Halb enesetunne vajab leevendust (1)

Vahel langeb meeleolu meil kõigil, kas või väga lihtsatel põhjustel: on kehv ilm või halvasti magatud öö. Ajutiselt on see normaalne ja kohe arsti juurde minema ei pea.

Alarmeeriv on, kui meeleolulangus süveneb ja kestab juba nädalaid või isegi kuid ja inimene ei saa oma igapäevaste tegemistega hakkama.

“Kui on kas või kergeid märke toimetuleku halvenemisest, tuleks kindlasti midagi ette võtta,” julgustab terapeut.

Kestev tusatuju nõuab endaga tegelemist ja vajadusel spetsiaalse abi otsimist. See on depressiooni algus, kui ei taheta enam teha tööd, tundub, et kõik kuhjub, ja varem rõõmu pakkunud asjad ei valmista enam heameelt. Kui reageerida kurvameelsusele algfaasis, piisab ka lihtsamatest eneseabivahenditest.

Mis võib juhtuda, kui jätta meeleolulangus tähelepanuta?

Kui õigel ajal kurvameelsusele leevendust ei leita, siis see süveneb ja võib lõppeda depressiooni diagnoosiga. See on tõsine haigus, mis vajab pikaajalist ravi. Nagu iga haigust, on ka depressiooni palju lihtsam ennetada kui hiljem ravida.

Depressiooni leevenduseks antidepressante võttes on paralleelseks raviks psühhoteraapia, sest ainuüksi tablett kedagi terveks ei tee. Tablett annab jõudu ja vajadusel võtab maha liigse ärevuse, et inimene saaks lahendada haigust põhjustanud olukorra oma elus. Psühhoteraapia roll on inimest mure lahendamisel vaimselt toetada.

Kas kõigil väljendub psühholoogiline madalseis ühtmoodi?

See sõltub inimese eripärast, vanusest ja soost. Enamasti on depressioonis inimene küll eralduv ja nukrameelne, kuid vahel võib õnnetu inimene käituda just eriti eufooriliselt, üritades nii eelkõige ennast ära petta. Üldiselt viitab iga asi inimese käitumises liialdatud kujul millelegi kahtlasele.

Nooruk võib muutuda agressiivseks või enesele tahtlikult viga teha, võivad tekkida õpiraskused või käitumishäired. Mõni istub üksi nurgas. Tänapäeval võib noorte depressioon väljenduda ka arvuti taha põgenemisena, kaotatakse sõbrad ja kontakt välismaailmaga. Avaldumisviise on teisigi.

Naiste madalseis väljendub enamasti kurbusena ja esimene teistele nähtav tunnus on see, et naine tõmbub järsku sotsiaalsest elust kõrvale ega käi läbi sõbrannadega. Seda põhjendatakse erinevalt, näiteks et on vaja tegeleda laste või koduga.

Tegelikult süvendab see probleemi ja lõpuks kaob naise ümbert kogu turvaline sotsiaalne võrgustik, nii et kui hädas naine oleks valmis abi küsima, pole enam jäänud inimest, kellelt küsida.

Kui mehe depressioon on seotud koduse olukorraga, mida ta lahendada ei suuda, on tema jaoks sotsiaalselt aktsepteeritav ja turvaline, kui ta ennastsalgavalt tööle pühendub. Meie kultuuri-ruumis tundub normaalne, et mees on kaua tööl.

Esimese depressiooniravimina kasutavad mehed kõige sagedamini alkoholi, sest ka see on meil sotsiaalselt heakskiidetud. Lühikeseks hetkeks see võib-olla leevendabki kehva enesetunnet, kuid kaugemas perspektiivis kujuneb välja alkoholism. Siis on mehel juba kaks haigust.

Kui head kurvameelsuse ravijad on nädalane soojamaareis, rändama minek, veekeskuses käimine või uue riide- eseme ostmine?

Need kõik on väga head enese aitamise viisid. Kui inimesel on kehv olla ning ta võtab ennast kokku ja läheb ujuma, on see väga positiivne. Kõigepealt peamegi püüdma ise ennast aidata ja kui sellest ei piisa või pole enam jaksu seda teha, tuleb otsida professionaalset abi. Vahel juhtub tõesti, et inimene on nii rööpast väljas, et ei jaksa isegi ujumisasju kotti panna, kuigi ta teab, et see mõjuks hästi.

Ka šoppama minekus pole midagi taunitavat. Kui kurvameelne naine suudab kas või kaks nädalat äsja ostetud riideesemest rõõmu tunda, on see juba asja ette läinud.

Oluline on mõõdutunne. Kui tuju tõstmiseks peab iga päev midagi uut ostma, on asi teine.

Reisil võib inimene kogeda suuna-muutust elus. See on üks iseenda otsimise ja avastamise viise. Kui reisil olles laetakse patareisid, lahendatakse mõttes oma probleeme ja seeditakse mõtteid selgeks, võetakse aega, et leppida mingite olukordadega, kaalutakse otsuseid või mõeldakse läbi erinevaid toimetuleku-viise, siis reisileminek aitab. Kui aga lesitakse tühja peaga rannas, siis tagasi tulles on probleem ikka samas kohas ees ootamas ja reisist tõenäoliselt abi polnud.

Kuidas psühholoogid suhtuvad alternatiivsetesse teraapiatesse?

Selliseid hinnanguid psühholoog anda ei saa, kas mingi hingehoolitsus on õige või vale. Arvan, et pole vahet, mis viisi keegi on leidnud, et oma eluraskustega toime tulla. Iga teraapia eesmärk on parandada inimese toimetulekut ja ükski neist ei tohiks teha olukorda halvemaks, kui see juba on.

Kas enda vaimse tervisega tegelemist peaks häbenema või kartma?

Kümme aastat tagasi oli see tõesti veidi häbiasi, kui otsiti kõrvalist abi, kuid enam pole see tabu. Enamasti on kõigil ju oma hambaarst ja juuksur ning see on normaalne. Sama normaalne on ka oma terapeut.

Sageli otsitakse Eestis vaimsele survele abi liiga hilja, viimasel hetkel. Kuni viimase piirini arvatakse, et saadakse ise kuidagi hakkama.

Näiteks suhteprobleemidega võiks paar tulla vastuvõtule juba siis, kui on vaid ebamugavustunne ja oleks vaja neutraalset kõrval-pilku. Muresid lahti rääkides saab laiema pildi, mis elus toimub, aimu probleemide päritolust ja nende lahendamise võimalustest. Abi otsimisest ei tohi loobuda.”