LISA KOMMENTAAR
4. märts 2015, 15:26
eestis on depressiooni ja ärevuseprobleemidega inimeste jaoks olemas eraldi foorum, www.saeioleyksi.ee. soovitan sinna registreerida, seal on palju kogemusi ja head infot.
4. märts 2015, 09:24
Olen selle asjaga tegelenud aastaid. Hirmud, süütunded, enesearmastuse puudus, madal enesehinnang, need asjad saavad alguse juba lapsepõlves oma vanematelt. Tavaliselt küsin inimeselt, kuidas on suhted vanematega ja siis on ta kimbatuses, sest ei taha isegi sellest eriti rääkida. Tuleb ennast ümberdefineerida, muuta oma identiteeti, et saaksid tulle paremad mõtted. Tuleb vabastada mured, hirmud, stress, sest need on mõtted, mida oleme pika aja jooksul heietanud ja need on kogu inimese energeetika blokeerinud. Rikutud on tshakrate ja organite vaheline sünkroonsus. Ise enam sellisest olukorrast välja ei saa, kuid seda on võimalik teha inimesega, kes on nende asjadega kursis. Pöörduge oma sisemiste vaimsete juhendajate poole ja nad juhatavad teile õige inimese, kes on võimeline abi osutama selles vallas. Neid veel on.
3. märts 2015, 23:00
Minu mehel on tugev depressioon, juba 5 aastat ja peale. Põhjuseks on aga teine haigus, mis kõrvalvaatajale sama vähe ütleb. Tal on fibromüalgia, kroonilised kummalised valud. Aga sellest tingitud depressiooniravist keeldub ägedalt ja kategooriliselt. Ise mõtlen - küllap ei ole siis talle endale veel haigus piisavalt hull. Perele on. Meeleolude kõikumine meenutab bipolaarset häiret või kahestunud isiksust, kord hullumeelselt energiline ja lõbus ja siis poole lause pealt sügavale aukku. lisaks totaalne egoism ja ükskõiksus ümbitseva või enda, oma lähedaste elu suhtes segi süümepiinadega. Verbaalset agressiivsust ning vaimset terrorit on palju - tööl suudab olla, aga "maha käib" kodus. Täiskasvanuna saan põhimõtteliselt aru, aga lapsed kardavad - kodune elu on nagu köieltants, palju joondub issi oleku järgi. Kuna ta ise on arst, tunnistab et kardab, kui keegi teada saab, et on tegelikult ise põhimõtteliselt hull. Lähedased vajavad abi, aga psühholoogide ja psühhiaatrite nimekiri on pikk...
4. märts 2015, 08:46
Ja see hull ravib teisi.Miks naine sellest töö juurde ei teata,tema ülemusele?
4. märts 2015, 09:34
Arst peaks oskama ennast energeetiliselt puhastada ja ka ära tundma kui on tasakaalust välja löödud. Sellises olukorras saab inimene endale külge veel kehatu krati, kes elab tema energeetikast ja manipuleerib tema teadvusega, et hoida teda võimalikult madalal sagedusel. See tähendab hirmu, kannatusi, raevuhoogusid, stressi ja kõike muud sarnast.
3. märts 2015, 21:51
klge usuinimesed. õnneks või kahjuks on depressiooni põdevad inimesed piisavalt intelligentsed, isemõtlevad ja eneseteadlikud, et vahetada üht haigust teise vastu. ma usun, et te üritate aidata ja mul pole selle vastu midagi, kui keegi sellest ka abi saab, kuid mina isiklikult kavatsen mädaneda selle haigusega kuni surmani ennem kui saan teie poolt "päästetud."
3. märts 2015, 22:17
Pääste tuleb Jumalalt, kes on inimese loonud. Mille eest pääste? Selle eest et te ei peaks oma pattudesse surema. Sellejaoks ongi Jumal oma poja saatnud, et temasse uskujad saaksid patud andeks ja päriksid taevariigi. Selle ignoreerimine teid ei päästa. See on ka Jumala sõna põhjal nii. Teadmiseks et Jeesus on juba kõik haigused ja tõved ristile viinud, ja mina olen selle põhjal juba kahel korral hetkega tervenenud. Te vist ei mõista miks on oluline Jeesusesse uskuda. Seda selleks et viimsel kohtupäeval teid õigeks mõistetakse.
3. märts 2015, 22:43
Tasub vaadata video lõpuni, toimub mitu imet. Sama kiirelt said ka minu kõik liigesed hetkega korda: https://www.youtube.com/watch?v=iBgz7sfLwac
4. märts 2015, 01:40
Vaata, Jumal tahab, et me ise muutuks iseseisvaks. Egas venelastel tühja koha pealt ütlus ole: berežonogo Boh berežot. Mis tähendab, et Jumal kaitseb seda, kes ise enda eest seisab ja keda vanemad kaitsnud on. Kui on häda, tuleb arsti külastada, abi paluda, võidelda elu eest ja küll siis juba Jumal kaitseb...kui see sinu saatus on. Aga oma elu eest pead ise seisma ja võitlema...alles suurema häda korral palu ja palveta, enne pole nagu eriti õigustki, et vaid käsi põsakil õnne ja õnnistust oodata.
4. märts 2015, 11:16
Jumal tahab olla osaduses inimesega ja Ta on ka oma sõnas öelnud, et palvetage lakkamatult. See ei ole ju mingi osadus, kui te isegi ei mõtle Jumalale. Jeesus on tee, tõde ja elu! Ei ole teist teed Jumala juurde, kui ainult Jeesus. Mis tee? See tee, mis viib tagasi isa juurde, kes on meid loonud. Jumal on püha ja ta ei võta vastu patust, vaid seda kes on lasknud end patust puhastada. Iga inimene saab oma saatust muuta. Iga inimene on pattu teinud, kuid pole mingit vahet, kui suured need patud on inimesel olnud, kui te oma patud tunnistate, on Jumal ustav ja õige ja annab teile andeks. Jumal teab ka teie mõtteid, kavalusega te Teda ei kõiguta, Te peate ise uskuma sellesse ja kahetsema oma patte. Mitte miski pole varjul Jumala eest!
4. märts 2015, 11:22
et Jumal ei ole keegi salapärane, kes end varjab, vaid kristlaste seas on ta vägagi kogetav ja teeb imesid. Võrrelge endid kristlastega, kui õnnelikud nemad on, neil on kõik teada mis on tõotus neile!
3. märts 2015, 19:50
Vötke ūhendust WASA ga
Pärnus.Seal on hea taastusravi..ka depressioonile.Proovitud :):):)
Pärnus.Seal on hea taastusravi..ka depressioonile.Proovitud :):):)
3. märts 2015, 19:14
Dr.Helen Margus..aga tuleb oodata või kūsida päris tihti aega.Saab ka oma numbri registratuuri jätta..kui keegi ära ūtleb..saad varem.
