HAIGUS MURRAB: Depressiooni all kannatab umbes 70 000 eestlast. Foto: Vida Press
Uudised
3. märts 2015, 07:00

17 aastat depressiooni küüsis: "See on kõikehalvav piinav valu, mida tundes vaid leban, suutmata mõelda ja liigutada…" (112)

"Tunnen korraks rõõmu, kuid siis libiseb see justkui maha. Alles jääb vaid süütunne, et peaksin tundma rõõmu, kuid kõik jõuab minuni justkui läbi klaasi… Ma elangi nagu klaasi taga, ma näen ja adun, kuid ei tunne," kirjeldab Helmi depressiooni. Haigust, millel on tema sõnul tuhat nägu.

Helmi (57, täisnimi toimetusele teada) on ametliku depressioonidiagnoosiga elanud 17 aastat. Aga ta nendib, et haigus hävitas teda juba varasest täiskasvanueast peale.

Helmile tähendab depressioon kõikehalvavat piinavat valu, mille tõttu ta suudab sageli vaid lebada, suutmata mõelda ja liigutada.

Isegi praegu, kui Helmi on täitnud paljud oma unistused, taas armunud ja kolinud elama paika, mis talle maailmas kõige südamelähedasem on, on tal sageli päevi, kui ta ei suuda kodust väljuda.

Ka siis, kui on kohustused.

"Või kui midagi pead, kohustused ju, siis poolel teel puhked nutma, või puhked nutma loengus, ja lihtsalt lähed minema, viimase jõuga.Liigud robotina, naeratad, kui vaja, noogutad, kui vaja, isegi mõtled, kui vaja," kirjeldab Helmi.

Enam ei ela ta lootuses, et haigus õnnestub seljatada. Küll aga teab Helmi, et ta peab koos sellega elama ja seepärast otsustaski oma haigusest avalikult rääkida. Et inimesed teadvustaksid: see on haigus, mitte nõrkus, mida saab end kokku võttes ja jalutama minnes seljatada. Kuid nagu Helmi on kogenud, on sellest abi otsimiseni suur samm.

Helmi jõudis abi otsimiseni ülikoolis õppides. Psüühikahäirete loengus tuli palju kahtlaselt tuttav ette. Kes on selliseid asju õppinud, teab, et loengutes on võimalik endale igasugu tõbesid külge mõelda, nii arvas Helmigi.

"Siis läks veel üks aasta, kuni julgesin arstile minna. Selleks ajaks vaid habisesin toanurgas, suutmata oma lapse eest hoolitseda…" ohkab ta. Arst diagnoosis Helmil raske depressiooni ja ta pidi tükk aega haiglas olema.

Nüüd, kui Helmi on arste usaldades 17 aastat antidepressante võtnud, teab ta, et depressioon ei ole kaitse, millele viidates saab paluda kaaslasi end rahule jätta.

"See on valu. Mõistetamatu põhjusetu talumatu valu. Selle talumine võtab kujuteldamatult energiat," tunnistab Helmi. Iga avalikkuse ette toodud lugu on tema sõnul abistav isegi talle, staažikale depressioonikule.

"See aitab tunda, et ma pole üksi. Et teistel on seda haigust ka, kuigi igaühel omamoodi."

Nendel päevadel, kui depressioon Helmist võitu saab, ei ole mingi ime, kui ta avalikus kohas nutab.

"Ma olen aru saanud, et tegelikult ei huvita see kedagi. Ka siis, kui ma keset kaubanduskeskust hakkan häälekalt nutma, jätan täislaotud korvi keset poodi maha ja kõnnin sealt minema, et tänaval edasi nutta, ei pane keegi seda tähele. Mitte kedagi ei huvita," on Helmi kogenud.

Ta teab, et seejuures on targem olukorda mitte analüüsida, vaid lihtsalt nutta ja kõik pinged endast välja lasta.

"Mingitmoodi on nii kergem. Selleks korraks. Ja see on oluline, sest iga minut elust on minu elu minut," lausub ta.

Helmi teab, et ei vanus, sugu, haridus, elukogemus, perekonnalugu ega miski ei ole depressiooni otseseks põhjustajaks või seda välistavaks teguriks. Küll toob ta välja mõned asjad, mida on elus õppinud.

Esiteks see, et abi tuleb otsida.

