Külmetushaigus: lahing viirusega

Põhjamaade külm aeg – hilissügis, talv ja varakevad – on külmetushaiguste levikuks kõige soodsam. Inimeste immuunsüsteem tundub olevat sellel päikesevaesel perioodil kõige haavatavam: halva ilma tõttu eelistatakse olla pigem siseruumides kui õues. See omakorda loob soodsad nakatumistingimused: hulgakesi kinnises ruumis koos olemine tihendab viiruste hulka ning teeb nende pääsu hingamisteede limaskestadele hõlpsamaks.

Kaitsevalmis vägi

Nakkuslikesse külmetushaigustesse jäämine oleneb eelkõige organismi vastupanuvõimest ehk immuunsuse tugevusest, meie läheduses olevate viiruste hulgast ja nendega kokkupuutumise sagedusest.

Organismi kaitsevõimest oleneb, kas viirusnakkuse saamise järel kujuneb välja külmetushaigus, mis annab endast märku nohu, tugeva kurguvalu ja/või köhaga, või saab võitlusvalmis immuunsüsteem haigustekitajast vähema vaevaga lahti: avalduvad vaid kerged külmetustunnused.

Karastunud organism. Külmetushaiguste ohtlikul ajal on väga oluline, et organism oleks viiruse rünnakuteks valmistunud: immuunsüsteem toimiks tõrgeteta ja keha oleks karastunud.

Täisväärtuslik toit. Immuunsüsteemi tugevuse tagab täisväärtuslik ja mitmekülgne toit, eriti igapäevane värske C-vitamiini rikas kraam (köögiviljad, marjad, puuviljad, naturaalmahlad, ka kuivatatud puuviljad), kalad, pähklid, samuti piimatooted.

Paari nädala jooksul pärast haigustekitajaga kokkupuutumist valmivad organismis antikehad, mis töötavad omamoodi haigusmäluna. Kui sama viirus uuesti limaskestadele vallutusretke korraldab, käivitub tõrjemehhanism märksa kiiremini ning haigus ei pruugigi avalduda. Puhkust vajab aga organism nii või teisiti.

Viiruse vallutusretked

Organismi pääsemine on viiruse jaoks sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus, sest väljaspool seda on viirus paljunemisvõimetu. Vaid limaskestarakkude toel saab see rakulise ehituseta bioloogiline objekt eksisteerida.

Seega on külmetushaigusi põhjustav viirus tüüpiline parasiit, mis toitub ja tugevneb vaid peremeesorganismi rakke kasutades. Oma elutegevuse käigus hävitab viirus neidsamu rakke, millele ta on kinnitunud, levitades enda ümber mürke.

Viiruse levik. Selline priiskav ja hävitav elutegevus sunnib viirust mööda limaskesti aina edasi uutele jahimaadele liikuma. Sellepärast järgnevadki nohule sageli kurguvalu ja siis köha: viirus liigub mööda limaskesti aina allapoole.

Muidugi võib kurguvaluga alanud külmetus hiljem nohu kaasa tuua, sest viirus võib mööda limaskesti ka ülespoole rühkida, kuid allapoole liikumisega kindlustab haigustekitaja endale rohkem paljunemisruumi.

Nii aevastamine kui ka köhimine on organismi kaitserefleks, mille abil püütakse sissetungijast vabaneda. Neid ilminguid ei tohi mingil juhul preparaatidega pärssida. Kõik, mida teha saab, on haiguse läbipõdemisele kaasa aidata ja halba enesetunnet leevendada. Haiguse kulgu ei ole võimalik ravimitega kiirendada, sest viirusega peab võitlust ainult organism ise ning selleks läheb tal aega keskmiselt paar nädalat.

Kurguvalu, nohu, köha

Pärast viiruse kinnitumist limaskestadele koondab organism kogu oma kaitsejõu sissetungija vastu. Paraku tekitab see limaskestadel turse. Samal ajal ärritab piirkonda ka oma koha pärast võitlev viirus. Enesetunne võib muutuda nigelaks.

Kurguvalu. Kurgu limaskest punetab, neelata on valus, kurgus kraabib, ajab köhatama, võib tekkida palavik. Neelupõletiku kergendamiseks vajab organism puhkust ja ohtralt vedelikku. Kõige paremini aitab soe jook, mis kompenseerib limaskestas tekkinud niiskusepuudust ning aitab limaskestal taastuda. Kasulik on kurku kuristada kummelitee või lahja soolaveega: klaasi leige vee kohta teelusikatäis soola.

Kurguvaluga kaasneda võiv kehatemperatuur kuni 38–38,5 kraadi on paranemise loomulik osa. Seda tuleb hoida, mitte ravimitega alla suruda. Piinava kurguvalu leevendamiseks saab abi ka apteegist.

