Mis viib noored uimastite juurde ja kuidas seda vältida? (3)

"Sellepärast on eriti oluline aidata noortel inimestel uimastite kasutamist vältida või lükata esmakordne uimastite kasutamine võimalikult hilisesse ikka," rõhutab Tervise Arengu Instituudi spetsialist Karin Streimann turvaportaalis "Julged Hoolida".

Uimastitarvitamise riskitegurid

Miks mõni noor hakkab uimastit regulaarselt tarvitama, teine aga mitte? See sõltub nii noorukist endast kui ka paljudest välistest asjaoludest. Uimastitarvitamise tõenäosust ning sõltuvuse teket suurendavaid tegureid nimetatakse riskiteguriteks. Neid võib jagada neljaks:

* individuaalsed,
* kooli ja eakaaslastega,
* perega
* ühiskonnaga seotud tegurid.

Riskitegurite mõju sõltub ka lapse vanusest – nooremale lapsele avaldavad suuremat mõju perega seotud, noorukile aga kooli ja eakaaslastega seotud tegurid.

Individuaalsed riskitegurid on näiteks elamustejanuline käitumine, impulsiivsus, ebaadekvaatne enesehinnang (nii madal kui ka ülemääraselt kõrge), puudulikud sotsiaalsed oskused, agressiivne või antisotsiaalne käitumine, psüühilised häired. Kooli ja eakaaslastega seotud riskiteguritest on olulisemad halb psühhosotsiaalne keskkond koolis, madalad akadeemilised saavutused ja/või õpiraskused, kooli üritustel mitteosalemine, vanemate vähene huvi kooli tegevuste ja hariduse vastu ning sõbrunemine uimasteid tarvitavate eakaaslastega.

Perega seotud riskitegurid on uimasteid tarvitavad vanemad, vanemate salliv suhtumine uimastitarvitamisse, pinged ja tülid perekonnas, vanematepoolne üle- või alahooldus, lapse ja vanema vahelise kiindumise puudumine.

Parim, mida lapsevanemad ja lähedased saavad uimastite tarvitamise ennetamiseks teha, on lapsega uimastitest (nii legaalsetest kui illegaalsetest) rahulikult rääkida ning püüda kirjeldada enda seisukohti ning tundeid.

Teemade vältimine võib viia vaid selleni, et noor kogub endale teadmisi tänavalt, sõpradelt või interneti vahendusel ning need teadmised ei pruugi olla korrektsed. Oluline on ära kuulata noore arvamus ja seisukohad ning väljendada muret lapse turvalisuse ja heaolu pärast.

Vanema-lapse omavaheline usalduslik suhe ja aktiivne osavõtt lapse elust (lapse kuulamine, tema tegevuste- ja õppimisega kursis olemine, tema sõprade tundmine, huvi käekäigu vastu ning lapse murede ja probleemide jagamine) aitavad ennetada uimastite tarvitamist. Väga oluline on pereliikmete üksteisele olemasolu ning ühistegevusteks aja leidmine.

Tähtis on meeles pidada, et noori võib erinev suhtumine alkoholi ja keelatud uimastitesse üksnes segadusse ajada. Alaealise jaoks on kõik uimastid keelatud: vanemate selgelt tauniv hoiak uimastite tarvitamisse aitab edasi lükata noore uimasti tarvitamist. Selgete reeglite, kohustuste ja tagajärgede üheskoos paika panek, järjepidev (mõõdukas) distsipliin tugevdamaks perekondlikke reegleid ning kiitus ja tunnustus sobiva käitumise eest on olulisemad märksõnad koduses uimastiennetustöös.

Kuidas märgata uimastiprobleemiga noort

Uimastite tarvitamist ja kuritarvitamist on üsna raske kindlaks teha. Uimastijoove kestab tavaliselt lühikest aega ning tarvitajal on seda kerge varjata. Enamus uimastiprobleeme kujunevad välja aeglaselt, nädalate ja kuude jooksul. Sellepärast on keeruline öelda, kas midagi on noorega valesti või on tegemist mööduva nähtusega.

Uimastite pruukimisele viitavad tunnused võib jagada nelja rühma: järsud muutused käitumises ja tavades, füüsilised muutused, sotsiaalsed probleemid ning esemelised leiud (alkoholipudelid, välgumihkel, tahmased lusikad, väikesed metallkarbid, väikesed fooliumipakikesed jms).

Nende märkide esinemine üksikult ei näita veel uimastite kuritarvitamist, kuna paljud neist on noorukieale omased ilmingud.Mitme erineva märgi esinemine üheaegselt võib aga osutada suurema kontrolli vajadusele. Kindlasti peaks inimest kahtluse korral pikema aja jooksul jälgima, püüdma temaga rääkida ning seejärel otsustada kuidas edasi käituda.

Muutused käitumises ja tavades, mis võivad viida kuritarvitamisele on näiteks hoolimatus hügieeni ja riietuse suhtes, ootamatu huvikaotus ja põlglikkus kooli vastu, soovimatus veeta vaba aega koos harjumuspäraste sõpradega, koolist puudumine ja langenud õppeedukus, silmatilkade või suuvärskendaja kasutama hakkamine, harjumuspärasest suurem äkilisus ja närvilisus, seosetu jutt, raha laenamine/kaotamine, asjade müümine, põhjuseta itsitamine ja naerukrambid, järsud meeleolumuutused.

Füüsilised muutused, mis võivad viidata sõltuvuse algusele või kuritarvitamisele: senisest sagedamini nohune ja kinnine nina, punased silmavalged ja vesised silmad, köhahood näiliselt tervel inimesel, seletamatu väsimus, ükskõiksus, isu- ja kehakaalulangus, kratsimisjäljed ihul, sagedased kukkumised ja õnnetused.

Kuidas noortega uimastitest vestelda

Lõpetuseks ka mõned nõuanded kuidas noorega uimastitest vestelda.

* Plaani vestlust ette. Vali aeg, millal ta pole uimasti mõju all, püüa jääda rahulikuks.
* Teavita last oma kahtlustest ning selgita välja faktid. Püüa jääda rahulikuks ja mitte vihastada ka siis, kui arvad, et laps valetab.
* Palu lapsel oma seisukohti kirjeldada ning kuula, mida tal öelda on.
* Näita, et muretsed noore tervise ja heaolu pärast ning kinnita, et ta saab alati arvestada sinu toetuse ja abiga.
* Räägi lapsele, missugune käitumine on lubatud ja missugune mitte ning selgita, et noor vastutab nii oma tegude kui nende tagajärgede eest.
* Ära ähvarda karistusega. Uimastite tarvitamise puhul ei piisa vaid karistamisest, kuna see ei lahenda noore tegelikke probleeme.
* Kirjelda lapsele valikuvõimalusi abi saamiseks.

Noorele abi otsides võib esimest korda ka ise professionaalsete abipakkujatega ühendust võtta, uurida lähemalt abi saamise võimaluste kohta või arutleda probleemi ning võimalike lahenduste üle. Abi saamise võimalusi vaata aadressilt www.narko.ee/nou-ja-abi/.