Meeled

Artikkel ilmus esmakordselt 2014. aasta veebruari Tervis Plussis.

Mul oli depressioon 

Tervis Pluss, 7. märts 2015 15:23
Foto: PantherMedia / Scanpix
"Kui üksi jäin, ei leidnud enam millelgi mõtet. Lülitasin end välja," kirjeldab oma kunagist masendust 42aastane Liina.

Ma ei tea, kas olin juba lapsena depressiivne. Lapsena sellist asja ju arvata ei oska ja ümbritsevad peavad sind lihtsalt halvatujuliseks ja jonnakaks. Mäletan, et ma ei saanud paljudest asjadest üldse aru. Ma ei saanud aru, mismoodi maailm toimib. Ma ei saanud aru, miks inimesed teevad asju, mida nad teevad.

Samal teemal

Ühel hetkel ma enam ei märganudki kuigivõrd päris maailma, sest olin välja mõelnud teise elu. Seal rääkisid inimesed nii, et ma mõistsin, mida nad öelda tahtsid, ja tegid asju, mis olid tähtsad. Seal oli selline perekond, kellega sai olla täpselt selline, nagu ma tahtsin olla. Suurema osa ajast olingi seal.

Võib-olla just selle väljamõeldud elu tõttu saingi alles kahekümnendates aru, et minuga on midagi valesti, et see viis, kuidas ma elan või maailma tajun, ei ole õige. Taipasin seda siis, kui esimest korda ei tulnud päevi voodist välja ja peitsin end kõigi eest.

Elasin ainult oma väljamõeldud maailmas. Keegi minu ümber ei teadnud seda, sest ma “aktiveerusin” alati teiste inimeste juuresolekul. Olin siis lõbus ja rõõmsameelne, pidutsesin nagu vaja. Lohutasin teisi, olin toeks ja alati abivalmis.

Kui üksi jäin, ei leidnud enam millelgi mõtet. Lülitasin end välja. Lõikusin end natuke. Palju ei julgenud, liiga valus oleks olnud. Mõtlesin, et kui seda teen, siis tunnen, et olen olemas. Tegelikult ei tundnud end kuidagi teisiti.

Otsisin abi ka, aga paraku sattusin sellise psühhiaatri juurde, kel oli liiga palju tegemist, et esimest korda tema juurde tulnud inimesele kuigivõrd tähelepanu pöörata. Ega ma ei osanud ju nõuda ka. Ja vahel oli ikka kergem – kui tegemist oli, siis ei pannud masendust ju nii palju tähele.

Kolmekümnendates elasin endiselt nii, et lülitusin sisse alles siis, kui keegi mind vajas, kutsus või külla tuli. Tegutsesin siis, kui oli mingi põhjus. Tööl tuli käia. Eks ma siis käisin. Kui kellelgi mind vaja oli, olin alati kättesaadav. Ülejäänud aja polnud mind olemas. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas teised inimesed teavad, mida nad tahavad, mis neile meeldib, kes nad on.

Mina ei teadnud, mida ma tahan. Kuidas seda teada? Ma ei saanud sageli aru sellestki, et mul on kõht tühi.

Ühel hetkel tundsin jälle, et nii enam ei saa, et mul on vaja abi.

Mu arst oli tõesti imeline. Ta oli iga kord minu päralt. Tegi ettepanekuid, kuidas saaksin edasi minna ja ennast rohkem avastada, aga ei sundinud midagi rutuga tegema. Tasapisi, natukehaaval. Ma olin hämmingus, sest sellist asja polnud ma kunagi varem kogenud.

Teed sünnivad kõndimisest

Sealt edasi liikusin üha kiiremini – psühholoog, psühhodraama. Lugesin tohutult psühholoogiakirjandust, sain tuttavaks inimestega, kes olid kogenud sarnaseid tundeid ja olekuid. Inimestega, kel polnud aimugi, kes nad on. Inimestega, kes maailmaga hakkama ei saanud. Selliseid inimesi on hämmastavalt palju, aga nad on peidus.