3. märts 2015, 19:10
Miks mu kommentaar ei ilmu
Soovitasin ju WASA sse ja kirjutasin kuidas sinna saab?
Soovitasin ju WASA sse ja kirjutasin kuidas sinna saab?
3. märts 2015, 19:05
Aitäh heade sõnade eest. Arsti juures käin regulaarselt, sai ka haiglas oldud lausa pool aastat, raske depressioon oli diagnoosiks. Haiglas üritati mind igati aidata ja kui välja sain, oli isegi päris inimlik olla. Kuid see ei kestnud kuigi kaua, järsku tekkisid väga agressiivsed enesetapumõtted ja tuju alanes.
Arst luges küll sõnad peale, et kui enesetunne halvaks läheb, helistagu ma temale või valvearstile. Aga haiglasse ma enam ei lähe, see on lihtsalt räme maksumaksjaraha raiskamine.
Kurb lugeda, et paljud meist maadlevad depressiooniga ja abi loota väga pole. See lihtsalt on jube haigus.
Arst luges küll sõnad peale, et kui enesetunne halvaks läheb, helistagu ma temale või valvearstile. Aga haiglasse ma enam ei lähe, see on lihtsalt räme maksumaksjaraha raiskamine.
Kurb lugeda, et paljud meist maadlevad depressiooniga ja abi loota väga pole. See lihtsalt on jube haigus.
3. märts 2015, 19:15
on http://evk.ee/est/?page_id=67 Kui selle võõra vaimu välja saate, saate depresioonist vabaks. Tean mida ma räägin.
3. märts 2015, 18:58
Sain deprekast üle, kui loobusin 100 % alkoholist ja tarvitasin 9 kuud antidepressante.
3. märts 2015, 18:48
Aitab vaid vabasurm. Kui vaid surra oleks nii lihtne...poomine pole vastuvõetav. Tulirelva mul pole, see oleks kõige lollikindlam variant. Tuleb teha Whitney Houstonit: alksi ja ravimikokteil ning vanni.
Ma tunnen tohutut süüd oma lähedaste ees. Ma ei suuda nendega enam lävida, ma ei taha kedagi näha. Nagu keegi eespool mainis, on ka minu elu hambad-ristis tööl käimine ja ülejäänud aja vegeteerin kodus, juues alksi ja süües Xanaxit kõrvale.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Mina ennast päästa ei suuda.
Ma tunnen tohutut süüd oma lähedaste ees. Ma ei suuda nendega enam lävida, ma ei taha kedagi näha. Nagu keegi eespool mainis, on ka minu elu hambad-ristis tööl käimine ja ülejäänud aja vegeteerin kodus, juues alksi ja süües Xanaxit kõrvale.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Mina ennast päästa ei suuda.
3. märts 2015, 19:07
Ma tean, mida Sa tunned. Ise alks+bensokat läbi elatud .... a vanni unustasin ära .... ju ehk oli millekski hea, et elama jäin - eks seda näha ole
3. märts 2015, 18:42
Alko ja need rohud ei sobi
Tean ka kedagi..kes samamoodi tegi.Ei ela ega sure..lihtsalt endale teed asja hullemaks.Elada ei taha ja ei sure ka.Olen ise ka eksisteerinud..aga kuidagi sain ūle.Loe eelnevaid kommentaare..sa pole ūksi.Päikest Sulle
Tean ka kedagi..kes samamoodi tegi.Ei ela ega sure..lihtsalt endale teed asja hullemaks.Elada ei taha ja ei sure ka.Olen ise ka eksisteerinud..aga kuidagi sain ūle.Loe eelnevaid kommentaare..sa pole ūksi.Päikest Sulle
3. märts 2015, 18:37
Proovi seda mitte teha
Otsi enda seest parim ūles..kirjuta oma tunded paberile.kui mujalt abi ei saa...ka kirjutamine aitab:):):)♥♥♥ päikest Sulle.
Otsi enda seest parim ūles..kirjuta oma tunded paberile.kui mujalt abi ei saa...ka kirjutamine aitab:):):)♥♥♥ päikest Sulle.
3. märts 2015, 18:28
Abi pole loota, seega on ainsaks lahenduseks vabasurm. Teen vaikselt ettevalmistusi ja kogun julgust. Ega see lihtne ettevõtmine pole.
Põlen ilmselt põrgus.
Nagu keegi siin mainis, on minu elu samuti tööl piinlemine ning kodus lihtsalt vegeteerin, joon alksi ja krõmpsutan Xanaxit kõrvale.
Lähedastest on muidugi kahju, aga depressioon muudab inimese jubedaks egoistiks, maailmapilt kitseneb...
Põlen ilmselt põrgus.
Nagu keegi siin mainis, on minu elu samuti tööl piinlemine ning kodus lihtsalt vegeteerin, joon alksi ja krõmpsutan Xanaxit kõrvale.
Lähedastest on muidugi kahju, aga depressioon muudab inimese jubedaks egoistiks, maailmapilt kitseneb...
3. märts 2015, 18:55
Kallis Janika!
Ma tean, et sa seda hetkel ei usu, kuid kõik veel muutub. Elus ei püsi kunagi midagi paigal, kõik on muutumises. Ka sinu elu võib võtta hoopis teise pöörde ja sul ei ole hetkel aimugi, et võib-olla juba mõne aasta pärast oled nii õnnelik, et võtab hingetuks. Kõik on võimalik! Enesetappu jõuab alati teha. Enne saab kõike muud proovida ja kes teab, mis juhtuda võib.
Mul on hetkel väga hea meel, et kunagi enesetappu ei teinud, kuigi tundus tollel hetkel ka ainuke lahendus olevat. Nii et mõtle veel. Otsi esialgu psühhiaatrilt abi, kasvõi mine haiglasse kohale. Sul pole ju midagi kaotada!
Kallid!
Ma tean, et sa seda hetkel ei usu, kuid kõik veel muutub. Elus ei püsi kunagi midagi paigal, kõik on muutumises. Ka sinu elu võib võtta hoopis teise pöörde ja sul ei ole hetkel aimugi, et võib-olla juba mõne aasta pärast oled nii õnnelik, et võtab hingetuks. Kõik on võimalik! Enesetappu jõuab alati teha. Enne saab kõike muud proovida ja kes teab, mis juhtuda võib.
Mul on hetkel väga hea meel, et kunagi enesetappu ei teinud, kuigi tundus tollel hetkel ka ainuke lahendus olevat. Nii et mõtle veel. Otsi esialgu psühhiaatrilt abi, kasvõi mine haiglasse kohale. Sul pole ju midagi kaotada!
Kallid!
