Treenimine

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta Tervis Plussis.

Golf iga ilmaga 

Marika Jürgenson, 21. veebruar 2015 15:08
Foto: TIINA KÕRTSINI
Keset põhjamaist talve golfi mängida tundub jabur mõte, kuid Tervis Plussi toimetaja Marika Jürgenson testis löögiosavust koos endise kahevõistleja Ago Markvardtiga.

Lõunamaa mänguradadele siirdumata saab golfilööke timmida ka ajal, kui meie maa golfiväljakute muru lumevaiba all talveund naudib.

Sisegolfisimulaatori abil saavad rajalmängu kogemuse ka need, kel mänguoskus alles puudulik: mängusimulaatoriga pole karta, et liiga pikalt rajal koperdades järgmisele seltskonnale jalgu jääd ja nende palliga pihta saad.

Golf ja suusavõistlused

Pika traditsiooni ja kindla etiketiga golfimängu vastu hakkas Ago huvi tundma paarkümmend aastat tagasi, kui tema tollane sponsor sageli golfi-väljakutel viibis. Paljudel Ago treeningu- ja võistluskaaslastel olid koos suusavarustusega ühes golfikepid.

Nii ta siis Niitväljale golfikursustele läks ja ennast selle harrastusega sidus, mis pakub hulganisti meeldivaid hetki siiani.

Tippspordiga tegelemise ajal oli golf Agole eelkõige lõõgastumise ja meeldivas seltskonnas aja mahavõtmise võimalus. Kuid suusahüpetel ja golfil on ka ühiseid jooni, mis aitasid vastastikku tehnikat lihvida.

“Mõlemal alal on oluline rütmitunnetus, seetõttu sobisid need kaks väga hästi kokku,” ütleb Ago, kuid lisab, et tegelikult passib golf kõikidele asjahuvilistele ja kõikide spordialadega.

Golf vallutas mehe himukalt. Juba aasta pärast golfikursuste lõpetamist korraldas Ago golfivõistluse, kus said vabas looduses rinda pista tolle aja nimekad sportlased nii Eestist kui ka mujalt.

Lihvitud löögid

Kõrvaltvaatajale tundub golf toreda elitaarse ajaveetmisvõimalusena, kus mõnus seltskond, varustus elegantselt kottkäruga järel lohisemas, mööda korralikult pügatud muruga maastikku jalutab. Et ennast muretult rajal proovile panna, tuleb leida aega süstemaatiliseks löökide harjutamiseks. Tänu sisegolfikeskustele on see võimalik aasta ringi.

Meie mängime Pirita TOPi sisegolfikeskuses. Ago valib oma varustuse hulgast välja paraja kepi – seekord avalöökideks kasutatava draiveri – ja hakkab harjutusmatil pallidele pihta andma.

Kui mänguringis võib avalöögiks, eri kauglöökideks ning lähimänguks ja greenil vajalikena kaasas olla ühtekokku kuni 14 golfikeppi, siis harjutusrajal piisab ka ühest.

Minul ongi ainult üks ning näen kurja vaeva, et pall lendu saada. Püüan meenutada, millal ma golfikursused läbisin ja mitu korda selle kümmekonna aasta jooksul väljakul olen käinud. Pea olematu hulk kordi!

“Õige nurga all pihtasaamine on puhtalt ainult harjutamise küsimus,” ütleb kõrvalmatil kadestamisväärse lennuga palle teele saatev Ago ning näitab ette, mis nippe silmas pidada, et asi sujuks.

“Alguses treeneri käe all, hiljem ise harjutades saavad palli lendama kõik inimesed. Ja kui see ükskord lendu läheb, tekib ohoo-moment, hästi lahe tunne, mida tahaks ikka ja jälle kogeda,” seletab ta ning lisab, et mitte keegi pole golfimängijaks sündinud, vaid selleks saanud harjutades.

Ta ise püüab talvel vähemalt korra nädalas käia tunnikese lööke harjutamas. “Igavaks rutiiniks see muutuda ei saa, sest eri löökide puhul on ikka midagi, mida lihvida, täpsustada, muuta,” teab kauaaegne golfisõber.

