Õpetaja on väga tähtis, tõsi, kuid on veel üks oluline asi. Olin kehalises kasvatuses 5-line, õpetaja oli tore, kuid ikka viilisin. Põhjuseks see, et 10-15 minutiga ennast puhtaks pesta, riietuda ja järgmisse klassi jõuda oli sisuliselt võimatu. Dušši- ja riietusruum ei olnud ka puhtad. Paljud loobusid pesemisest ja haisesid järgmises tunnis. Sama probleem eksisteerib pajudes koolides siiani.
Mina olen üks neist, kes näevad õudusunenägusid kehalise kasvatuse õpetajast. Olen maalaps, teinud maatööd, ka sportinud, aga mõnede aladega oli probleeme. Sain diplomeid krossijooksus, aga toonane pallivise, kätekõverdused ja silda laskumine ei õnnestunud. Aastakümneid hiljem sain teada, et mul on ammusest ajast selgroovigastus, ehk ka see takistas. Aga õpetaja suhtumine tekitas mulle vastikustunde normide vastu. Peale kooli tegelesin päris hästi kulturismiga ja leiti, et mul olevat selleks head eeldused. Kuid kahjuks lõpetas klubi tegevuse. Nii et väga palju sõltub, milline on õpetaja suhtumine ja see annab ka eeldused edasiseks tervisespordiga tegelemiseks.
KOMMENTAARID (3)