3. märts 2015, 18:57
Jeesuselt. Kes iganes võtab Jeesuse vastu oma isiklikuks päästjaks, selle päästab Jumal hukatusest. Enamus inimesi muidugi valivad selle laia tee, mis viib hukatusse, kus ei taha midagi Jeesusest kuulda. Kes iganes usub Jeesusesse, sellel on elu. Sellel lingil on see palve väga oluline, mis tuleb häälega välja öelda ja muidugi peab paljuja sellesse uskuma. Jumal kuuleb palveid ja nii te saate omale uue elu:
http://evk.ee/est/?page_id=67
http://evk.ee/est/?page_id=67
3. märts 2015, 20:21
Minu mees ka jõi ja võttis antidepresante ja rahustei. Oli täielik zombi. Arst tahtis pikaks ajaks haiglasse panna. Panin ta väga julma valiku ette, kas läheb kodust ära või lõpetab joomise ja tablettide võtmise. Lõpetas joomise, tabletid ka. Sõbrad kinkisid käimiskepid...Võõrutusnähud olid ka. Nüüd juba aastaid terve.
Minul endal ka oli probleem, olin väsinud, kedagi ei tahtnud näga ja meeleolu allapoole nulli. Probleem oli kehaline, kilpnäärma alatalitus. Väga tihti pannakse selle haiguse põdejale depresiooni diagnoos. Kilpnäärme haigusi ei saa diagnoosida perearst, ainult endokrinoloog. Võibolla on sinul ka see haigus.
Janika, kallis. Enne ku põrgusse lähed, proovi siin midagi uut! Iga päev, kas või väikest asja: uut toitu, tule töölt koju uut teed pidi, vaata mõnd inimest.... Elu võib väga ootamatult võtta hoopis uue suuna...
Minul endal ka oli probleem, olin väsinud, kedagi ei tahtnud näga ja meeleolu allapoole nulli. Probleem oli kehaline, kilpnäärma alatalitus. Väga tihti pannakse selle haiguse põdejale depresiooni diagnoos. Kilpnäärme haigusi ei saa diagnoosida perearst, ainult endokrinoloog. Võibolla on sinul ka see haigus.
Janika, kallis. Enne ku põrgusse lähed, proovi siin midagi uut! Iga päev, kas või väikest asja: uut toitu, tule töölt koju uut teed pidi, vaata mõnd inimest.... Elu võib väga ootamatult võtta hoopis uue suuna...
3. märts 2015, 18:12
Alati vöib proovida loodusravi ja kui sul on psūhhiaatri saatekiri..siis ei peaks ju teraapia maksma.Mina sain arstilt saatekirja ja teraapia on tasuta..aga ma ju ei tea..kuidas teistes linnades on.Pärnus on nii.
3. märts 2015, 18:08
Tean seda tunnet aastakūmneid.Katsetati igasugu ravimeid..parim oli tsipramil...aga kuna minu jaoks kallis.
leppisin sarnase ravimiga
.aga tekkisid ninaverejooksud.Löpuks oli mingi ravim..mis leevendas enesetunnet.Selge on ka see..et ravimi vöörutus oli jube.Löpuks leidsin tee psūhhoteraapiasse...ja praegu rohtu ei vöta.Tuleb leida terapeut..kes on normaalne.Ja mulle tundub,et psūhholoogil ja psūhhterapeudil on vahe.Igatahes ootasin kolm kuud järjekorras ja sain mida tahtsin.Tundub,et käin pikalt...sest see saast mis mu seest tuleb.
seda annab lahustada:),aga rääkimine endast targema ja teadjamaga annab lootust ja jöudu.Pärnus olen kohanud ainult ūhte.Olen ise ka öppinud seda ala.
aga teise nöuanded aitavad ennast möista.Soovin köigile kaunist kevade ootust ja päikest päevadesse:):):)
leppisin sarnase ravimiga
.aga tekkisid ninaverejooksud.Löpuks oli mingi ravim..mis leevendas enesetunnet.Selge on ka see..et ravimi vöörutus oli jube.Löpuks leidsin tee psūhhoteraapiasse...ja praegu rohtu ei vöta.Tuleb leida terapeut..kes on normaalne.Ja mulle tundub,et psūhholoogil ja psūhhterapeudil on vahe.Igatahes ootasin kolm kuud järjekorras ja sain mida tahtsin.Tundub,et käin pikalt...sest see saast mis mu seest tuleb.
seda annab lahustada:),aga rääkimine endast targema ja teadjamaga annab lootust ja jöudu.Pärnus olen kohanud ainult ūhte.Olen ise ka öppinud seda ala.
aga teise nöuanded aitavad ennast möista.Soovin köigile kaunist kevade ootust ja päikest päevadesse:):):)
3. märts 2015, 17:56
10aastat tagasi diagnoositi mul depressioon koos ärevushäirega.Sain tabletid peale.Paranesin 7kuuga .Tablette polnud enam vaja .Mõni aeg hiljem tutvusin endast vanema sensitiiviga ja meist said arimad sõbrannad.Möödnud aastal detsembris läksime nii tülli,et mu depressioon tuli tagasi:( Ja nüüd peaaegu 3kuud olen elanud pidevas kurbuses ,vahel ilmub päike kuid lakkamatu valu on ikka hinges ja seda eriti õhtul.Mulle pakuti alternatiivmeditsiini varianti .ma praegu mõtlengi seda proovida.Pidi olema midagi jooga taolist seanssi.Ma ei tahaks enam tablette.Ja samas loen ka R.Sharma raamatuid .Ka raamatud pole vähemalt asja lasknud hullemaks minna.
3. märts 2015, 18:11
Sensitiividest tuleb heaga eemale hoida, sest see on Jumala sõna vastane, mida nad teevad. Algselt võivad asjad paremad tunduda, kuid pärast võib tervis hoopis tuksi minna.
3. märts 2015, 19:12
mind tõi just ravitseja sellest välja. ja siiamaani olen talle tänulik ja palun talle tervist ja veel kord tervist. ja mis ta suutis ja siiamaani toimib on-positiivsus igas asjas. ma ei oska muud sulle soovitada kui tõuse hommikul üles ja laula midagi lemmikut. isegi kui ülejäänud vahivad sind silmad kõõrdis nagu opossumid sina laula. nii kaua kuni see muutubki hommiku rituaaliks. aga kurba mitte. näiteks Poccelli.
