Treenimine

Artikkel ilmus esmakordselt 2014. aasta veebruari Tervis Plussis.

Kui keka hirmutab (3)

Kersten Lehismets, 6. märts 2015, 15:22
Võimlemistund Kolga gümnaasiumis Foto: STANISLAV MOSHKOV
Mõte kooli kehalise kasvatuse tunnist ei jäta ilmselt kedagi päris külmaks. Kes ootas põnevusega tüütu matemaatikatunni lõppu, et pääseks palliplatsile lahingut pidama, kes slikerdas kuskilt taas uue vabastuse välja...

Nii mõnigi mõtleb keskkooliust selja taga kinni lüües: see õudus on nüüd õnneks läbi! Oleks suure­pärane, kui kehalise kasvatuse tund paneks aluse aktiivsusele kogu eluks. Miks vahel siiski teisiti läheb?

Samal teemal

Võitlus normidega

On imeline, kui noor, kes igal võimalusel kekatunnist viilis või pidevalt asju maha “unustas”, siiski spordi juurde tee leiab. Just nii läks praegu veel gümnaasiumis õppiva Liinaga (17). Oli aegu, mil ta seda tundi lausa vihkas. Põhjusi oli kaks. Esiteks oli tüdruk tugevas ülekaalus, mistõttu igasugune füüsiline koormus oli lihtsalt raske ja ebameeldiv. Teiseks olid suhted sassis õpetajaga, kes oma negatiivset suhtumist vähem võimekatesse väljendamata ei jätnud.

Liina tõdeb, et koolilapse jaoks on kõik kohustuslik niikuinii vastik ning tekitab trotsi, kuid erilist vastumeelsust tekitasid temas normid, mille täitmisega pidi, nui neljaks, hakkama saama. Kui ikka üle kitse ei saanud, tuli ka vastav hinne. Nii jõudsid tunnistusele esimesed kolmed. Sellises olukorras on tavaline, et tekib surnud ring: kui normid näivad kättesaamatud, tõstab pead vastumeelsus ja kiuslikkus, mis omakorda ei lase sportimisest rõõmu tunda.

Ka Henry (32) oli kooliajal tugevalt ülekaaluline. Tema kuulus nende sekka, kel pidevalt kekariided “koju ununesid”. Kuigi Henryle on alati meeldinud korvpalli mängida – kas või kokkukägardatud paberinutsakuga prügikasti täpsust loopida – ei tundnud ta sellestki spordialast tunnis rõõmu.

Selleks, et meeskondi eristada, mängis üks tiim särkideta, kuid platsil palja ülakehaga ringijooksmine oli pontsakale poisile loomulikult piinlik. Ent häbistavaid olukordi oli teisigi. Henry meenutab, et tal polnud lootustki kangi peal tirelit ära teha, sest ülekaalulisena ei suutnud ta oma keha kuidagi üle kangi vinnata.

Õpetajal tekkis aga idee: teised poisid käsutati Henryle hoogu juurde lükkama. Hädaga sai tirel tehtud, kuid sooritamise rõõmust polnud juttugi. Olid vaid pisarad kurgus ja häbitunne, mida klassikaaslaste varjatud naerupahvakud ainult süvendasid.

Tee muutuseni

Õnneks leidsid Liina ja Henry siiski tee spordi juurde, kuigi see ei toimunud üleöö. Liinal on sportlik tädi, kes kaks ja pool aastat tagasi neiu enda trennidesse kutsus. Selleks ajaks oli Liina juba nii selges ülekaalus, et ka ema hakkas tüdruku tervise pärast muret tundma.

Liina tunnistab, et temas on paras­jagu protestimeelt. Algul läks ta trenni vaid selleks, et lähedastele näidata: olgu peale, võin ju paar korda käia, aga ärge arvakegi, et minust nüüd mingi sportlane saab! Eks mängis oma osa ka hirm teiste naerualuseks saada. Endalegi üllatuseks hakkas trenniskäimine Liinale väga meeldima. Kasvasid nii füüsilised võimed kui ka enesekindlus.

Praeguseks on Liina avastanud enda jaoks jooksmise, mis oli talle varem kõige vastumeelsem liikumisvorm üldse. Nüüd ei kujuta ta aga oma elu ilma selleta enam ettegi.

Kõht sisse, mees!

Mõni aasta pärast kooli lõpetamist rassis Henry veel jõusaalis, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja. Puudusid põhitõed, kuidas ja miks üldse treenima peaks. Henry peas hakkas tõsine häirekell lööma siis, kui elukaaslane palus tal ükskord kõhu sisse tõmmata. Aga mees oli seda juba teinud! Henry ajas kokku sõpruskonna, kellega hakati regulaarselt korvpalli mängima.

