Adik Levin | Lapse tervis sõltub kõigepealt perest (4)

Kas aga ongi võimalik sellistel juhtudel leida optimaalset lahendust? Kõik olemasolevad riiklikud institutsioonid, nagu lastekaitsjad, pereterapudid ja paljud teised spetsialistid tegelevad sellistel juhtudel tulekahju kustutamisega. Kas siiski poleks õigem vaadelda lapsega tekkinud probleeme ennetavast vaatevinklist?

Oleme objektiivsed ja ütleme ausalt, et sellised situatsioonid saavad alguse ikkagi perekonnast. Meie peremudel on suhteliselt kiiresti hakanud muutuma, omal moel isegi devalveeruma. Selle eredaks näiteks on pidev vabaabielude arvu kasv.

Kui iseseisvuse algaastail oli registreeritud abielude hulk vastsündinute peredes 66%, siis praegu on vabaabielude hulk tõusnud kõvasti üle poole. Iseenesest sellisesse muutumisse meie perekonna mudelis võiks ju ka rahulikult suhtuda, kui kõik oleks meie peredes korras.

Kahjuks on meie moodne peremudel väga vanemakeskne ja peaaegu alati püüame kaitsta vanemate õigusi, unustades tihti lapse. President Toomas Hendrik Ilves ütles seoses kooseluseaduse vastuvõtmisega, et ühes demokraatlikus riigis on ühesoolistel samuti õigus elada pereelu. See on tõsi ja sellega võib nõustuda. Lastearstina aga ütlen, et demokraatlikus riigis peaksid lapse õigused olema samuti kaitstud. Keegi ju ei tea, kuidas hakkab ennast tundma laps, kes juhtub samasooliste vanemate perre. Või veel üks näide – tänapäeval ei ole ju probleem emaks saada küllaltki vanas eas ja keegi ei tea, mis saab nendest lastest, kes 55-60aastaste emade perre sünnivad. Need näited on küll äärmuslikud ja võib-olla ka drastilised, kuid probleem on ikkagi laste õigustes. Kahjuks laste õigused tihti jäävadki ainult paberile ja sellest on kujunenud vaid sõnakõlks.

Laps vajab kõigepealt täisväärtusliku peret, kus nii ema kui ka isa osalevad kasvatamises. Kui aga isa töötab välismaal, siis loomulikult ta ei saa kvaliteetselt täita oma kohuseid kodus. Kui aga peres kasvab veel terviserikkega raske laps, siis olemegi situatsioonis, mida meile "Pealtnägijas" näidati.

Hüperaktiivne ja ka autistlik laps on nüüdisaja tõenduspõhise meditsiini väga tõsine probleem. Hüperaktiivsust ja autismi diagnoositakse sümptomite järgi. Tõenduspõhised põhjused puuduvad ja sellest tulenevadki spetsiifilised ravimeetodid. Mina aitasin neid lapsi toitumisteraapiaga ja tulemused ei olnud üldse halvad.

See on tõsine väljakutse kogu perele, kui perekonnas kasvab selline laps. Laste ravimine on suur meeskonnatöö, see tähendab, et pere koos spetsialistide abiga oleks suuteline aitama neid lapsi. Kui aga peres üks tähtis lüli (keegi vanematest) ei ole võimeline last aitama, siis olemegi situatsioonis, kus ka meeskonnatöö ei suuda alati aidata.

Riik on loonud palju mitmesuguseid institutsioone, nagu lastekaitse ja sotsiaalabi süsteemid, kus töötavad koolitatud inimesed. Ei saa nendelt institutsioonidelt nõuda head tööd, kui ei toimi kõige tähtsam lüli – pere. Riigi ülesanne on esmalt aidata kaasa sellele, et meie pered saaksid oma kodumaal töötada ja elada kodus täisväärtusliku elu. Mäletan alles hiljutist aega, kui lubati, et oleme varsti viie rikkama riigi hulgas. Selle lubaduse täitmine on aga meile veel kauge unelm.

Meedia peab käsitlema selliseid juhtumeid, kuid õigus on ka lastekaitsjatel, kes kaitsevad last ja tema õiguseid. Loodan väga, et ta on tubli noormees. Talle on praegu vaja tuge ja toetust nii perelt kui ka meie riiklikelt institutsioonidelt.