Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
28. veebruar 2015, 10:04

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta Tervis Plussis.

Kaitse nakkusvärava all: kuidas hingamisteid kaitsta?

Inimkeha sagedasima nakkusvärava, ülemiste hingamisteede juures rivistuvad gripp, ülemiste hingamisteede viirusnakkus, angiin, nohu, põsekoopapõletik ja mitmed teised haigused. Kuidas kaitses vastu pidada?

Meie kliima – niiske ja jahe – on peamine põhjus, miks nimetatud tõved on siinkandis “kõvad tegijad”, kiusates väikelapsi, parajaid mürsikuid, noori ja veidi vanemaid. Millal on ülemiste hingamisteede haiguste korral raviga tõesti kiire, millised on ohud ja tüsistused, kuidas saab haige ise vaevusi leevendada ja mis ehk kõige tähtsam – kuidas neid tõbesid ennetada?

Gripp

Gripp on ülemistest hingamisteedest piisknakkusena sisse tungiva viiruse põhjustatud haiguste hulgas kõige raskem, haarates peagi kogu organismi. Gripp levib puhangute, epideemiate ja ülemaailmsete pandeemiatena, kui “lastakse välja viiruse uus mudel” ehk on toimunud mutatsioon. Iga uut viirustüüpi tähistatakse erinevalt, tänavu on epideemia mõõtu võtva gripi viirused tähistatud kui H1N1 ja H3N2.

Haigus algab kerge valulikkusega kurgus, mõne tunniga tõuseb palavik 39–40 kraadini, kaasneb tugev pea-, silma- ja lihasevalu, keha muutub tinaraskeks, organismis pole ühtki tervet kohta. Tekib roidumus, haige tahaks ainult magada.

Mida teha?

• Pea telefoni teel nõu oma perearsti või -õega. Mõne gripi-vormi korral võib abi olla kohesest viirusvastasest ravist. Töövälisel ajal helista perearsti infonumbril 1220. Kogenud meedik katsub otsida ohumärke, mille korral on vajalik haiglaravi. Kui neid pole, võib põdeda kodus.

• Jää voodisse, maga või vähemalt lama, andes kogu kehale puhkust. Mingil juhul ei tohi minna tööle, poodi vm.

• Tuuluta tuba kaks-kolm korda päevas, jahe värske õhk takistab viiruste levikut ja soodustab kiiremat paranemist.

• Pereliige või tuttav peaks gripihaigel silma peal hoidma. Kui see pole võimalik, on abi ka telefonivestlustest.

• Joo palju vett, umbes kaks liitrit päevas. Kõrge palavikuga kaasneb suurem higistamine ja tekib veepuuduse oht. Roidunud ja valudes haige lihtsalt unustab juua. Sobiva joogi saad valmistada nii: lahusta ühes liitris toasoojas keedetud vees 1 tl soola (u 9 g) ja 4–5 tl suhkrut või mett, maitseks võid lisada jõhvika- või sidrunimahla.

• Gripp on viirushaigus, seetõttu ei ole antibiootikumide võtmine põhjendatud. Küll võivad need olla vajalikud tüsistuste tekkimisel. Lihase-, luu- ja peavalu saad leevendada ibuprofeeni või paratsetamooliga.

• Haigus murrab põdeja kolmeks-neljaks päevaks sõna otseses mõttes maha, seejärel hakkab enesetunne paranema. Haige on taas jalul umbes nädalaga, kuid kurnatusnähud võivad esineda isegi kaks-kolm kuud pärast põdemist.

Ohumärgid

• Ebatavaline unisus ja roidumus, haige pole suuteline tarbima vedelikku.

• Teadvushäired, segasus, meelepetted.

• Tugev pea- ja kuklavalu, valgusekartus. Täppverevalumite ilmumine nahale.

• Seisund ei parane kolmandaks haiguspäevaks karvavõrdki.

• Tugev köha, kõrva- ja seljavalu ning uus palavikutõus pärast mõningast paranemist.

• Tõsine mure, paanika.

Ohumärkide korral helista telefonil 112, et saada era-korralist abi. Meditsiinitöötaja hindab seisundit ja otsustab, mida edasi teha.

Tüsistused. Kopsu-, neeru- ja põsekoopapõletik. Väga raske ja kiire haiguskulu korral kogu organismi kurnatus ja ka surm. Tüsistustest saad hoiduda õige ravirežiimiga.

Enneta!

• Sihtrühmade (immuunpuudulikkusega haiged, kroonilise südame- ja kopsuhaiguse ning suhkurtõve põdejad, eakad, u rasedad, meditsiinitöötajad) gripivastane vaktsineerimine.