Nohu korral läbib organism paratamatult kolm etappi: tugev, nina kinni panev turse, 3–4päevane vesise nina faas ning paksemaks muutuva sekreedi faas, mis annab märku nohu taandumisest. Turset ja ninakinnisust aitavad leevendada eelkõige suukaudsed veresooni ahendavad nohurohud.

Neid, eriti aga ninasiseseid veresooni ahendavaid preparaate, ei tohi kasutada rohkem kui 5 päeva, sest limaskesti kuivatav ravim võib muutuda kroonilise nohu tekitajaks. Paks eritis tuleb kindlasti väljutada: nina tühjaks nuusata ja loputada ninasõõrmeid soolaveega. Tõhusaks ninasõõrmete puhastamise vahendiks on apteekide käsimüügis pihustiga pudelis füsioloogiline soolavesi.

Tarvidusel võib kasutada ka niisutavate-pehmendavate õlide baasil ninaaerosoole. Paksu nohu perioodil on vaja küllaldaselt juua: teed, mahla, vett, morssi.

Köha on külmetushaiguse algfaasis ärritavalt kuiv ja piinav, eriti just öösiti. Limaskestad on põletikulised ning köhimisel valusad. Nende kuivamist peab leevendama niisutamisega, juues sooja jooki, kuristades kurku sooja veega ning pihustades ninna meresoolavett.

Öist ärritusköha aitavad tõrjuda looduslikku põdrasamblaekstrakti sisaldavad imemistabletid, aga ka soe tee kummelist, piparmündist, saialillest, lisandiks Carmolise tilgad.

Pärast kuiva ärritust hakkab limaskest ise kaitseks viiruse vastu tootma sitket lima. Esialgu võib olla seda raske ja valus välja köhida. Abiks on rohke sooja vedeliku joomine ning vajadusel ka röga lahtistava apteegipreparaadi võtmine.

Kaitserelv – palavik

Normaalne kehatemperatuur on 36–37 kraadi, olenevalt sellest, millal ja kuidas seda mõõdetakse. Normist kõrgemale tõusnud kehatemperatuur on palavik. Külmetushaiguse korral on palavik organismi kaitsereaktsioon, mille abil keha püüab haigustekitajatest vabaneda ja antikehi moodustada. Selle protsessi pidurdamine ravimitega, langetades iga hinna eest kehatemperatuuri normaalseks, pärsib organismi loomulikku haigusest jagusaamist.

Kerge palavik. Kui kehatemperatuur on kaenla alt mõõdetuna 37,4–38,5 kraadi, tuleks organismile puhkust anda ja rohkesti juua. Mingeid palavikulangetusprotseduure tegema ei pea. Kui selline temperatuur on püsinud üle kolme päeva, tasub arstilt edasiseks juhiseid küsida.

Keskmine ehk mõõdukas palavik. Kui kehatemperatuur on kaenla alt mõõdetuna 38,6–39 kraadi, tuleks püüda seda langetada 38–38,5 kraadini ning selles piires ka hoida. Aitab käte, jalgade, kaenlaaluste ning kaela- ja kubemepiirkonna niiske lapiga ülehõõrumine või mõne palavikku langetava preparaadi tarvitamine.

Eelistatud toimeaine on paratsetamool. Ravimi mõjuaeg on umbes 6 tundi. Kui palavik peaks taas tõusma, võib ravimit uuesti võtta, kuid mitte üle 3–4 korra ööpäevas ning mitte mingil juhul ilma arstiga nõu pidamata kauem kui kolm päeva.

Kõrge palavik. Kehatemperatuur kaenla alt mõõdetuna üle 39,5 kraadi on kõrge palavik. Sellega võib kaasneda vappekülm, mille korral peab end soojalt tekiga katma ning võtma palavikualandajat. Kõrge palaviku korral keha üle hõõruda ei tohi.

Kui vappekülm möödub, tuleb soe tekk asendada õhemaga, juua palju leiget jooki ja lasta organismil rahus haigustekitajatega võitlust pidada. Kui külmetushaigusest tingitud kõrge palavik ei allu paari päeva jooksul palavikuravile, peab nõu küsima perearstilt. 

Allikad: perearstid Reet Raamat ja Sirje Reinmets

Hea teada

Kasulik karastamine

Karastamine tagab parema aine­vahetuse ja verevarustuse ning tänu sellele on organismi immuunsüsteem ärksam ja võitlusvalmim.

Karastunud inimese refleksid külma suhtes on hästi välja kujunenud ning seetõttu ei tekita külm keskkond tema organismis viiruste rünnakule soodsat pinnast.

Karastamisel pole oluline, millist liikumisviisi või spordiala harrastada: tegevus olgu süstemaatiline ja meelepärane. Häid tulemusi annavad igapäevased jalutuskäigud värskes õhus, kepikõnd, sörk, ujumine.