Riigikontroll: hooldusravivõrk ei toimi tervikuna, selles raisatakse liigselt raha (6)

Riigikontrolli hinnangul ei ole Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015 eesmärke suures osas saavutatud. Iseseisva õendusabi ja hoolekande süsteem ei ole seotud tervikuks, statsionaarse õendusabi kättesaadavus ja riiklik rahastamine erinevad piirkonniti märkimisväärselt ning kolmepoolseid (haigekassa, omavalitsus, patsient) rahastamispõhimõtteid ei ole rakendatud. 2013. aastal oleks veerand statsionaarse õendusabi teenust saanud patsientidest pidanud saama hoopis muud abi ja seetõttu kulutati ebaotstarbekalt 4,1 miljonit eurot.

Kitsaskohad, millele Riigikontroll tähelepanu juhtis, on:

* 25% statsionaarse õendusabi teenust saanud patsiente sai 2013. aastal valet ja kõige kallimat abi. Auditis tehtud eksperdianalüüsist selgus, et rohkem kui kolmandik (37%) valet teenust saanutest vajas hoolekandeasutuse teenust, ligi pooled (45%) oleksid vajanud kodustes tingimustes ambulatoorset õendusabi ja/või hoolekandeteenuseid. Ligi viiendik (18%) statsionaarset õendusabi saanutest oleks ekspertide hinnangul saanud kodus hakkama ilma igasuguste teenusteta. Arvestuslikult raisati seetõttu täielikult 740 000 eurot ravikindlustuse raha.
Eksperdid lähtusid enda hinnangutes ideaaltingimustest, kus kõik teenused oleksid konkreetses piirkonnas patsiendile kättesaadavad.

* Iseseisva õendusabi ja hoolekande süsteem ei toimi ühe tervikuna. Ühtsete hindamiskriteeriumite puudumise tõttu ei ole alati selge, kas inimene vajaks ravikindlustuse rahastatavat õendusabi või perekonna ja omavalitsuste rahastatavat hooldusteenust. Seetõttu saavadki patsiendid tihti valet ja kallimat teenust. Arstid suunavad vaid tervishoiuteenusele ja alternatiive ei kaalu. Riigikontrolli hinnangul ei ole Sotsiaalministeerium hooldusravivõrgu arengukava 11 kehtimisaasta jooksul suutnud kahte süsteemi ühtseks liita ega ühtseid hindamiskriteeriume välja töötada. Alates juulist 2014 kehtib uus saatekiri, mis osaliselt aitab leevendada statsionaarse õendusabi ja koduõenduse hindamiskriteeriumite puudumist.

* Iseseisva õendusabi teenused ei ole piirkondlikult ühtlaselt kättesaadavad. Hooldusravivõrgu arengukava järgi, mida peetakse adekvaatseks ka praegu, on maakonnas ette nähtud statsionaarse õendusabi osutamiseks 10 voodikohta iga 1000 inimese kohta, kes on 65aastased ja vanemad. Keskmiselt oli 2013. aasta lõpu seisuga Eestis 8,4 voodikohta, kuid probleem on voodikohtade piirkondliku jaotusega: Jõgeva-, Pärnu-, Viljandi- ja Valgamaal on voodikohti oluliselt rohkem kui kavandatud ning samal ajal on Järva- ja Saaremaal voodikohti plaanitust vaid 57% ulatuses.
Veel suuremad on erinevused ambulatoorse õendusabi teenuse osutamisel piirkonniti. Hiiumaa inimeste võimalus saada ambulatoorset õendusabi on üle 10 korra väiksem kui Viljandimaa inimestel.

* Piirkondlikke erinevusi süvendab Eesti Haigekassa. Lisaks sellele, et voodikohad jagunevad maakonniti ebaühtlaselt, ei osutata teenuseid vastavalt 65aastaste ja vanemate inimeste arvule piirkonnas. Näiteks katab haigekassa leping teenuseosutajatega Lääne-Virumaa arvestuslikust teenusevajadusest 40%, Lääne- ja Põlvamaal aga vastavalt 73% ja 77%. Ebavõrdsust teenuse saamisel suurendavad ka haigekassa erinevad lepingutingimused teenuseosutajatega. Tulemus on see, et kõige lühemalt osutatakse teenust Valgamaa inimestele (23 päeva patsiendi kohta aastas) ja kõige pikemalt Põlvamaal (40 päeva patsiendi kohta aastas). Haigekassa on selgitanud olukorda kui ajalooliselt kujunenut. Alates 2014. aastast on haigekassa sellele probleemile tähelepanu pööranud ning maakondlikud erinevused on mõnevõrra vähenenud.

* Õendusabi arengut takistab personalipuudus. Kolmandikul statsionaarse teenuse osutajatest ei ole tööl ettenähtud arv õdesid või hooldajaid. Alates 2015. aastast on personalinõuded veelgi kasvanud. Senise 1,3 õe ja 1,5 hooldaja asemel peab alates 2015. aastast olema iga 20 patsiendi kohta 1,5 õde ja 2 hooldajat. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et statsionaarse ja ambulatoorse õendusabi maht ei kata veel kaugeltki vajadust. Personali on juurde vaja nii olemasoleva teenusetaseme säilitamiseks kui ka teenuse mahu suurendamiseks edaspidi.

* Omavalitsused ei ole suutnud õendusabisse panustada kavandatud mahus. Arengukavas on ette nähtud statsionaarse õendusabi kolmepoolne rahastamine (kohalik omavalitsus 49%, haigekassa 35% ja patsiendi omaosalus 16%). Praegu maksab haigekassa 85% ja patsient ise 15%. Omavalitsused teenuse rahastamises märkimisväärselt ei osale. Õendusabi kolmepoolse rahastamise eesmärk ei olnud ainult kulude jagamine, vaid kolme osapoole huvitatuse ja vastutuse suurendamine, et patsient saaks sobivaimat ja rahaliselt kõige mõistlikumat teenust. Riigikontrolli hinnangul ei ole Sotsiaalministeerium arengukava rakendamise perioodil astunud ühtegi sammu, et valdkonna rahastamist integreerida, ning muudetud ei ole ka arengukava eesmärke, kui planeeritud kujul rahastamist enam õigeks ei peeta. Kolmepoolne rahastamine oleks saanud võimalikuks vaid siis, kui arengukava heakskiitmisele oleks järgnenud sammud, mis seaduse tasandil kinnitaksid planeeritut. Aga selliseid seadusemuudatusi seni algatatud pole.

* Tegemata haiglavõrgureform puudutab ka õendusabiteenuse arengut. Kuigi hiljuti on Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil kiidetud heaks „Eesti tervishoiu arengusuunad aastani 2020", siis otsuseid haiglavõrgu ümberkorraldamiseks tehtud ei ole. Riigikontrolli 2010. aastal lõppenud audit näitas, et aktiivravihaiglad kõigis piirkondades sellises mahus jätkata ei saa ning seetõttu muutub nende teenustepaketis üha olulisemaks õendusabi osutamine. Arvestades aga õendusabi praegust mahtu, teenuste eest makstavat hinda ning personaliprobleeme, ei pruugi see olla piisav haiglate tegevuse jätkamiseks.