Seesugune harrastus, eriti just rajamängud, võtavad ilmatu palju aega. Kuidas Ago abikaasa ja kaks tütart sellele vaatavad?

“Täiesti vastuvõtmatu, kui see aeg kõik pere arvelt kuluks,” on resoluutne vastus. “Lahendus on selles, et sama harrastuse peale kulutab aega ka kogu ülejäänud pere,” lisab ta.

Nende peres käibki ka kaheaastane tirts suurematega kaasas palle veeretamas, samal ajal kui isa ja ema lööke lihvivad.

Mäng ekraani ees

Löökide harjutamise vahele saab sisegolfikeskuses mängusimulaatori abil eri mänguradu läbida. Arvestades minu u ja Ago mängukogemuse väga suurt erinevust, võtame ette lihtsama, nelja löögiga läbitava raja. Golfiväljakutel antavat händikäppi ehk kogenematule või teistest nõrgemale võistlejale konkurentsi tasakaalustamiseks antavat soodustust lisalöökidena siin ei ole.

Automaat fikseerib sooritatud löögid ning ekraanipilt näitab palli lennujoont ja maandumise kohta. Teada saab ka tuule suuna ja tugevuse.

Mängu käik meenutab mulle Wii- ja Xboxi mänge, kus kiirelt äraõpitava osava randmeliigutusega saab täpseid lööke sooritada.

“Kodus teleri ees mängitav golf on mõnus meelelahutus, mis tegelikule golfimänguoskusele osavust ja täpsust juurde ei lisa. Siinne mängusimulaator aga nõuab golfikepiga õigesti sooritatud lööke,” ütleb Ago ning seab mu draiveri ette uue palli, sest minu avalöök läks täiesti aia taha. Masin ei suuda nii metsa läinud lööki fikseerida ning kirja see ei läinudki.

Ekraanil rullub lahti suveroheline maastikupilt, taamal paistavad mäed: õnneks on mu pall seekord maandunud napilt rajale, mitte aga võpsikusse.

Jalutamisest jäi puudu

Ago on käinud golfi mängimas väga mitmekesistel väljakutel: Hispaanias, Tais, Rootsis, Soomes, Austrias jm. Kõige meeldejäävamad mälestused on tal Barcelona väljaku päikesetõusust aprillisoojuses ja Tai kaljuserval palli allapoole rajale löömisest. “Ka meil Eestis on golfiväljakud täiesti heal tasemel,” rõhutab ta.

“Golfirajal lülitan ennast igapäevaasjadest täiesti välja ning keskendun ainult löökidele, ümbruse nautimisele, rahulikule jalutuskäigule ja meeldivale seltskonnale. See sotsiaalne mäng ei anna küll suurt füüsilist koormust, kuid on sellegipoolest tervisele hästi kasulik. Neli-viis tundi värskes õhus ja närve kosutavas keskkonnas tempokat kõndi on ju suur pluss,” ütleb Ago.

Muidugi on ka selliseid golfimängijaid, kes rajal endast välja lähevad ja keppe loopima hakkavad, aga õnneks tuleb seda väga harva ette. Ago on vaid korra pidanud tunnistajaks olema, kui närvi läinud mängukaaslane varustusekotile sellise hoobi andis, et selles olnud avalöögikepp – see kõige tähtsam ja hinnalisem – pooleks murdus.

“Ega selline teisi häiriv tegevus ju mängu paremaks muuda – kui löök valesti läheb, pole süüdi kott või kepid,” arvab võistlustel külma närvi säilitada oskav mees.

Oleme oma palliga greenile jõudnud. Lööki putteri ehk palli lipupesasse veeretamise kepiga simulaatoriga teha ei saa, arvuti näitab vaid tulemust, kumma pall on lipule lähemal ning mitme löögiga on see saavutatud.

Nagu arvata võiski: olen tulemusega 5 : 9 haledalt peksa saanud, aga kurvaks ei muuda see mu meelt mitte üks raas. Mäng pakkus põnevust ja oma osavuse proovilepanekut, kuid pikast kõndimisest jäi puudu: seda võimaldab vaid ehtne väljak.