• Pese hoolikat käsi. Pisikute hävitamiseks kätelt võid kasutada ka desinfitseeriva ainega immutatud salvrätte või pihustatavat lahust. Ära pane puhastamata sõrme vastu nina või suhu, isegi mitte korraks (harjumuspäraselt katsub inimene oma nägu ööpäevas kuni 3000 korda). Avalikes kohtades võid julgelt ette panna kaitsemaski.

• Suhtle oma lähedaste ja tuttavatega, teavita neid oma haigusnähtudest.

• Väldi haigestumise kõrgperioodil nii palju kui võimalik viibimist rahvarohketes kohtades, koosolekutel jm. Tõelise epideemiaohu korral informeerib tervisekaitseamet rahvast nakatumise ja haiguse leviku tõkestamise meetmetest.

Ülemiste hingamisteede viirusinfektsioon

Vastuvõtule pöördus 28aastane mees, kes kaebas teist päeva kestvat kurguvalu, palavikku 37,8 kraadi. Ta soovis põletikurohtu ehk antibiootikumi. Kurgu ja mandli limaskest punetas kergelt, lõuaalused lümfisõlmed polnud katsumisel tuntavad ega valulikud, kopsud olid kuulatlusel puhtad. Täisvere ja C-reaktiivse põletikuvalgu proovid olid patsiendil korras, kurgu-mandliproov samuti. Antibiootikumravi polnud seega põhjendatud. Vaevuste leevendamiseks sobis ibuprofeen, kurgu-kibeduse vastu lidokaiiniga imemistablett.

Ülemiste hingamisteede nakkust võivad põhjustada väga erinevad viirused, sagedamini teevad seda rino-, koroona-, adeno-, paragripi- ja respiratoor-sünt-sütsiaalne viirus. Haigestumisel tekib kipitustunne kurgus, ärritusköha ja pakitsus ninas, seejärel klaasjas eritis, kurguvalu, valu võib torgetena kõrva lüüa, tõuseb kerge palavik (38–39 kraadi).

Mida teha?

• Helista perearstile, et nõu pidada, ravis kokku leppida ja haiguslehega seonduvat täpsustada.

• Parim ravi on kodune ravi. Kindlasti ei maksa mängida kangelast ning end tatistava ja köhivana tööle vedada. Iga mõistlik tööandja saab aru, et haigena on tark jääda koju, muidu võib asi lõppeda kõigi töötajate nakatumisega koos sellest tulenevate tagajärgedega kasumi- jm näitajatele.

Tegelikult pole suurt vahet, mis tüüpi viirus haigust põhjustab, ikka möödub see tavalise ravi tulemusel. Ka kõnealuse nakkuse korral ei ole kasu antibiootikumidest, isegi kui patsient neid igatseb. Enesetunde parandamiseks sobivad soojad joogid, nn külmetusteed. Need on müügil apteegis ja sisaldavad 3–4 ainet, mis vähendavad palavikku ja valu, leevendavad hästi köha ja ninatilkumist. Ettevaatust muude palavikualandajate võtmisega lisaks – kokku võib ravimit saada liiga palju!

• Tilkuva ja paksu eritise korral on abi ninatilkadest. Kui need sisaldavad ksülometasoliini, siis tähelepanu: neid ei tohi kasutada üle viie päeva! Kibeda kurguvalu vastu aitavad peale suukaudsete valuvaigistite ka limaskestatuimastit lidokaiini sisaldavad imemistabletid. Kui kõik läheb hästi, paraneb haige umbes nädalaga. Kuid sarnaselt gripiga on võimalikud ka tüsistused.

Äge kurgumandlipõletik ehk kurguangiin

Haigus algab kurguvalu ja palaviku-tõusuga (38,5–39 kraadi). Mida noorem patsient, seda kõrgemale palavik kerkib. Kurgumandlid on tursunud, punetavad ja mädakorkidega. Kaela- ja lõuaalused lümfisõlmed on suurenenud ja valusad.

Mida teha? 

• Võib tekkida vajadus antibiootikumide järele, kuid nende määramiseks peab kõigepealt tegema vereproovi, kus määratakse põletikuvalk (CRP). Selle sisaldus üle 50 mg/l viitab bakteriaalsele nakkusele. Abi on mandlieritise proovist, kus määratakse haigustekitaja A-grupi B-hemolüütiline streptokokk. Neid analüüse saab hästivarustatud perearstikeskustes teha vastuvõtu ajal umbes viie minutiga. Antibiootikumravi on ainult siis põhjendatud, kui analüüsid näitavad bakternakkust, tavaliselt määratakse kitsa toimespektriga fenoksümetüülpenitsilliini 14päevane ravikuur.

Ägeda mandlipõletiku üsna sage ja haiglaravi nõudev tüsistus on mandli mädapaise teke, mille tunnusteks on tugev valu ja neelamishäire ning võimetus avada suud. Selliste nähtude ilmumisel on vaja pöörduda haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Nakkuslik mononukleoos

Haiguspilt on sarnane angiini omaga: punetavad mandlid ja palavik, lisaks võib esineda üldine roidumus, kogu keha lümfisõlmede, eriti aga kaelapiirkonna omade suurenemine, ning kõhuvalu maksa ja põrna suurenemise tõttu. Nähud võivad püsida 6–8 nädalat. See on piisavalt pikk aeg, et ka kõige tuimemad patsiendid ja lapsevanemad närvi ajada.

Tegemist on viirusnakkusega (Epsteini-Barri viirus), mis levib rohkem süljega, mistõttu nimetatakse seda ka suudlejate haiguseks.

Nakkuslikku mononukleoosi esineb sagedamini lastel ja noortel täiskasvanutel. Kui seda põdev patsient võtab levinud antibiootikumi toimeainega amoksitsilliin, on punetav, sõlmekeste, laikude või kupladena tekkiv nahalööve garanteeritud. Seda “diagnoosimisvõtet” ei saa küll soovitada.

Haiguse kindlakstegemiseks määratakse vereproovist viirusvastased IgM- ja IgG-antikehad. IgM-antikehade rohkus näitab ägedat haigust, IgG-antikehad aga läbipõetud haigust. IgG-klassi antikehi võib leida umbes pooltel täiskasvanutest. See tähendab, et kunagi on haigus läbi põetud, võib-olla et hoopis märkamatult.

Mida teha?

Kindel ravi mononukleoosil puudub, aitab ennast säästev režiim, valu- ja palavikualandajate võtmine. Vältima peab suurt kehalist koormust ja trennis käimist, vastasel juhul ohustab põdejat maksa või põrna rebend.

Kroonilise mandlipõletiku ägenemine

See on üsna tüütu asi. Põhjuseks on ägeda mandlipõletiku ebapiisav ravi, pärilik eelsoodumus, immuunsushäired või lihtsalt ebaõnn. Nii võib mitu korda aastas tekkida kurgu-valu ja väike palavik, lisaks kaasneb liigese-, südame- ja neeruhaiguste riski suurenemine.

Mida teha? 

Lahendus on ühene: pole mandleid, pole probleemi. Kuid kui palju on palju ehk kui sagedase põdemise korral on mandlite äralõikamisest kasu? Otsustamisel on aluseks möödunud aastate haigestumise analüüs, vereproov – nn kroonilise mandlipõletiku analüüs, milles määratakse ASO-tiiter.

Eestis ühesed seisukohad puuduvad, ingliskeelsete ravijuhiste alusel võib mandlieemaldamisest abi olla siis, kui aasta jooksul esineb seitse ägenemist, kahel järjestikulisel aastal viis ja kolmel järjestikulisel aastal kolm ägenemist.

Mandlieemaldamine pakub enamikule haigetele kergendust, kuid tekkida võivad kurgu teiste osade lümfoidkoe korduvad põletikud.

Difteeria

Haigusnähtudeks on valulik kurk, kiiresti tekkiv mandlite turse ja mustjashallikas koorik, lämbumisoht. Haigustekitaja toodab mürke, mis levivad kogu kehas, põhjustades eluohtlikku seisundit, võimalik on südamekahjustus.

Eesti kirjandusklassikas on difteeriast juttu teinud Tammsaare – kurgutõbi põhjustas igas talus kas mõne või kõikide laste piinarikka surnukslämbumise. Praegu on difteeria Eestis tänu vaktsineerimisele peaaegu likvideeritud.

Ent haigustekitaja pole kuhugi kadunud, selle võib kaasa tuua reisidelt, difteeriajuhtumitest on teatatud näiteks Lätis ja Venemaal. Eestis levib ohtliku trendina laste vaktsineerimata jätmine, mistõttu Tammsaare kirjeldatud pilt võib taas tegelikkuseks saada. Kahju, et selle põhjuseks on lastevanemate valearusaam või põikpäisus.

Mida teha? 

Haiguse vastu tasub vaktsineerida. Haigusnähtude ilmnemisel kutsu kiirabi.