Esialgu võttis isegi 50 meetrit sörkimist ülekaalulisel mehel võhma välja. Liigestel lasunud suure koormuse tõttu ei jäänud tulemata ka vigastused. Sellele vaatamata püsib Henry nüüd kindlalt sportliku eluviisi teel. Kuigi minna on veel pikk maa, on edasi­minek muljetavaldav: kadunud on juba kolmkümmend kilogrammi. Peale selle on saadud hulk positiivseid emotsioone, mida selline areng kaasa toob.

Kuidas tundi meeldivaks teha?

Nii nagu igal lapsel on erinevad võimed keeltes või täppisteadustes, erinevad nad ka füüsilise suutlikkuse poolest. Praeguse kehalise kasvatuse õpetajaga saavad Liina koolis kõik hästi läbi. Peamine põhjus on tema mõistev ja võrdne suhtumine kõigisse ning see, et hindamise aluseks on võetud õpilase individuaalne areng – hea hinne on kindlustatud, kui laps oma tulemust võrreldes aastataguse ajaga parandab. Henry on sama meelt: aasta alguses võiks teha füüsiliste võimete testid ning aasta lõpus tulemusi võrrelda. Et tulemused paraneksid, on vaja teadlikku harjutamist ja järjepidevust.

Iseäranis ülekaaluliste koolilaste seas tekitavad vastumeelsust harjutused, kus kasutatakse oma keha raskust, nagu näiteks kätekõverdused või lõuatõmbed. Sageli on nii, et kui neid teha ei suudeta, rändab päevikusse vastav hinne ning kui järgmisel korral on aeg norme püüda, tõdetakse, et mingit arengut pole toimunud. Henry leiab, et lapses tuleks õhutada järjepidevust, nii et ta näiteks kuu aja pärast kas või ühe lõuatõmbe teha suudaks. Õnnestumine toob rõõmu ning laps näeb, et järjekindel harjutamine viib sihile.

Õpetaja on eeskuju

Tallinna Kristiine gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Margus Luik ütleb, et tal on Liinast ja Henryst kohutavalt kahju.

“On justkui loterii, milline õpetaja lastele satub. Mõni õpetaja suudab lapsele tõsist kahju tekitada, kuid võib minna ka vastupidi.”

Ta leiab, et hea õpetaja olulisemateks iseloomujoonteks on sõbralikkus ja oskus säilitada positiivsus. Ka siis, kui pahandusi juhtub.

“Lapsed on kui kutsikad, kes alles õpivad maailma tundma. Õpetajal tuleb neile head eeskuju näidata. Tore õpetaja on mingis mõttes nagu näitleja – õpilasel peab olema huvitav teda jälgida. Huumor käib alati tunni juurde ning õpetaja peab suutma ka enda üle nalja visata,” on Luik veendunud.

Lisaks on oluline, et õpetajagi oleks heas füüsilises vormis ning suudaks harjutusi ette näidata. Ikka eeskuju pärast.

Mida arvab oma kooli lemmikõpetajaks valitud Margus Luik normatiividest?

“Mina olen neist peaaegu loobunud. Need ei motiveeri kedagi, pigem vastu­pidi. Konkreetseid tulemusi vaatame vaid kergejõustikus ja sealgi kujuneb hinne pigem lapse isikliku arengu põhjal. Eelmise aasta tulemusele allajäämine ei tähenda automaatselt kehva hinnet – pigem hindan suhtumist.”

Margus Luik püüab harjutused õpilase võimetele vastavaks kohandada.

“Kui kehaliselt võimekamad suudavad üle kitse hüpata hoojooksult ja ilma suurema vaevata, siis nõrgemad võivad harjutuse sooritada kohapealt ning õpetaja abiga.”

Tema tunnis saab viie see, kel asjad kaasas ja suhtumine entusiastlik.

Margus Luik teab, et kuigi tema õpilased suhtuvad tundi üldjoontes positiivselt ning enamasti asju maha “ei unusta”, on siiski koole, kus tunnist viilimine on probleem.

“Et laps tahaks tundi tulla ja seal aktiivselt kaasa lüüa, tuleb teda austada. Talle on oluline näha, et temast hoolitakse, et tal on tunnis turvaline ja hea olla. Nii tekib ka õpetaja vastu austus ja usaldus.”

3 KOMMENTAARI

ü
Üks asi artiklist puudu 9. märts 2015, 14:14
Õpetaja on väga tähtis, tõsi, kuid on veel üks oluline asi. Olin kehalises kasvatuses 5-line, õpetaja oli tore, kuid ikka viilisin. Põhjuseks see, et ...
(loe edasi)
n
N45 6. märts 2015, 19:39
Mina olen üks neist, kes näevad õudusunenägusid kehalise kasvatuse õpetajast. Olen maalaps, teinud maatööd, ka sportinud, aga mõnede aladega oli probl...
(loe edasi)
Loe kõiki (3)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee