Keha

Aafrikast. Ausalt ja hingega. Ehk kuidas haiglas käimine kujunes üheks õõvastavaimaks kogemuseks minu elus 

Silvia Teras, 27. veebruar 2015 10:30
Foto: Silvia Teras
Otse talvisest jõulusuminast seadsin ma suuna Lõuna-Aafrika Vabariigi poole. Ebola paanikast ja kuumast kliimast hoolimata, võtsin oma neli lendu ette ja kohal ma olingi, kirjutab Silvia Teras, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava II kursuse tudeng.

Kusjuures, võiks öelda, et Ebola peamisele levialale oleme meie siin lähemalgi kui nemad. Sellegipoolest tuli viisakontrolli läbimisel astuda kaamera ette, mis ultraviolettkiirgusega iga riiki siseneja läbi skanneeris, et garanteerida, et tegemist ei ole haiguse kandjaga. Test läbitud, pääsesin riiki!

Vaatepilt, mis mulle maandumise hetkest alates avanes oli võrratu – arenenud riik, erakordne mitmekesisus, fantastiline loodus, suured keskused, korras teed – mida veel tahta? Sel hetkel ei osanud ma arvata, et mu arvamus riigi arengust lükkub äärmiselt kiiresti ümber täpselt sel hetkel, kui astun sisse esimese riikliku haigla uste vahelt.

Õõvastav vaatepilt

Olgugi, et Lõuna-Aafrika on oma kontinendi riikidest kõige arenenum, on sealses tervishoiusüsteemis üks suur must auk: riigi poolt finantseeritud haiglad. Riiklik haigla ehk meie mõistes tavahaigla on sealses ühiskonnas koht, kuhu ükski normaalne inimene vabatahtlikult oma jalga ei tõsta.

Samal teemal

Tõsisematel juhtudel ei ole tegemist lihtsalt halbade tingimustega, vaid inimõiguste rikkumisega. Patsiendid peavad ootama tunde, võtma kaasa omaenda voodipesu, viibima osakondades, mis kubisevad kahjuritest ning lehkavad võikalt inimväljaheidete järele või uskuge või mitte – jagama voodit võõraste patsiendiga.

Numbritest ja näidetest ehk opereerimisest taskulambivalgel

Et olukorda paremini selgitada, toon ma mõned näited. Rob Ferreira haigla on suuruselt kolmas oma lähikonnas. Ta teenindab 550 000 inimesega piirkonda ning sinna suunatakse väiksemate haiglate keerukamad juhtumid. Ometi ei põhine tolle 350 voodikohaga haigla kuulsus edu-, vaid pigem õuduslugudel.

Haigla peamine puudujääk seisneb selles, et ta ei ole füüsiliselt võimeline pakkuma hoolt üle poolele miljonile elanikule. Ette on nähtud 109 arstikohta, millest täidetud on ainult 37 (!!!). Kaetud on alla 50% õdedele ette nähtud töökohtadest (356 954-st), neli kaheteistkümnest farmakoloogi kohast ning neli kahekümnest erialaarsti kohast.

Selliste numbritega ei ole asutuse puudulik funktsioneerimine mitte imestama panev, vaid on märkimisväärne, et ta üldse mingilgi viisil toime tuleb.

Sealsed kirurgid on jaganud lugusid kordadest, kus nad on pidevate elektrikatkestuste tõttu olnud sunnitud teostama lõikusi taskulambivalgel ning opereerima mitut patsienti samaaegselt ühes saalis. Samuti on arstid kirjeldanud hügieeninõuete ning privaatsuse absoluutset puudumist.

Teise õudu tekitava näite tooksin Gandhi-nimelisest haiglast, mille sünnitusosakonnas näevad ilmavalgust 10% kogu riigi lastest. Kurbusega tuleb tunnistada, et häirivalt paljud neist selle maja seinte vahelt elusana välja ei pääsegi. 2005. aastal suri ühe kuu jooksul 22 imikut kopsupõletikku. Peagi pärast info avalikustamist tuli välja, et vaid poolteist aastat varem suri seal infektsiooni veel 40 vastsündinut. Lugu oli aga eelnenud korral nii salajases hoitud, et seda meedias ei kajastatud. Klebsiella viiruse näol on tegemist surmapõhjusega, mis ei ole vältimatu – hügieeninõuete rakendamisel on haiguse levik ja surmad ennetatavad.

Nimetatud näited on ametlikult valitud riigi 5 kõige halvemal järjel olevate haiglate hulka, kuid neid on teisigi. Ometigi on 27 miljonit inimest sõltuvad just nendest riigi eelarvel olevatest haiglatest, sest erahaiglate külastamist ei saa nad endale lubada.

Tegelikult on meil ju päris hästi ...

Astudes oma esimese haigla külastuse järgselt hoonest välja 36-kraadise päikese kätte, valdasid mind väga erinevad emotsioonid. Ühest küljest olin äärmiselt häiritud, et inimesed, eelkõige lapsed, on sunnitud midagi sellist läbi tegema − neil ei ole teist valikut. Surra väljas või ... loota, et sa ei sure sees. Teisest küljest tundsin meeletut rahuolu, sest teadsin, et kodune olukord on võrreldes sellega tõeline paradiis. Muidugi on meil asju, mille üle nuriseda – väikesed eelarved, ebapiisav hügieeninõuete täitmine, suur töökoormus ja palju muud. Aga meil on nii palju rohkem kui üle pooltel maailma riikidest! Vahest võtame lihtsalt hetke ja mõtleme, et ... tegelikult on meil ju päris hästi!

 

Artikkel ilmus algselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli veebiajakirjas Tervist!