väljamõeldud ravimeid ei anta. Ka “Kiirabihaiglas” näidatava osakon­na sisseseade teenib ära arstide heakskiidu. Adlas tõdeb siiski, et võrreldes seriaaliga on mõned erakorralise meditsiini ­osakonnas ja kiirabis kasutatavad uurimismeetodid nüüdseks edasi arenenud, mõningad vahendid pole siinpool suurt lompi seevastu aga eriti kasutusel olnudki.

Vaadeldavas “Kiirabihaigla” osas jäi silma pidev edasi-tagasi sõelumine, ustest sisse-välja tormamine, vaidlemine. Kas see on ülemängitud või on päriselus ka nii?

R. A.: Osakond, millest jutt käib, on ER (emergency room). Eri riikides on see natuke erinev, aga üle ühe päeva seal haiged ei viibi (Eestis näiteks neli tundi). Seal käibki sebimine: keegi saadetakse uuringutele või tuuakse osakonda tagasi, kellelegi vormistatakse kojuminekuks dokumente, konsultant tuleb vaatama haiget, tehakse mitmesuguseid protseduure jne. Tegevus on väga intensiivne. Seda püütakse ka seriaalis kujundlikult edasi anda. Loomulikult on ka rahulikumaid hetki, aga sellest ju filmi ei tee.

V. N.: Jah, kellelgi poleks huvitav vaadata tavalisi olukordi, näiteks kuidas kaks nädalat ravitakse naisterahval põiepõletikku. Seriaalis on kõik kontsentreeritud, sündmused on ühte osasse kokku pandud. Tegelikult pole maailmas haiglat, kus kogu aeg ravitaks selliseid huvitavaid ja raskeid haigusi. Juhtumid võivad olla pärit eri maailma otstest, ehkki filmi vaadates võib jääda mulje, et kiirabihaiglas elatakse niivõrd põnevat elu.

Seriaalis vegeteeris üks vanadaam juba aastaid üles ärkamata. Olukorra halvenemisel ei tahetud teda intensiivravi osakonda võtta, ehkki abikaasa seda nõudis. Kas ka tegelikus elus tuleb arstidel tegeleda niivõrd delikaatsete küsimustega?

R. A.: See on alati emotsionaalne teema. Arstil on õigus ja kohustus määrata haigele parim ravi võimaluste piires. Meie kultuuris tuleb kõige raskemate otsuste tegemiseks tavaliselt kokku konsiilium, kes oma otsuse ka haige lähedastele teatavaks teeb ja neid nõustab.

Kõikides suurtes haiglates on intensiivravi kohtadele väga suur nõudlus, sealne ravi on ülikallis ja igaks juhuks neid kohti varuks ei hoita – kõik on kogu aeg täis ja vahel “ajab ka üle”. Siiski ei peaks arst olema see, kes haige omastega rahaasju arutab. Selleks sobivad rohkem ametnikud. Intensiivraviarstil on haigete raviga piisavalt tegemist.

Mulle jäi silma ka stseen, kus arst vahetas sugulase vereproovi enda oma vastu, et viimane purjus peaga autoroolimise eest trahvi ei saaks. See on väga oluline teema ja on meeldiv, et meie meditsiinikultuur erineb natuke jänkide omast.

Siiski said kaks tõde kinnitust: esiteks, arst ei peaks ravima oma lähedasi ega neile ekspertiisi tegema, ja teiseks – mis tahes koostöö teiste ametitega, antud juhul politseiga, peab olema rõhutatult aus ja vastastikku lugupidav.

Seriaalid on üles ehitatud meditsiinilistele eranditele ning aeg jookseb neis kordi kiiremini kui tegelikus elus – kas sellest ei või tekkida vale mulje? 

V. N.: Põnevuse tekitamise nimel kontsentreeritakse kõik juhtumid ühte haiglasse, kuid lisaks sellele keeratakse ka ajaratas kiiremini käima. Haigus areneb teatud aja jooksul, aga taas kord pole huvitav vaadata kümmet seeriat ühe haigusloo kulgemisest. Vahel näidatakse, et inimene, kellele on õhtul tehtud lõikus, kõnnib järgmisel päeval juba ringi. Tegijad proovivad kogu tegevuse mahutada 40 minutisse. See võib teatud määral vale mulje jätta, sest tegelikult need asjad nii kiiresti ei käi.

R. A.: Arukas inimene oskab ise järeldusi teha. Aga samas, mida tõetruumalt film mõjub, seda rohkem hakkab inimene uskuma, et nii ongi. Praegu on tänu internetile patsientide teadlikkus niigi suur, film sellele väga palju juurde ei lisa.

Küll olen aeg-ajalt kuulnud märkusi, mis on tõenäoliselt ajendatud telekavaatamisest. Vaata, kuidas seal filmis “Rescue 911” parameedik selle ja teise päästis, miks teie nii ei tee? Natuke raske on siis selgitada, et seda olukorda ei saa lahendada “pastakat kõrri torgates”.

Iga inimene on nii eripärane, et vahel kogeb ka arst üllatust, et haige nii kehvast seisust siiski välja tuleb. Vahel jällegi on vastupidi: hoolimata väga heast ja õigest ravist ja hooldusest läheb esialgu paranemismärke näidanud haige ära. See on ikka veel looduse suur müstika, mida tänapäeva meditsiin ei kontrolli.