"Kust iganes, sest iial ei või teada, kust sa abi võid saada," kostab ta. Kui ei julge minna psühhiaatri vastuvõtule – pealegi on seal mitmekuulised järjekorrad –, saab Helmi sõnul abi ka noortenõuandlast, erapsühholoogilt või perearstilt. Ning psühhiaatriakliiniku erakorralisest vastuvõtustki, kas või keset ööd.

Teiseks soovitab Helmi igas olukorras jääda iseendaks ja minimeerida süütunnet.

"Nii nagu diabeetik ei tunne süüd, et ta on diabeetik," toob ta näiteks.

Kolmandaks on kasulik õppida rõõmu tundma pisiasjadest, neid teadlikult registreerida ja püüda meelde jätta iga vähimgi rõõmupuhang. Ja õppida elama mitte tunni-, vaid minutikaupa.

"Juba järgmisel hetkel võib kogu rõõm olla kadunud ja alles on vaid süütunne, et peaksin tundma rõõmu, kuid kõik jõuab minuni justkui läbi klaasi. Ma näen ja adun, kuid ei tunne."

Helmi on aastate jooksul kogenud, et depressioonil on tuhat nägu. Tema lugu on tuhandik tuhandeist.

 

Kuus viisi depressiooniga võitlemiseks

Helmi on kogenud, et ei ole olemas universaalseid viise depressiooniga hakkamasaamiseks. Ometi kiidab ta alljärgnevaid, terviseportaal healthmeup.com välja toodud kuut lihtsat nippi, kuidas õnnelikum olla ja depressiooniga võidelda."Minu puhul laulmine ei tööta, kuid ülejäänud küll. Need on nii elementaarsed asjad, et enamik inimesi ei tule selle pealegi," ütleb Helmi.

  • Vaata. Oma unelmate mõistmiseks ei pea ilmtingimata Paulo Coelho raamatuid lugema, ka kõrvalistuv inimene võib väga inspireerivalt mõjuda. Igas su kolleegis võib olla mõni omadus, mis võib sulle innustavalt mõjuda.
  • Räägi. Mõnikord on eksperdi arvamust vaja iseendalt, sest sa ise oled oma elu parim ekspert. Sestap räägi iseendaga. Unusta ära teised, et nad võivad sind imelikuks pidada. Uuringud on nimelt tõestanud, et iseendaga rääkimine võib aidata kognitiivseid funktsioone parandada.
  • Kuula. Kuula hoolikalt, mida teised räägivad, ürita neid mõista ja nende arvamusi austada. Kõige lihtsam teistega sideme loomiseks on kuulamine, kõige odavam kingitus kaaslastele on tähelepanu.
  • Laula. Tavaliselt laulavad inimesed siis, kui nad on õnnelikud. Kuid laulmine aitab ka mõtteid korrastada ja rahustada ning tekitab hea tuju, sest aitab vallandada endorfiine. See mõjub hästi nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
  • Nuta. Nutmine aitab emotsioone endast välja lasta, see on mõnikord tõeliselt vabastav ja vajalik. See aitab vähendada ka muresid, kurbust ja ebaõnnestumistunnet. Kui oled nutmise lõpetanud ja pühid pisarad ära, näed maailma hoopis uue pilguga. Teadlased on öelnud, et nutmist võib võrrelda negatiivsete kemikaalide väljutamisega kehast.
  • Naera. Naermine on kasulik, see aitab kehal lõõgastuda, parandab immuunsüsteemi, soodustab endorfiinide vallandumist ja kaitseb südant.

Psühholoog: Suurem osa haigetest arstile ei jõua

Eestis elab umbes 70 000 inimest depressiooniga, vaid kolmandik neist otsib abi ning sageli jõutakse oma murega arsti juurde pigem hilja.

Mõningate uuringute andmetel võib nii mõnigi seda isegi kuni 30 aastat edasi lükata, kuid psüühikahäirete seljatamisel on oluline varane sekkumine ja ravi.

Anna-Kaisa Oidermaa, MTÜ Peaasjad kliiniline psühholoog, ütleb, et põhjusi, miks arsti juurde pigem hiljem jõutakse, on mitmeid.

Esimese takistusena abi otsimisel toob ta välja vähese teadlikkuse vaimsest tervisest ja oma haiguse mittetunnistamise. Teisalt valitseb endiselt palju teadmatust ravile pääsemise osas.

Oluline on seegi, et psüühikahäiretega inimeste suhtes on palju eelarvamusi ja viimased kardavad, et koos diagnoosiga satuvad nad diskrimineerimise ohvriks. Eestis on üheks hilja ravile pääsemise põhjuseks ka pikad ravijärjekorrad.