Meeled

Artikkel ilmus esmakordselt 2010. aasta veebruarikuu Tervis Plussis.

Koondamine lõpetas hirmu elu ees (10)

LISA KOMMENTAAR

Maurus Huviste7. veebruar 2015, 11:38
Miks väidetavalt edukas Eestis peab nii palju spetsialiste koondama?
Mis on poliitikas valesti, kuhu kaob riigis raha ja mis on kõige algpõhjus?
aga millest elati sel ajal kui toimus ravi ja eneseotsing?6. veebruar 2015, 20:13
Kui inimene on koondatud , siis sealt edasi mitu kuud õppida ja elda ilma sissetulekut omamata on tänases Eestis pea võimatu. Sellel kirjatüki peategelasel pidi ikka keegi olema kes teda üleval pidas ju, kommunaalid vajavad maksmist iga kuu, toitu on ka vaja ja lisaks kui isegi koolitused olidki tasuta, siis sinna ja tagasisõit nõuab ikka vahendeid. S
pm6. veebruar 2015, 22:01
Koondamise korral makstakse töötuskindlustushüvitist. Kui ta 4 kuud haiguslehel sügava depressiooniga oli, võis ka töövõimetuspensioni saada. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
veel6. veebruar 2015, 22:02
töötukassa maksab ka enda poolt suunatud koolitustele sõidu kinni.
PT7. veebruar 2015, 01:35
Koondatu saab töötuskindlustushüvitist sõltuvalt staazhist. Nt kui üle 10 a töötanud, siis aasta aega pool palka. Koolituste sinna- ja tagasisõidu maksab ka töötukassa kinni.
surnud ring6. veebruar 2015, 19:21
Kodukontor ammendab ka peagi.
Lõpetage6. veebruar 2015, 19:02
ometi sellise võltspropaganda ja vassimise tootmine. Häbi ka pole tõsises hädas rahata ja tulevikuta inimeste üle ilkuda. Mingu see "autor" selle jutuga just koondatud 75 farmiorja juurde. Kardan, et saab kere peale.
6. veebruar 2015, 22:03
Ära õienda - olen ise sama asja läbi elanud ja kuidagi saab ikka.
mina kaa7. veebruar 2015, 12:50
võiksin samuti koondajale lilled viia ja oma eksabikaasale samuti. tänu nendele olen nüüdseks see, kes ma olen.
6. veebruar 2015, 18:40
Ääretult tubli inimene! Ise olen midagi sarnast läbi elanud, võib-olla isegi raskemal kujul, kui artiklis kirjas. Olen elus väga palju õppinud, omandanud kaks kõrgharidust, läbinud niisugusel hulgal täiendkoolitusi (sealjuures suur osa neist pikaajalisi), et CV-sse pole mõtet kirja panna põhjusel, et sellist pikka juttu ei viitsi ükski tööandja lugeda ja ühel hetkel selgub, et sellises vanuses nagu 45 pole sa enam kellelegi vajalik... Kelle jaoks ülekvalifitseeritud, kelle jaoks liiga vana, kelle jaoks liiga kole jne. Olin pikka aega töötu ja ravin siiani depressiooni, sest ka väga rasked isiklikud mured sattusid samale ajale. Tööle sain tänu tutvusele, mitte küll erialasele, aga läheb hästi, tunnen end palju paremini ja ilmselt hakkab ka pikaajaline depressioon taanduma. Sattusin toredasse kollektiivi, hea ülemuse käe alla, kes motiveerib prääniku, mitte piitsaga ja ma tunnen end tõesti päris hästi. Palk on muidugi väiksem, kui erialast tööd tehes, aga tervis ja tööga rahulolu on väärtuslikumad. Soovin kõigile endasugustele edu, olge julged ja proovige midagi uut, see võib tõepoolest aidata.