Telesaade võib juhatada inimesi ka ohtlikule teele. Oprah’ jutusaates rääkis üks Ameerika arst, kuidas ühel esmaspäeval tulid mehed järjest traumapunkti lihaserebendite ja väljaväänamistega. Selgus, et eelmisel nädalal näidati telekas, kuidas 15kilone kaalukaotus lisab peenisele 2,5 cm juurde. Mehed tormasid seepeale loomulikult kohe jõusaali...

R. A.: Eks saledama kõhuga isikutel on väljaulatuvate kehaosade nähtavus muidugi parem. Selge see! Eesti inimestel on õnneks veel piisavalt tervet talupojamõistust ja igasugustest imekampaaniatest ennast kohe mõjutada ei lasta. Arstidele meeldiks, kui olulisi terviseotsuseid, näiteks mingi dieedi alustamist, nendega arutataks, sest on asju, mida küll väga reklaamitakse, aga mis igale inimesele ei sobi. Näiteks hakkab noor naine, kellel on raskusi rasestumisega, kaalu langetama ja piirab seetõttu liigselt rasvase toidu tarbimist jne.

Milliseid seriaale ise vaatate?

V. N.: Jälgin dr House’i tegemisi iga kord, kui kiire töö kõrvalt on võimalik telekas käima panna. See on esimene seriaal, kus näidatakse ka terapeutide tööd ning mõeldakse rohkem diagnoosist. Kusjuures sari on väga huvitav, saab ka ise olukorda hinnata ja kaasa mõelda. Aga võimalusi on miljoneid ja alati ei oska lahendust leida. Tegelikult pole sellist arsti nagu House olemas, pole võimalik, et inimene suudab nii palju infot peas hoida.

R. A.: Vaidlen vastu. Imetabast leidub ka tavaelus. Dr House jt imearstid mõjuvad ehk kõikvõimsana, ometi on igas haiglas oma dr House, kelle juurde minnakse nõu küsima ja keda rasketel juhtudel appi kutsutakse.

Milleks üldse haiglaseriaalid?

V. N: Kui “Kiirabihaiglat” hakati Ameerikas näitama, muutus kiirabi-arsti eriala ääretult populaarseks. ­

“Dr House” täidab praegu samasugust eesmärki – kuidas meelitada inimesi õppima kirurgiks või terapeudiks. Seriaalidel on tohutu suur mõju noortele ja tervishoiule. Samamoodi nagu “Baywatch” (“Rannavalve” – toim), kus mees jookseb, naine upub, ta tõstetakse veest välja, tehakse kunstlikku hingamist ja südamemassaaži. Siis katsub mees naise pulssi, naine köhib vee suust välja, nad suudlevad ja kõnnivad õnnelikult edasi.

Tagamõte on see, et koolilapsed vaataksid ja neile tambitaks pähe, et niimoodi tuleb käituda – teha südame­massaaži ja suust suhu hingamist. Sellest muidugi ei räägita, et tegelikult jääb päästetavatest ellu ainult väike protsent ehk ainult üks neist kõigist tõuseb kohe jalule ja kõnnib koju.

Selline masspropaganda töötab hästi. Saksamaal tehti kampaania: muretseti buss aparatuuri ja nukkudega, arstid käisid pea igas külas elustamisvõtteid õpetamas. Raisati tohutult aega ja ressurssi ning selle tulemusel suudab ehk 12–13 protsenti inimesi teisi elustada. “Kiirabihaigla” ja “Dr House’i” mõjuga ei saa seda võrrelda.

Seriaalid mõjutavad vaatajaid, kuid alati mitte kõige paremini. Kui ei osata oma teadmisi reaalsusega kokku panna, võib see hiljem haiget teha. Kas ma soovitan seriaale vaadata? Jah, aga peab oskama vaadata.

“Kiirabihaigla”

Seriaal, mille keskmes traumade ja õnnetusjuhtumitega tegelevate kiirabiarstide elu. Sarjas ei puudu ka lõõmavad kired – abiellumine, petmine jm. Sarja peakarakterite Abby Lockharti ja Luka Kovaci armulugu on jõudnud juba lapsesaamiseni.

“Grey anatoomia”

Seriaali peaosas tegutseb noor resident Meredith Grey, kes puutub igapäevaelus kokku eriskummaliste ja raskete õnnetusjuhtumitega. Kaasresidentidega, kes on tema lähedased sõbrad ja toakaaslased, tuleb ette suhtedraamasid ja tragöödiaid. “Grey anatoomiasse” on pikitud võrreldes “Kiirabihaiglaga” rohkem (tragi)­komöödiat. Näiteks jääb ihuneeti pidi teineteise külge endine abielupaar, kes oma kaasade kõrvalt teineteise taasleidsid. Meeskonnal tuleb teha tõsist tööd, et paari suhte- ja kehapundar lahti harutada.

“Dr House”

Seriaal meditsiinimaailma Sherlock Holmesist. Dr House on arrogantne ja sarkastiline. Teda hoiab tööl tema ülemuse Cuddy arm ning tema enda silmapaistev mõistus, mis lubab lahendada ka kõige keerukama meditsiinilise müsteeriumi. Patsient tuuakse haiglasse, ühel hetkel on ta terve, teisel hakkab surema, surmani on jäänud veel 10 sekundit – ja just sel hetkel jõuab Gregory House oma truu meeskonna abil arusaamiseni, et patsiendil on rändav neer, ning kõik saab korda!