Mis juhtub, kui mul on veenilaiendid? (2)

Keda veenilaiendid ohustavad?

Veenilaiendeid esineb 10–20% rahvastikust. Nende tekkimisele aitavad kaasa:

• pärilik eelsoodumus – geneetiliselt päritud sidekoe nõrkus,
• rasedusaegsed hormonaalsed muutused ja loote mehaaniline surve väikese vaagna veresoontele,
• pikaajaline püstiseismine (müüjad, juuksurid), aga ka istuv eluviis ja jalgade sundasend (autojuhid),
• kontratseptiivid ehk rasestumisvastased tabletid,
• ülekaalulisus,
• sage raskuste tõstmine ja kandmine,
• liigne kuumus (tunde kestev päevitamine, kuum vann või kompress, tugev leil, infrapunaprotseduurid, depilatsioon kuuma vahaga).

Kuidas veenilaiendid tekivad?

Veenilaiendid (ka veenikomud, krampsooned, vaariksid) võivad olla nahasiseste kapillaarsete veresoontena piiritletud või ulatuslikumad, aga moodustada ka viinamarjakobara sarnaseid komusid ja vääte.

Veri kulgeb südamest jalgadesse mööda artereid ja peab veenide kaudu uuesti südame poole jooksma. Kindlasti on verel kergem “ülesmäge" liikuda, kui säärelihased rütmiliselt kokku tõmbudes veenidele suruvad ja verd ülespoole pumpavad. Jalaveenides on ka tagasivoolu takistavad klapid, lihaste töötades surutakse veri mööda veeni ülespoole ja klapp ei lase sel uuesti alla langeda.

Kui inimene pikemat aega jalgu ei liiguta, ei pumpa säärelihased verd ülespoole, veri koguneb veenidesse ja venitab need välja. Kui veeniseina lihaskiht on nõrk (nt päriliku eelsoodumuse, mõne haiguse või vanaduse tõttu), ei suuda veen niivõrd kokku tõmbuda, et tagasivooluklapid korralikult sulguksid. Verd koguneb veenidesse veelgi rohkem, lõpuks annabki mõnes nõrgemas kohas veeniseina lihaskiht järele ja tekivad veenilaiendid.

Millal abi otsida?

Krooniline veenipuudulikkus areneb astmeliselt. Mida varem abi otsida, seda suurem on tõenäosus, et õnnestub vältida püsivaid kahjustusi ja kirurgilist ravi. Esmased tunnused, mille korral peaks tohtri poole pöörduma, on jalgade paistetus, valu- ja väsimustunne, tursed, öised säärelihaste krambid, sügelus ja rõhumistunne. Esialgu esineb sümptomeid harva, enamasti tekivad nähud õhtuti, eriti suvel. Arsti juurde tuleks minna juba siis, kui vaevused endast tunda annavad, aga sinakaid sooni jalgadel palja silmaga näha ei ole.

Kui ohtlikud on veenilaiendid?

Veenilaiendid tingivad verevoolu aeglus-tumise, mille tagajärjel tekib pahatihti veenitromboos. Järjest suurenevad tursed ja verevarustushäired võivad põhjustada varikoosseid haavandeid.

Kuidas ravida?

Veenilaiendite väljaravimiseks ei ole pealemääritavaid ega sissevõetavaid medikamente. Geelid üksnes toetavad ravi ehk leevendavad vaevusi (turse, krambid, lihasevalu), kuid nendest loobumise korral nähud taastuvad. 

Skleroseerimise abil saab veenilaiendeid ravida nende algstaadiumis. Veenidesse süstitakse ainet, mis tekitab veeniseinas steriilse põletiku, mille mõjul kleepuvad veeniseinad kokku. Veenioperatsiooni käigus eemaldatakse valulikud, varikoosselt laienenud veenikomud. Pärast veenilaiendite eemaldamist voolab veri läbi tervete veenide.

Uued ravivõimalused

Laserprotseduuri eeliseks on lõikehaavade puudumine. Kogu toiming võtab aega kuni pool tundi ja on tänu anesteesiale valutu, protseduuri järel võib patsient koju minna. Nüüdisaegses kirurgias rikub veenilaiendite opereerimine nahka minimaalselt.

Enneta!

Mida varem hoolitseda oma veenide tervise eest, seda paremad on tulemused. Kroonilise veenipuudulikkuse sümptomite leevendamiseks ja nende arengu aeglustamiseks:

• liigu palju,
• tõsta vahetevahel jalad kõrgemale ja tee jalalaba ergutavaid harjutusi,
• kanna tugisukki juba siis, kui säärel on kas või üksainus laienenud veresoon,
• tugevda veene seespidiselt, võttes appi toidu-
lisandid: C-vitamiin koos bioflavonoididega, E-vitamiin, B-vitamiin, koensüüm Q10, letsitiin, mustikavarred,
• väldi töödeldud toite,
• ära liialda toiduainetega, mis mõjuvad rakkudele laiendavalt või väsitavalt (alkohol, tee, kohv, piima-tooted, suhkur).