Keha

Artikkel ilmus esmakordselt 2010. aasta veebruarikuu Tervis Plussis.

Ravil ja ravil on vahe (2)

Marika Jürgenson, 7. veebruar 2015 10:06
Foto: PantherMedia / Scanpix
Järelravi, taastusravi, hooldusravi... mis neil vahet? Esimene sõnapool kõlab küll erinevalt, aga mõte jääks nagu samaks. Tegelikult aga ongi need täiesti erineva tähendusega mõisted.

Järelravi

Samal teemal

Järelravi on vahetult aktiivravile järgnev ravi. Nii traumad, haigused kui ka muud terviserikked vajavad kindlat ravimis­aega, mille jooksul patsiendi tervis paraneb. Järelravi on seotud konkreetselt sellele eelnenud aktiivraviga.

Aktiivravi on tervishoiuteenus, mida osutatakse ebastabiilses seisundis haigetele ning haigetele, kes vajavad suure riskiastmega diagnostilisi või raviprotseduure.

Aktiivravi määrab perearst või teatud eriala arst vastavalt diagnoosile: haigusest jagusaamiseks võetakse ravimeid, tehakse operatsioon, tegeletakse traumaga jms. Aktiivravi ja sellele vahetult järgnev või juba aktiivravi ajal alustatud järelravi võib toimuda kas raviasutuses või patsiendi kodus.

Aktiiv- ja järelraviks võib mõnede terviseprobleemide (näiteks traumade) korral olla ka aktiivne taastusravi, mille ülesanne on kahjustatud funktsioonide taastamine.

Järelravi toetab aktiivravi, aitab omalt poolt kaasa organismi paranemisele, tugevdab immuunsüsteemi, hoiab ära haiguse taaspuhkemise ja tüsistused, tagab haiguse korraliku väljapõdemise ja/või neutraliseerib aktiivravi käigus tekkida võivaid ravimite kõrvalmõjusid.

Järelravi kestus on varieeruv ning selle määrab raviarst. Statsionaarne järelravi määratakse vastavalt näidustustele ning haigekassa maksab vastavalt ettenähtud voodipäevadele.

Taastusravi

Taastusravi on töövõimet ja toimetulekut taastav ravi kas aktiivselt või toetavalt.

Seda ravimeetodit rakendatakse statsionaarsetes aktiivraviosakondades ägedaloomuliste haiguste või trauma korral või pärast operatsiooni.

Intensiivset taastusravi osutatakse haiglas neile, kel on pärast operatsiooni selja- või peaajukahjustusega kaasnev mõõdukas või raske funktsioonihäire, ägeda haiguse, trauma või operatsiooni järgse perifeerse halvatusega kaasnev mõõdukas või tugev liikumishäire, vaagna hulgimurdude ja ebastabiilsete lülisambamurdudega kaasnev mõõdukas või tugev liikumishäire, ägeda südamelihase infarkti järgne mõõdukas või raske funktsioonihäire.

Intensiivse statsionaarse taastusravi eest tasub haigekassa.

Toetav taastusravi on mõeldud eelkõige krooniliselt häirunud funktsioonide taastamiseks, säilitamiseks või puudega kohanemiseks, aidates patsiendil ennistada oma teovõime kas endisele tasemele või tagada endaga toimetulek mõningate piirangutega. Taastusravi eesmärk on võimaldada inimesel iseseisvalt oma eluga hakkama saada.

Toetavat taastusravi rakendatakse peamiselt ambulatoorselt taastusravikeskustes, tervisekeskustes ja sanatooriumides või ka koduse ravina krooniliste haiguste korral. Meditsiinilise näidustusega toetavate taastusraviprotseduuride eest tasub haigekassa.

Hooldusravi

Hooldusravi hõlmab tervishoiu- ja hoolekandeteenuseid, mida osutatakse haigele, kellel on püsiv tervisekahjustus ja välja­kujunenud funktsionaalne häire, kellel puudub perspektiiv tervenemiseks ning toimetulekuvõime märgatavaks paranemiseks. Hooldusravi puhul on oluline arsti saatekiri.

Hooldusravi eesmärk on patsiendi parima võimaliku elukvaliteedi ning toime­tuleku saavutamine ja säilitamine. Hooldusravi sihtgrupiks on patsiendid, kes vajavad õendusabi, kuna ei saa endaga iseseisvalt hakkama kroonilisest haigusest tingitud funktsionaalsete häirete ja puuete tõttu. Enamasti on tegemist üle 65aastaste inimestega.

Ajaloo vältel on püsiva tervisekahjustusega või vanuse tõttu enesega mitte toime tuleva inimese eest hoolt kandnud eelkõige pere või suguvõsa. Tänapäeval on aga arenenud riikides hooldusravist saanud sotsiaalpoliitika, sest vanemaealiste osakaal on eluea pikenemisega tunduvalt suurenenud ning peremudelid ajaga muutunud.

Enamikus riikides paikneb hooldus­ravi tervishoiu ja hoolekande piirialal ning see seab selle teenuse rahastamise keerulisse olukorda. Ükskõik millist viisi või kombinatsiooni kasutatakse, tagavad riigid üldjuhul vaesematele elanikele n-ö miinimumhoolduse.

Eesti hooldusravi­võrgu 2004.–2015. aasta arengukava järgi jaguneb hooldusravi rahastamine nelja allika vahel: tervishoiuteenus ravikindlustusest, hoolekandeteenus valla ja linna sotsiaalteenuste ostmiseks eraldatavatest vahenditest, teenuste kasutajate omaosalusest ning muudest rahastamisvõimalustest (valitsusväliste organisatsioonide abi, siht­annetused, investeeringud kohaliku omavalitsuse vahenditest, erasektori investeeringud jm).

Eestis rahastab haigekassa hooldus­ravi, mis hõlmab meditsiinilisi teenuseid. Selle juures võib aga olla ka kokkupuuteid hoolekandesüsteemiga, sest ka hoolde­kodudes elavatel inimestel esineb meditsiinilisi vaevusi.

Rahastamise puhul ongi suund sellele, et haigekassa osa väheneb järk-järgult ja suureneb omavalitsuste panus ning inimeste omaosalus. Vastavalt hooldusravivõrgu arengukavale peaks 2010. aastaks ravikindlustuse ehk siis haigekassa rahastatav osa hooldusravi eest tasumisel olema vaid 35%, inimese omaosalus 16% ja omavalitsuse osa 49%.