Foto: PantherMedia / Scanpix
Meeled
6. veebruar 2015, 17:15

Artikkel ilmus esmakordselt 2010. aasta veebruarikuu Tervis Plussis.

Koondamine lõpetas hirmu elu ees (10)

Mis teha, kui inimene on oma eluga justkui mustas augus? Tiia aitas uuesti teele professionaalne hingeabi ja tema enda õpivalmidus.

Tartu Raekoja platsil kõnnib aasta­vahetuse eelsest kiirest ajast oimetuks löödud inimeste keskel üks rahulik ja rõõmus. Lahedalt riides pealegi. “Töötuna tegin,” keerutab Tiia oma pikka seelikut näidata. “Ise värvisin lõnga ja ise kudusin. Ja see kott on ka mu oma tehtud.” Kadestamisväärset energiat ning rõõmu ja rahulolu kiirgab sellest naisest isegi külmal talvepäeval.

Tiia kodukontoris on arvutimonitori külge kleebitud paber, millel kirjaread:

sinu uskumustest saavad sinu mõtted
sinu mõtetest saavad sinu sõnad
sinu sõnadest saavad sinu teod
sinu tegudest saavad sinu harjumused
sinu harjumustest saavad sinu väärtused
sinu väärtustest saab sinu saatus

“Selle ma kirjutasin välja Bruce H. Liptoni raamatust “Uskumused ja bioloogia”. Et mul oleks kogu aeg silma ees, mis juhtub siis, kui julged muuta oma uskumusi elust ja iseendast,” ütleb Tiia. Ta on valmis ka teistele rääkima oma elu muutmise lugu, sest äkki aitab see kedagi uute mõtete rajale.

Et niisugusest elavast eeskujust võib kasu olla, koges Tiia sügisel ühe seltskonnaga jõhvikaretkele minnes. “Nägin seal inimesi, kes olid sellised nagu mina poolteist aastat tagasi – stressis ja hirmunud –, no need tunneb ju ära. Hakkasin siis rääkima, et koondamist ei pea võtma kui negatiivset uudist. Muidugi on seda algul raske teha, aga vaadake mind – siin ma olen ja palju õnnelikum kui varem. Üks seltskond koguneski minu ümber ja hakkas küsimusi esitama, rääkisime kohe pikalt. Nägin, kuidas inimestel hakkas pärast vestlust kuidagi kergem.”

Tiia lubab, et mõne aja pärast, kui tal juba väga hästi läheb, on ta valmis oma koondajatele lilled viima, tänuks tehtu eest. Toona ta muidugi kohe aru ei saanud, et sunnitud äraminekust saab pääsetee.

Hirmu võit ja allakäik

“Olin kaheksa aastat töötanud riigiametis ja neist kuus esimest pakkusid mulle väga palju rahuldust, sest sain osa võtta ühe organisatsiooni loomisest ja arendamisest. Meie edu saladus peitus koostöös ja hästi toimivas meeskonnas. See peab täiesti paika, mis sotsialismiajal öeldi, et kaadrid otsustavad kõik. Minu jaoks aga jõudis see “lapsuke” viie aastaga raskesse puberteeti ja hakkas mind lämmatama,” tõdeb naine.

Edasi järgnesid otsingud firma sees, Tiia püüdis n-ö kontorist välja ja tegelikule elule lähemale saada. Aga töö, mida sellega seoses teha tuli, ei sobinud Tiia natuuriga kuidagi kokku.

“Ühesõnaga, tõestasin endale, mida ja kellega ma siin elus teha ja koos olla ei taha. Kahjuks tuli see tarkus koos negatiivsete tagajärgedega. Olin selleks ajaks endale külge mõelnud või ligi tõmmanud hirmu üksi, töötuks ja sõpradeta jäämise, eluga mitte­hakkamasaamise, läbipõlemise ees. Tagantjärele saan aru, et kõige enam pärssis mind hirm otsustamise ees.”

Tiia tõdeb, et eks tedagi mõjutasid karmi kapitalismiga kaasnenud püüdlused olla/näida täiuslik ning vajadus kontrollida sündmuste käiku. Aga see just ei lasegi meil krampi minemata mõelda muudatustele oma elus.

Kõik hakkas allamäge minema. Kuigi Tiia soovis oma hinges midagi muuta, sai hirm muutuste ees temast ikka võitu. Asi lõppes sügava depressiooni ja neljakuise haiguslehega.

“Haiguslehel olemise ajal andis tööandja mitu korda mõista, et minu teeneid enam ei vajata ja pean hakkama mõtlema lahkumisele. Aga pelgalt mõte asjade niisugusest käigust süvendas mu depressiooni veelgi. Ma ei suutnud ette kujutada, et olen viiekümneselt üksik, töötu, sissetulekuta, mitte kellelegi vajalik haige naine.”