3. märts 2015, 15:53
Tablakate juures tuleb arvestada kõrvalmõjudega. Paljud inimesed ei julge arstile rääkida, et on kõrvalmõjud. Aga need võivad vahel olla päris jubedad. Mida mul on olnud.... Xanax hakkas südamerütmi väänama.... Serdolect (oh jummal, deprekale ei tohigi seda määrata!) pani mu magama alati, kui võtsin.... Mingi rohi võttis füüsilise jõu nii ära, et käisin mööda seinaääri.... Siis üks rohi võttis mul ära ohutaju, hakkasin meelega proovima keha võimeid ja jõudsin seeläbi peaaegu enesetapukatseni, lihtsalt panin köie kaela mõttega, et vaatan, kas suudan minut aega rippuda ja siis veel end vabastada, õnneks jõuti jaole... Üks rohi veel oli selline, mille tarbimise ajal olin impotent... oleks tahtnud, aga vaat ei tõusnud.... lõpuks loobusin, sest tundsin, et olin valmis kasvõi homoks hakkama, et vaid taas saada.... Tuttaval mehel hakkasid mingi tablaka peale rinnanibud piima eritama, huuh....
3. märts 2015, 16:32
Enesetapp pole mingi lahendus pääsemiseks. Sellest elust sõltub väga palju, kus te oma igaviku veedate. Te üldse mõelda oskate, et on ka elu peale surma. Olen kuulnud, et kes teevad enesetapu, neil on kindel põrgu! Nii et otsige Jumalat kes on Teid loonud ja kes teab igat teie probleemi ja kes oskab ka teid aidata. Ta teab inimest paremini, kui inimene ise. isegi juuksekarvad on peas loetud! Depressioon on vaim, kes tuleb inimesest välja ajada sel viisil, nagu Jeesus õpetas. Ja peale seda tunnete te sellist vabadust ja ennekõike armastust Jumala vastu, kes teid vabastab. Jeesus on juba iga haiguse ristile viinud ja ise olen tänu temale kahel korral üleloomulikult hetkega tervenenud ja tuntaval viisil. Tean, kuna olen veel väga palju üleloomulikku kogenud. Kes südamest Jumalat otsib, siis neile on Ta leitav!
3. märts 2015, 18:16
kes siin miinuseid jagavad ei tea vist üldse, et on olemas Jumal. Kurb.
3. märts 2015, 19:04
Tulge mõistusele ometi! : http://hot.ee/e/evolutsioon/
3. märts 2015, 15:02
Lugesin kõik kommentaarid üle ja imestasin: kõige lahkemad, südamlikud ja kasulikud kommentaarid olid nendelt, kes oli depressioonis olnud või on praegu. Tähendab, et haigestuvad ainult HEAD inimesed? Need, kes meid tallavad, ei jää haigeks kunagi? Jube!
3. märts 2015, 14:58
Siin on vaja psühhiaatri, mitte psühholoogi abi!
Tahtejõuetu inimene , midagi ei tee, neelab tablette, mis süvendavad "haigust"!
Ajakirjanduses halamine aitab kõige paremini! Lausa rahustav on kommentaare lugeda ja hinge rahustada! Depressioon kaob imekiirelt Haa-haa!
Tahtejõuetu inimene , midagi ei tee, neelab tablette, mis süvendavad "haigust"!
Ajakirjanduses halamine aitab kõige paremini! Lausa rahustav on kommentaare lugeda ja hinge rahustada! Depressioon kaob imekiirelt Haa-haa!
3. märts 2015, 15:44
sul on kõht lahti või, ei oska süüa õigesti või
3. märts 2015, 17:45
psühhiaater kirjutab samamoodi peoga erinevaid tablette - olen käinud mitmete erinevate juures - pole keegi neist peale tabletikirjutamise muud teinud
3. märts 2015, 13:42
Probleem võib olla ka heade arstide või spetsialistide vähesus. Lähed arsti juurde aga abi ei saa.
3. märts 2015, 13:16
Mida enam inimene eemaldub loodusest, seda rohkem ta igasugust jama põdema hakkab. Käige jala ja käige kalal!
3. märts 2015, 12:37
Kui kuidagi enam ei saa, siis tabletid tuimestavad seda tunnet ja loovad ajukeemiat muutes mingi pseudo rahulolu-õnnetunde. Nad ei lase sul oma tegelikke tundeid tunda, kuna see on liiga raske. Kunagi nooruses väga raskel eluetapil kasutasin ja kunagi (20 aastat hiljem) ühel vabastava hingamise kursusel ulusin need valud välja ja mõistsin, et tabletid ei ravi midagi, tuimestavad. Nii ka siin artiklis 17 aastat tablettide all aga probleem ikka alles.
3. märts 2015, 12:34
Ühtset abi pole olemas.
https://www.youtube.com/watch?v=XxpqNIvfwrE
https://www.youtube.com/watch?v=XxpqNIvfwrE
3. märts 2015, 12:28
Varsti kolmkümmend aastat tagasi oli suures muutustes ka palju hoolimatust ja julmust. On vist ikka väga raske mõista, miks inimest, kes kolleege ülemuste, võimude eest kaitseb, selja tagant rünnata võib, ründajaiks needsamad inimesed, keda too inimene kogu hingest kaitseb... Nüüd on selgunud, et oli alatus, reetmine. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad jne. Mida need sõnad muudavad, kui rünnatud inimene kaotab selle rünnaku tõttu mitte ainult ameti kolleegide kõrval, vaid üldse kõik: tervise, kodu, perekonna, positsiooni, soovi elada... Ei ole see niinimetatud laulev revolutsioon nii võidukalt ühepalgeline, positiivne ja rahvusele au toov, kui ametlikult hõisatakse. Süütult kannatanud inimesele ei hüvita keegi enam midagi. Aastakümned kibedaid mälestusi, valiu ja sügavat depressiooni, arusaamatust, miks nii tehti, soovimatust üldse midagi enam elus teha... Mida loeb see, kui tagantjärgi keegi kahetseb... paljalt sõnad, ega tegudes midagi järgne. Neil aga, kes said hakkama suurimate reetmistega, on vaja end kunagise alatuse varjamiseks ikka vängemat eneseõigustust,. Mis sellest, et isegi avalikud faktis nende vastu räägivad... Ega faktid ei loe, loeb seltskond, kuulujutt, meedia juhuarvamus ja demagoogia. Kellel kellegi teise ebaeetilisuse tõttu depressioon, sel on elu läbi. Ta ainult oleleb, kannatab mingil piiril...
3. märts 2015, 12:27
Einoh, vanasti öeldi selliste inimeste kohta üheselt "lollakas". Ja õige ta on , võta selline omale perekonda, siis muud ei saa kui lillekest toetada. Ei ole sellisest naisest ei perenaist, naist mehele, ega lastele ema. Nii et mehed, vaadake ette, siukesed tabletikuningannad, kes asja ees teist taga voodis vedelevad, jätke parem sinnapaika. Nõuka ajal pandi seevaldi, aga sealsed ravimeetodid ilmselt olid vähe karmimad, naljalt keegi sinna tagasi ei tahtnud. Nüüd on lihtne - viska aga jalad seinale ja ütle - mul depressioon, ja ei peagi midagi tegema, teised ainult teenindagu ja maksku tabletid kinni.
