Oivi AakreFoto: TIINA KÕRTSINI
Terviseuudised
9. veebruar 2015, 13:09

Reumatoloog Oivi Aakre: "Midagi ei juhtu vaid üksi töötades." (3)

Ühel sombusel pühapäeva hommikul sammun Ida-Tallinna Keskhaigla suunas. Läbi uduvihma silman ukse juures Oivi Aakret, kes särab kui päike. Kohtumine reumatoloogiga, kel selja taga 50 aastat tööstaaži, tõotab tulla sama päikseline ning huvitav nagu ta isegi.

Sammume Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena korpuse neljandale korrusele, mis kuulub ainult reumatoloogiaosakonnale. Saan teada, et ühtlasi on see ainus spetsialiseeritud reumatoloogiakeskus Eestis. Seal diagnoositakse ja ravitakse reumatoloogilisi haigusi kaasaegseima meditsiinitehnoloogia ja ravipõhimõtete järgi.

''See, kus me praegu oleme, on minu koduosakond ja selle loomise juures olen algusest peale olnud,'' ütleb Oivi Aakre ja lisab, et 1997. aastal oli selgemast selgem - selline osakond tuleb meie riiki luua. ''Liigesehaigeid oli elanikkonna hulgas enam kui 10 %, mis on üsna palju. Eduka ravi tagab kiire ja täpne liigeshaiguse diagnoos ja kaasaegsete raviskeemide rakendamine. Sellist meeskonnatööl põhinevat osakonda oligi vaja,'' räägib Aakre.

Reumahaigete ravivõimalused olid puudulikud

Selgub, et reumatoloogia kui iseseisev eriala, eksisteerib 1978. aastast. Endises Nõukogude Liidus koondas südame- ja liigesehaiguseid kardioreumatoloogia. ''Kui toimus jagunemine kaheks erialaks, siis otsustasin jääda reumatoloogiks, sest need olid haiged, kelle ravivõimalused olid endises Nõukogude Liidus puudulikud '' lausub Oivi Aakre. Ta lisab, et toona paranes küll liigeshaiguste diagnostika, kuid vajalike ravimite kättesaadavus oli väga piiratud ja nendega ravi oli lünklik.

Aakre meenutab, et sel ajal oli reumaatilisel haigel oht jääda töövõimetuks või abivajajaks tunduvalt suurem kui kaasajal. Kaasaegse raviga on meie ühiskonnas reumahaigete paranemise lootus väga suur. ''Vaja on tagada kiire liigeshaiguse diagnoos, kaasaegse ravi kättesaadavus, juurdepääs erinevatele taastusravi protseduuridele, et olla töövõimeline ja tööturul püsida. Ka tööl olles vajab reumahaige eritingimusi ning kindlasti rohkem mõistmist. Kui need tingimused suudetakse täita, on liigeshaiged väga motiveeritud tööle naasma,'' lausub Aakre.

''Siinne reumatoloogia osakond on väga palju lähtunud Soome reumakeskusest Heinolas, kus mina, meie arstid ja reumaõed on korduvalt käinud koolitustel ja jälginud haigete ravikulgu,'' meenutab Aakre ning lisab, et see oli siis tipphaigla, mille järgi taheti kodumaalgi juhinduda. „Meie keskus ja osakond on paljuski saavutanud tänu koostööle eri maade juhtivate reumatoloogidega, heale meeskonnatööle kodumaal. Võime selle üle uhked olla," sõnab naine.

Staažika reumatoloogi elu on olnud huvitav

Märkimisväärne, et järgmisel aastal täitub Oivi Aakrel 50 aastat arstiks olemist. Selle aja sisse mahuvad õpingud ja koolitused mujal maailmas. Kõik sai alguse Tartu Ülikoolist, edasi suundus Aakre õppima Moskvasse, seejärel Soome, Saksamaale ning Prahasse. Lühiaegsed koolitusted on ta läbinud Itaalias ja Norras. Samuti on Aakre töötanud erakliinikus USA-s, kus ta kohtus Eesti päritolu reumaprofessor Mart Männikuga. ''Olin ju 23-aastane, kui arstiks sain. Pean ütlema, et elu on olnud väga huvitav,'' tõdeb Aakre.

Koostöö on kõige alus

'Mul on hea meel, et Eesti Reumaliidus toimuvad reumafoorumid, läbirääkimised nii haigekassa kui ka sotsiaalministeeriumiga, ikka haigete elukvaliteedi edendamise ning töövõime taastamise nimel,'' lausub Aakre, kes on Eesti Reumaliidu asutajaliige ja 15 aastat olnud liidu juhatajaks. Kuid see liit ja osakond on rajatud koostöös inimestega, keda Aakre soovib esile tõsta. ''Olen tänulik koolleegidele nii Eestis kui ka välismaal.

Soovin esile tõsta kadunud professor Päi Eestist ja professor Heikki Isomäki Soomest, professor Kvieni Norrast, professor Cutolo Itaaliast ja kodumaalt Kati Otsa, kes on siinset reumatoloogiaosakonda jätkuvalt arendanud,'' sõnab ta. Aakre on tänulik kogu arstkonnale, kellega ta on koos töötanud. Samuti on ta õnnelik hea koostöö üle nii sotsiaalministeeriumi, haigekassa kui ka poliitikutega ning suur au on olnud jõuda riigikogu fraktsioonide esindajateni. „Seega, midagi ei juhtu ainult üksinda töötades,'' lausub ta kogenult. Eesti Vabariik on autasustanud Oivi Aakret, reumatoloogi, tervishoiu edendajat, Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga 2007. aastal.

Ka koduses miljöös kuulub arsti süda tööle

''Tööväliselt meeldib mulle eriti lugeda, vahel ka küpsetada ja maakodus aiatööd teha. Esimest korda elus on mul aega lugeda ka raamatuid, mitte ainult ajalehti ja ajakirju. Ma tõesti naudin seda,'' sõnab Aakre. On paratamatu, et arst võtab töö endaga koju kaasa ning kodus olleski mõtiskleb oma patsientide peale. ''Ma tean väga täpselt, millised on minu patsientide mured ja kuidas nad oma haigusega hakkama saavad,'' lausub Aakre ning lisab, et koju minnes analüüsib ta sageli, kuidas parandada abivajajate tervist.

Staažikas arst nendib, et tänu oma perekonnale, kodule ning aktiivsele eluviisile suudab ta end taastada ja uut energiat ammutada. ''Saan lihtsatest olukordadest jõudu, et seda nii palju kui võimalik, oma patsientidele tagasi suunata,'' ütleb Aakre. Saan teada, et tegelikult lisaks tööle on Oivi Aakrel veel üks meelistegevus. Nimelt veedab ta palju aega oma lapselastega. ''Ükski neist ei ela koos minuga, nii et see ongi puhas rõõm, kui nendega kokku saan ja mürgeldan,'' lausub arst naerusuiselt.

 

Artikkel ilmus ajakirjas ReumaKiri (talv/2014)