Lõpparve antidepressantidega

Perearst arvas, et nii raskeks kujunenud olukorras oleks Tiial vaja psühhiaatri tuge. Tiia otsustas dr Maria Volkonskaja kasuks, sest just Volkonskaja oli tal kunagi aidanud üle saada lahutuskriisist.

Kui psühhiaater oli uurinud depressiooni põhjusi ja aastase antidepressantide võtmise tulemusi, ütles ta ühel vastuvõtul saatuslikud sõnad: “Tiia, kaua sa veel kavatsed tagajärgede ja nende raviga tegelda? Kas sa ei arva, et oleks aeg põhjus likvideerida?”

Tiia suured silmad teevad öeldut korrates mitu ringi. Aga ei ole kurvad. Nüüd ammu enam mitte.

Tookord oli aga kogu maailm Tiia ümber kottpime. “Mul oli ohvrirollimäng kenasti selgeks õpitud, ma ei näinud ega kuulnud enda ümber midagi ega kedagi. Saaks ainult koju, uks lukku, telefon välja. Õnneks läks arsti öeldu mulle nii korda, et sellest päevast alates mängisin mõttes läbi töötuks olemise eelised ja küsisin, mis minuga juhtub, kui ma jätkan endises vaimus. Ühesõnaga – muutsin mõtlemise suunda, pöörasin pea teisele poole ja nägingi hoopis midagi muud.”

Ja siis see tuli! Sõbrapäeval anti Tiiale teada, et edaspidi pole tal vaja enam tööle tulla. Selle mõttega end tasapisi juba harjutanud naine andis vastu vaidlemata koondamispaberile allkirja.

“Aga see oli ju ainuke võimalus eluga edasi minna, see oligi see “midagi muud”, mida ma pead pöörates nägin. Samal ajal tegime arstiga plaani antidepressantidest loobumiseks ja et mul oli nüüd töötuna aega endaga tegeleda, juhatas tohter mind ühte ravimiuuringugruppi,” meenutab Tiia pöördelist aega oma elus.

Ravimiuuringugrupis osalemine hõlmas ankeetide täitmist, aga ka vestlusi arstiga. Psühhiaater Triin Eller suunas neil vestlustel Tiiat psühholoogilist kirjandust lugema. Sageli kujunesid tohtri vastuvõtud värskelt loetud raamatute üle diskuteerimiseks. Raamatud ja vestlused arstiga aitasid leida ja kinnistada väärtusi, mida Tiia nüüd oma elus oluliseks tahtis pidada.

Aeg hakata tegutsema!

“Hakkasin iga päevaga üha enam nautima töötuksolemise eeliseid – mul oli aega lugeda, suhelda, maal aiatööd teha ja oma sõpru-sugulasi aidata. Esimest korda elus sain täiega suve nautida. Ja nüüd oli mul aega hakata õppima.”

Kui suvi läbi, tundiski Tiia ennast juba nii hästi, et küsis töötukassalt (toonaselt tööturuametilt) koolitusi. Aga et töötukassa koolitused kohe ei alanud, jõudis Tiia teoks teha oma ammuse unistuse ja õppida Tartu rahvaülikoolis kitarrimängu. Aasta lõpus algas projektijuhtimise kursus ja pärast seda tudeeris Tiia mitu kuud ettevõtlust.

“Neil kursustel osalemine muutis mu elu 180 kraadi,” teab ettevõtja Tiia. “Tartu kutsehariduskeskuse õpetajate käe all ­valmis mu elu esimene äriplaan, mis sai ka ettevõtluse alustamiseks vajaliku starditoetuse. Muide, ma olen ju EPA lõpetanud ja igasugu kursusi läbinud, aga keegi pole mulle seni nii hästi deebetit ja kreeditit selgeks teha osanud. Kursusekaaslastest said sõbrad ja toetajad, kes aitasid äriplaani koostada. Õppimine viis mind kokku “kaaskannatajatega”, keda elu oli sundinud silmitsi seisma samasuguste olukordadega. Tõdesime, et turvalisus ei seisne asjade omamises, vaid nendega toimetulemises.”

Nüüdseks on Tiia loonud oma firma ja tunneb, et maal toimetavatele ettevõtjatele kasulik olles saab ta ise olla vaba ja loov.

Oma mõnusas kodukontoris ehk sammukese kaugusel sama mõnusast, Tiia enda kujundatud köögist ja elutoast võtab värske ettevõtja kokku, mida ta töötukogemusest õppis. “Sain kätte vabaduse tunnetuse suhtlemises ja tegutsemises üldse, õppisin tundma rõõmu isetegemisest, mõistsin, kui tähtis on eneseusaldus ja otsustamiskindlus.”