3. märts 2015, 13:39
sellised tambivadki mõnuga teisi jalge alla nagu see kommija
3. märts 2015, 14:04
Lollakas oled sina, kes midagi sellist kirjutab. Sa täna õnne, et sind see haigus pole tabanud. Siis pole ka vaja sõna võtta ja veel äärmiselt rumalalt.
3. märts 2015, 17:49
sina zett pole mul ühtki tabletti kinni plekkinud - ja üldse - küsis sult keegi midagi, et möliseda võtsid?
3. märts 2015, 11:49
muud ei teegi, kui nutan. Ei leia enam elamiseks mõtet, sest olen pensionär. Ei taha midagi teha, sest siis kerkib alati 2 küsimust, kellele ja milleks. Vahel ärkan öösel üles ja mind vaevab süütunne, et tegin mõnele õpilasele õpetajana liiga, et tegin oma nõudmistega oma lapsele liiga, et ei suuda andestada oma surnud vennale seda, et ta mind vihkas ja kadestas ja mu emale-isale niipalju hingevalu valmistas, et ei ole mõistnud oma abikaasat nooremana. Ainult mu vanemate ees on mu hing puhas, aitasin ja toetasin neid surmani, tundsin nende tingimusteta armastust enda vastu ja seepärast on ainuke koht, kuhu ma igatsen , on mu vanemad.
3. märts 2015, 12:23
Sa tegid oma elule praegu karuteene. Nüüd sind ootab sama saatus. Ära soovi teistele halba mitte kunagi. Saad kõik tagasi.
3. märts 2015, 11:43
soovitaksin ka mõnele inimesele, kes tahaks depressiooni kukkumisest hoiduda. Tehke füüsilist mõtestatud tööd. Trenn aitab spordiinimest, mitte spordikauget. Ka vene ajal, eriti peale ülikooli lõpetamist kohustuslikus korras juhtivale tööle mahajäänud ettevõtetesse suunatud inimestel oli olukordi, kus igapäevane elu tundus lausa võimatu. Kui talvepuid nädalavahetusel sügavas lumes sumades vanematele tegid, oksi põletasid, hiljem käsitsi lõhkusid, tuli eluisu ja energia tagasi. Magasid nagu kott. Kindlasti aitas kaasa vajadus seda tööd teha, taganeda polnud kusagile ja lõpuks täitis hinge suur rõõm, et ära tegime.
3. märts 2015, 14:17
Aga sul polnud siis depressioon vaid lihtsalt raske ja masendav. Ei ole raskes depressioonis inimesel sooja ega külma ei talvepuudest ega spordist, ei ole võimeline voodistki tõusma. Mind aitasid ikkagi rohud järje peale ja pärast, järk järgult hakkasin väevõimuga end sundima elust osa võtma kuni paremaks läks. Ja, kusjuures, mul polnud mitte mingit põhjust, mis sellise olukorra võis tekitada.
3. märts 2015, 15:43
see on veel kerge juhtum. Raske juhtumiga inimesed lihtsalt ei tõuse ka siis, kui ähvardab surm. Ja veel raskemad juhtumid lähevad vabasurma.
3. märts 2015, 17:51
vahel on nii raske olnud, et tahaks surra .... aga enese tapmine nõuaks liiga palju pingutust ... polegi sellist jaksu, et nööri järele haarata
3. märts 2015, 11:11
Depressiooni pole olemas,on ainult rahuldamatus.See käib nii meestel kui naistel ülepea.Korrapäraselt,üks kord,kümme, päevas või nädalas tuleb anda ihule niudelised vajadused.
3. märts 2015, 15:44
Meestel ongi elu põhikomponent seks ja see annab mehele elamiseks rõõmu.
3. märts 2015, 15:55
Kui sulle ainult seks elamise rõõmu pakub, siis on sinust lihtsalt kahju.
3. märts 2015, 23:16
oleks see nii lihtne..., raske deprekaga ei tõuse ja ei tahagi. ja kuna oled ebameeldiv jobu, kes voodist tõusta ei jaksa ja toast välja ei lähe, nalja ei viska, jne, sind ka ei taheta ... ja haletsuskepp ei koti, sest niikuinii ei koti miski... see on depressioon.
3. märts 2015, 10:43
Pidev valu enda süüdistamine nutmine hingerahu puudumine juba 30a. kas see ongi siis deprekas ei julge kuhugi pöörduda ka.Perearstile kunagi rääkisin vaata imelikult pidevad peavalud tohutu kartus inimeste ees.Isegi koridori ei julge hommikul minna enne kui kuuletun ega ometi naabreid pole.Kas see on normaalne karda isegi rõdule minna olen mudugi elus palju sõimata ka saanud.Hirm sööb sisemuse ära.
3. märts 2015, 14:24
Ära karda pöörduda. Kõigepealt räägi perearstiga, ka tema saab sind aidata või nõu anda, kuidas edasi toimida.Kui endale hoiad, ei saa ka keegi sind aidata ja aina süveneb kõik.
3. märts 2015, 15:37
kindlasti algul psühholoogi ja ta suunab sind kindlasti psühhiaatri juurde ja võta kindlsti tablette,mida arst käsib,see aitab kindlasti
3. märts 2015, 10:43
Põen ka depressiooni, aastaid juba. Tihedad on ärevushäired. Kahjuks mõjutab depressioon ka füüsilist poolt. Seljavalud, külma- kuuma hood, jalgade suremine, pearinglused, krambid kätes jalgades jne. Kuna koguaeg on midagi tervisega korrast ära, eelpoolnimetatud hädad, siis ilmselt on see kõik ebastabiilsest vaimsest seisundist tingitud. Antidepressante ei julge koos valuvaigistega võtta,..Hakkasin viimases hädas ennast liigutama, sporti tegema, veeprotseduure, vaikselt läheb füüsiline olemine paremaks. Vaimselt on ikka raske, igapäevased mure ja surmamõtted rasketest haigustest, väljapääsmatust olukorrast jne. Täpselt nagu artiklis olev daam kirjeldas, läbi klaasi tunne. Korra viskab tuju heaks aga siis ilma näilise põhjustea jälle muremõtted platsis. Kaua nii jaksan, ei tea:(
3. märts 2015, 11:17
mina hakkasin toittu valima,suhkrut väga vähe, liha kana, kala, sealiha pühade aeg, palju juurpuuvilja,nati juustu,muna ,peale kuut ei söö kui kaal langeb, läheb tuju paremaks, mõtted selginevad, tuleb tahtmine tegutseda ja siis jalutama või kellel aed ,päike,värske õhk teevad oma töö.See võtab aega aga tasub proovida eriti kui on ülekilod.Magusat vähe, peamiselt tumesokolaad.Suits,alkohol ei tule kõne allagi, rohud vähemaks kui tervis hakkab taastuma.
3. märts 2015, 13:27
Täiesti õige soovitus. Muutused algavad juba toitumisest. Loobu suhkrust, loobu kofeiinist ja alkoholist. Kõik, mis tekitab ärevust. Tarbi teadlikult ja tervislikult, väheneb pikapeale ka ärevus. Tee sporti, tõuseb endorofiinide tase, pikapeale hakkab kergem. Need ongi need pealtnäha väikesed sammud, mis pika aja peale tasuvad kuhjaga ära.
3. märts 2015, 17:54
mul tohter soovitas xanaxi asemel just alkoholi ... IRW
3. märts 2015, 14:27
Ei pea antidepressante kartma.Kui muidu ei saa, tuleb mingi aeg ikka võtta, tean, mida räägin. Kõik need füüsilised hädad on just sellest tingitud.
3. märts 2015, 14:55
Võiksid lasta kilpnääret kontrollida, kui seda pole veel teinud.
3. märts 2015, 10:32
Palun teada kuidas homöopaat aitab kas need on ravimid või inimesa abi.Ja mis see kõik maksab lõpuks kokku.Kas on üldse mõtet alustada kui raha napib.Kas sellist abi ka väikellinnas saaks.
3. märts 2015, 11:03
Olen proovinud, kuid ei saanud abi. Muuseas, käisin Soomes, kõige parema homöopaadi juures. Need on drazee moodi tabletid, mis on tehtud looduslikust materjalist. Näiteks küüslaugust, juurikatest, puu koorest ja nii edasi. Mõjuvad samamoodi , nagu platseebo. Kui usud, siis aitab... Vähemalt halba nad midagi ei tee.
3. märts 2015, 10:26
Miks ei ole Tallinna apteekides Xanaxit? Laos ka ei pidanud olema. Mida peab haige inimene tegema, kui need on ainukesed, mis teda vähegi aitavad?
3. märts 2015, 12:39
Ei ole, sest seda vajab meil Eestis vist juba iga kolmas, et üldse püsti püsida ja hakkama saada.
Need, kes depressioonihaiget maha teevad, vaadake, et endale karmavõlga ei saa. Saate ise selle endale, siis räägite teist juttu.
Kas te vähihaigele lähete sama ütlema, et mõtleb endale vähi külge. Depressioon ei ole sugugi "kehvem" haigus oma raskuse poolest.
Need, kes depressioonihaiget maha teevad, vaadake, et endale karmavõlga ei saa. Saate ise selle endale, siis räägite teist juttu.
Kas te vähihaigele lähete sama ütlema, et mõtleb endale vähi külge. Depressioon ei ole sugugi "kehvem" haigus oma raskuse poolest.
3. märts 2015, 09:59
Mu noort sugulast raviti 10 aastat kangete ravimitega - tulemus null, sest tarvitas alkoholi ja oligi juba sõltlane. Tervenes (ravimid hakkasid mõjuma) alles peale karsklaseks hakkamist. Arstid vaatasid ta verinoort nägu ja ei uskunud, et ta on juba alkohoolik, sugulaste kurtmist ka ei uskunud. Aitas Wismari.
3. märts 2015, 09:29
Mina prooviks sportida, aga mitte ennasthävitav vehkimine kuni pilt must, vaid just rahulik mõnus rattasõit looduses ja sealt kõik edasi...
3. märts 2015, 09:31
ei aita, halb tuju ja depressioon on erinevad juhutmid
3. märts 2015, 19:12
Mul aitas, seega ära üldista. Deprekal ka erinevad raskusastmed.
3. märts 2015, 23:19
siis ei olnud ikkagi debrekas, ja kui debrekas tingitud mõnest haigusest, ei pruugugi olla sportimisvõimeline isegi kui tahaks - nt krooniliste valude inimesed!
3. märts 2015, 11:32
Tahaks müristada iga kord, kui kõige raskema hingevalu puhul öeldaks: mine jaluta, mine spordi... Mõte ja veel enam tegu end voodistki välja saada on SUUR ENESEÜLETUS. Mingi vaikne nokitsemine, millegi ilusa loomine, mõni lihtne asjake valmis meisterdada-see on üks väheseid asju, mis rõõmu teeb. Õnneks saab seda vähemalt lapsega jagada ja tedagi rõõmustab, rõõmustab ka, et emmel on silmad kuivad ja "sa ei ole enam kurb." Tekib vahel suur tuhin minna poodi, osta midagi uut selga-jalga, ei see pole arutu kokkuostmine vaid 4 a järel uus palitu näiteks-püüad siis kellegagi lähedasega!!!!! juttu teha, et tule kaasa või üksi poeskäigu järel rääkida, mis huvitavat nägid, aga ...parem on rääkidagi seinale. Aga tahtsin vaid , et keegi kaasa tuleks tunnikeseks ja annaks nõu, sööks pärask koos ühe koogikese kohvikus ja olekski juba natuke rõõmu. Parim kaaslane ja sõber on laps, oma asjalikul moel.
3. märts 2015, 17:56
jalutule võiks samahästi soovitada kõrgust hüpata - tekitavat lendamise tunde
3. märts 2015, 09:17
Tean, mida tähendab depressioon lähedastele. Mu teismeline tütar tegi 4 enesetapu katset, olin iga päev hirmul, et mis järgmisel päeval võib tulla... Ta oli 2 korda ka haiglaravil, käisime psühholoogi ja psühhiaatri juures. Ravimite andmist kontrollisin ise, sest ei usaldanud neid tema kätte. Käisime ka posijate juures, nõelravis ja homöopaat nõustas meid. Nii kaua kui patsient ise ei usu oma tervenemisesse, nii kaua ei ole võimalik teda aidata. Mu laps hakkas lõpus uskuma homöopaatiasse ja toimus uskumatu tervenemine. Depressioon kestis tal 4 aastat ja ta tuli sellest välja! Toimus kiire tervenemine- hinded koolis tõusid ja lõpetas kooli ainult väga heade tulemustega, seejärel astus kõrgkooli, mille lõpetas ka edukalt. Nüüdseks on tal erialane töö mida ta naudib ja 5-e kuune laps. Ta saab kõigega hästi hakkama, kuid vahel harva esineb ka kurvameelsust ja ülepabistamist. Proovige homöopaatiat, kui enam muud lootust ei ole jäänud, siis võiks alternatiivsetesse ravimeetmetesse uskuda. Mina olin lootuse kaotanud, kuid ma ei andnud alla, tahtsin oma last aidata.
3. märts 2015, 09:02
ei tasu näiteid tuua ameerikast või mujalt,meie inimesed on kaaslaste suhtes eriti vaenulikud,ole sa terve või haige,see teeb haigusest jagu saamise veel raskemaks
3. märts 2015, 08:58
minul ei olnud jõudu abu otsida. arvan, et lähedased peaksid märkama ja kasvõi käekõrval arsti juurde viima. sooviks eutanaasiat.. no ei taha elada..
3. märts 2015, 11:14
lähedased ja sõbra on nagu kari idioote, mul on nii kõrini nendest. põhiline argument, et "mis sul häda, sul on kõik hästi" või "vaata mind mul on palju hullem, mille pärast sul põdeda" ja siis muidugi "ole positiivne, naerata kuidas sa ei suuda" jne .... see viimane on umbes sama, mis halvatule öelda, et hakka kõndima või liigutama, sul ju käed jalad olemas. seni olen sattunud posijate ja psühholoogide otsa, kellelst pole mitte krdi mingit tolku olnud, ainus mida nad oskavad on kella vaadata ja seansitasu arvutada. mina olen peaaegu loobunud, olen 32 aastat vana inimvare, kes peale tööl orjamise ülejäänud aja kodus vaikselt surma ootab. masendust ja kurvameelsust mäletan esimese asjana juba lasteaias. kui keegi tõesti teab, kuidas neid inimesi aidata siis palun andke teada ... ainult et palun mitte järjekordne rahaahne psühhiaater või new age tilulilu posija.
3. märts 2015, 14:46
Aga mind aitasid algul kõige hullemast seisust ikkagi antidepressandid ja haiglas olek välja. Psühhiaatri juurde saab nagu iga teise arsti juurde vaid visiiditasu eest kui haigekassa kindlustus olemas, pole isegi saatekirja vaja.Ma muidugi ei tea, kus elad ja millised võimalused sinna minna on. Lähedaste peale ära ole väga pahane, kel pole sellist haigust olnud, see ei suuda lõputult mõista. Minul enda emal oli see haigus ja täpselt samuti muudkui ütlesime talle, mõtle positiivselt, katsu millegi meelepärasega tegeleda, pole, mille pärast muretseda ja mitte ei tahtnud enam seda kuulata kui kogu aeg haigusest rääkis.Alles siis sain aru, mida see haigus tähendab kui aastate pärast see ennast tabas.
3. märts 2015, 16:00
siis kui selle depressiooni vaimu välja ajada, seda tuleb teha õigel viisil. Depressioon on vaimne asi ja selle põhjuseks on otseselt vaim, mis ei peaks inimeses olema. Tean, kuna olen väga palju vaimsete asjadega kokku puutunud. Ja õige viis neid välja ajada on nii nagu Jeesus õpetas. Tean mida räägin!
3. märts 2015, 18:03
point on selles, et raskes depressioonis olija jaoks polegi olemas sellist asja nagu meelepärane tegevus - isegi tegevused, mis kunagi vast huvitasid ja meeldisid, tunduvad täiesti mõttetud .... kõige hullem ongi, et enam ei mõju ka need antidepressandid - võtmata ka ei saa jätta, sest ärajäämanähtudeks on pidev tugev pearinglus, tugev peavalu ja iiveldus + hirmutunne
3. märts 2015, 18:27
paar postitust enne kirjutasin, mis on depressioon ja mida selleks teha. Kui depressioon on vaim, siis kuidas kavatsete seda tablettidega ravida?? Sellepärast te abi ei saagi sellele. Abi tuleb siis kui hakkate selle põhjusega tegelema, et see vaim teist välja saada. Teadagi, et inimene on vaimne olend ja ta on ka vaimukandja, temas võib olla palju vaime, enamasti on nad kurjad.
4. märts 2015, 07:15
Kui on aega, võid lugeda Eckhart Tolle raamatuid, äkki leiad midagi sealt. Vahel peetakse rahuolekut ka masenduseks, kuna on kontrastis parajasti rõõmsate suhtes.
3. märts 2015, 08:58
To kogenu-- olen enam vähem suga nõus.Mul abikaasa põeb juba 14 aastat seda rasket haigust.Ta haigestus kuskil 58 aastaselt ning teinud ka 2x enesetapu katset.Pean kogu aeg jälgima oma sõnu ning intonatsiooni.Alul oli väga raske,kuid nüüd juba harjunud.Ilmselt ta vegeteerib nii elu lõpuni.Kui keegi siin peaks küsima,et miks ma temaga ikka veel elan,siis ütleks,et ühest väga töökast,toredast
inimesest on jäänud alles zombi,kuid ta on ära teeninud mu austuse selle 52 abieluaasta jooksul.Jõudu kõigile ,kes hooldavad oma lähedasi.
inimesest on jäänud alles zombi,kuid ta on ära teeninud mu austuse selle 52 abieluaasta jooksul.Jõudu kõigile ,kes hooldavad oma lähedasi.
3. märts 2015, 08:08
Kindlasti tuleb laida õige arst(psühhiaater) , kes hädasoleva inimesega järjepidevalt tegeleks.
psühhiaatri osakaal haiguse püsimises ja ägenemises on 99%, psühholoog ei suuda seda ravida.
see haigus ei lähe iseenesest ära , ainult regulaarne ravimine aitab ja ei ole mõtet kulutada eraarstidele , vajadusel kohe minna psühhiaatriakliiniku valvearstile.
psühhiaatri osakaal haiguse püsimises ja ägenemises on 99%, psühholoog ei suuda seda ravida.
see haigus ei lähe iseenesest ära , ainult regulaarne ravimine aitab ja ei ole mõtet kulutada eraarstidele , vajadusel kohe minna psühhiaatriakliiniku valvearstile.
3. märts 2015, 07:47
jah,kurb on lugeda, et depressioonis inimest aitavad vaid tabletid ja psühhiaatrid, tegelikult ei ole see väljapääs ega normaalne abi,,,tasakaalust väljas inimesel on põhjus, mis teda endast välja on viinud ja
selleks on palju paremaid meetodeid kui tabletid,,,kahjuks meil Eestis peale posijate ei ole vist midagi aga Ameerikas on näitek Ayrweda keskused, kus väga edukalt inimene tagasi tuuakse oma olekusse...
selleks on palju paremaid meetodeid kui tabletid,,,kahjuks meil Eestis peale posijate ei ole vist midagi aga Ameerikas on näitek Ayrweda keskused, kus väga edukalt inimene tagasi tuuakse oma olekusse...
3. märts 2015, 08:36
Juulia, siinkohal sa eksid. Alati ei ole konkreetset põhjust (nt. ületöötamine, raske lapsepõlv jne). Kuigi jah, sellised tingimused on enamjaolt tekitajad. Mida sa veel ei mõista, on see, et depressioonis inimesel on ajukeemia paigast, seda ei posi sul keegi paika.
Depressioon ei ole ainult meelelaad, see on reaalselt igasugune keemiate korrapäratus.
Mina haigestusin depressiooni 20 aastaselt. Mul oli elukaaslane, töö, super perekond. Mitte midagi ei olnud valesti! Kuni märkamatult olin muutunud lamavaks tombuks, kelle peas keerlesid koletud mõtted. Ravimeid võtsin reaalselt pisut alla poole aasta, sealt järgnes järjepidev töö iseendaga. Võin öelda, et seitse aastat hiljem on see vaid halb mälestus, aga see tegi mind tugevamaks, sest ma tulin ise sellisest august välja.
Ja mida ma kogenuna toonitan - kes seda kogenud ei ole, ei tohiks sõna võtta. Mis minul olukorra kõige raskemaks tegi (niigi elupiiril vaakudes), olid inimesed, kes õiendasid, et ravimid on nõrkadele. Kui sa ikka tegelikult ise ei tea, mida see inimene tunneb/kogeb, kui sügaval ta omadega on, ei tasu sõna võtta. Vastasel korral ei pruugi varsti enam seda inimest olla, keda ravida. Kumb siis hullem on? Ravimid või...?
Millega ma nõus olen, on, et inimene peab ise endaga väga palju tööd ära tegema. Lõpmatuseni ravimite najal elada ei saa (kui just ei ole väga rasket haigust, nagu artiklis kirjeldatu). Kerge on murduda ja öelda, et ma ei saa ilma ravimiteta, ka minul oli selliseid hetki. Aga ma jäin endale kindlaks, muutsin elustiili, mul oli kallite inimeste tugi...
Soovin jõudu kõigile, kes selle koletu haigusega silmitsi peavad seisma.
Depressioon ei ole ainult meelelaad, see on reaalselt igasugune keemiate korrapäratus.
Mina haigestusin depressiooni 20 aastaselt. Mul oli elukaaslane, töö, super perekond. Mitte midagi ei olnud valesti! Kuni märkamatult olin muutunud lamavaks tombuks, kelle peas keerlesid koletud mõtted. Ravimeid võtsin reaalselt pisut alla poole aasta, sealt järgnes järjepidev töö iseendaga. Võin öelda, et seitse aastat hiljem on see vaid halb mälestus, aga see tegi mind tugevamaks, sest ma tulin ise sellisest august välja.
Ja mida ma kogenuna toonitan - kes seda kogenud ei ole, ei tohiks sõna võtta. Mis minul olukorra kõige raskemaks tegi (niigi elupiiril vaakudes), olid inimesed, kes õiendasid, et ravimid on nõrkadele. Kui sa ikka tegelikult ise ei tea, mida see inimene tunneb/kogeb, kui sügaval ta omadega on, ei tasu sõna võtta. Vastasel korral ei pruugi varsti enam seda inimest olla, keda ravida. Kumb siis hullem on? Ravimid või...?
Millega ma nõus olen, on, et inimene peab ise endaga väga palju tööd ära tegema. Lõpmatuseni ravimite najal elada ei saa (kui just ei ole väga rasket haigust, nagu artiklis kirjeldatu). Kerge on murduda ja öelda, et ma ei saa ilma ravimiteta, ka minul oli selliseid hetki. Aga ma jäin endale kindlaks, muutsin elustiili, mul oli kallite inimeste tugi...
Soovin jõudu kõigile, kes selle koletu haigusega silmitsi peavad seisma.
3. märts 2015, 10:18
Sul oli kallite inimeste tugi! Aga, kui oled üksi või veel hullem - elad koos sellega, kelle pärast sul see depression on? Ja iga päev ta käib sul närvidel, aga põgeneda pole kuskile, sest ei ole raha ja häid inimesi, kes sind toetaks.
3. märts 2015, 11:18
Siis ei aita muud, kui võtta veel ennast kokku ja minna. 10 a ka depressioonis olnud. Kõike sellega seonduvat näinud ja tundnud. Hetkel on helgem periood. Aga aitas muutus. Valus ja kohutavalt raske aga tuli minna. Valisin lõpuks iseenda. Olen õppinud olema ise, ja süütundest vabanenud. Rohud aitavad sul edasi liikuda. Midagi pole parata.
3. märts 2015, 11:18
Siis ei aita muud, kui võtta veel ennast kokku ja minna. 10 a ka depressioonis olnud. Kõike sellega seonduvat näinud ja tundnud. Hetkel on helgem periood. Aga aitas muutus. Valus ja kohutavalt raske aga tuli minna. Valisin lõpuks iseenda. Olen õppinud olema ise, ja süütundest vabanenud. Rohud aitavad sul edasi liikuda. Midagi pole parata.
3. märts 2015, 12:04
Tänan, et said minust aru. Seda tegin minagi. AITAS! Soovitan teistelegi, minge minema, kui on vähegi võimalust.
3. märts 2015, 11:25
Siis pole olnud õige posija,ei saa üldistada.Olen ise kogenud, energia puhastus tagab rahuliku une ja pole enam mingit depressiooni.
3. märts 2015, 16:12
Kuna Jumal on inimese loonud, siis teab Ta kõiki inimese probleeme ja oskab nendest inimest välja tuua. Igasugused posijad on üldse vale teema, millega ei tohiks ennast siduda. Jeesus on see, kes elab ja tervendab. Mind on kahel korral Ta üleloomulikult hetkega tervendanud. Depressioon on vaim, mis tuleb inimesest välja ajada! Otsige esiti Jumalat, siis leiate oma probleemidele lahenduse!
3. märts 2015, 23:27
See oli muidugi Kurat, kes teid aitas, sest sellist meest nagu Jeesus pole kunagi elanudki. Lugesin just David Icke raamatust. kogust toin. Sahmerdate kurjade vaimudega, muidu saaksite öeldud mitu korda sõna võttes KUIDAS teie abi saite
3. märts 2015, 23:57
Jeesus tõepoolest elab, see mis sa kuskilt lugesid on eksitus ja Ice on ise ka eksituses. Sellel hetkel, kui palusin päästepalve, sain ma Püha Vaimu, kes on Jumala vaim ja Ta hakkas koheselt mu sisikonda tervendama. Teine kord oli, kui kurtsin oma tervisemuredest Jumalale ja liigeseprobleemile sain tervenemise hetkega kui tunnistasin, et Jeesus on ka minu patud ristile viinud. Jeesus reaalselt elab, piibel on tõde ja selles pole mitte midagi vastuolulist. Sellest ajast kui usule tulin, on minuga väga palju imesid juhtunud, selline elu on super!
KOMMENTAARID (112)