Kummalisel kombel vähenesid minu piinad, kui nägin, et ma pole üksi. Sain teada, et kui paljastan valusad saladused, mida olen hoidnud lapsest saati, ei naerdagi mind välja. Mind hoopis kuulatakse ja mõistetakse ja vastu näidatakse enda katkisi kohti. Sain teada, et kui sellised saladused välja ütlen, siis sageli lahustub ka kogu valu, mida need sisaldavad.

Turvalises kohas enese tühjaks rääkimise jõud on suur. Natuke on selle asjaga ka raske, sest kui oled rääkinud nii sügaval sisimas olevatest asjadest, siis on argine, pealiskaudne suhtlemine keeruline. Ma tahan aina põhjendada, miks ma nii või naa teen, ja tahan, et teised teeksid seda ka.

Õppisin ennast vaatama kui oma sõpra. Sõbrale ei ütle ju kunagi seda, mida pidevalt enesele käratad, sõbralt ei nõua kunagi seda, mida iseendale üha peale pressid. Me oleme loonud enda ümber maailma, kus märkame aina seda, mis on vajaka, mis on erinev, mida meie tahaks teisiti. Kahju. Me ei näe, kui imelised on meie lähedased, me ei näe, kuidas saaks olla toeks ja heaks kiita.

Õppisin ennast jälgima. Sain aru, et väsimus, mis varem seostus ainult masendusega, võib olla hoopiski sellest, et olen unustanud süüa ja vere suhkrutase on liiga madal. Mõnikord väsisin hoopis sellest, et olin seltskonnas, kus ma end sugugi hästi ei tundnud, pidin eemale tõrjuma teemasid, mida ma kuulda ei tahtnud, või varjama oma tegelikku arvamust.

See oli minu jaoks suurepärane aeg, sain enda kohta tohutult teada. Samuti teiste kohta, sest kui ennast puuri pista, siis kipuvad trellid varjama ka väljavaadet, nii et teisi ka selgelt ei näe.

Olen südamest tänulik kõigile neile inimestele, kes mind sel ajal toetasid ja minu ümber olid. Ma avastasin esimest korda maailma ja kippusin oma avastustest hästi palju rääkima. Hästi tore, et tegelikult on meie ümber palju neid, kes kuulata jaksavad ja oskavad. Ma rääkisin julgelt oma depressioonist, et julgustada ka teisi abi otsima.

Palju imestati, et minusugune rõõmsameelne inimene võis midagi sellist kogeda, aga see on samuti õppimise koht – ära usalda seda, mida silmaga näed; kõik see on südamega tunda. Kui hoolikamalt vaadata, paistavad katkised inimesed alati välja.

Olen liikunud edasi

Mingil hetkel tundsin, et ei pääse enam edasi, et midagi on ikka puudu. Vahel vajusin pikka masendusse. Ma ei saanud kuidagi aru, miks ühes peres kasvanud lastest ei saa ühesuguseid täiskasvanuid. Miks ühes allasurutud peres kasvanud lastest osa süüdistab maailma enda ümber ja osa iseennast? Miks kasvab kurja pere lastest mõni kurjaks, mõni heaks? Klassikalisest psühholoogiast ma enam enda jaoks õigeid vastuseid ei leidnud.

Nüüdseks olen liikunud edasi. Leidsin reiki, ja kõiksugu vaimset kirjandust ahmides sain teada, et iga hing tuleb maa peale kogema erinevaid kogemusi ja et me kanname paljusid oma mustreid kaasas juba eelmistest eludest. See seletab, miks igaüks võtab samast olukorrast erineva osa.

Ma arvan nüüd, et klassikaline psühholoogia ei jõua põhjani. Olen veendunud, et lisaks oma selle elu kogemuste analüüsimisele peaksime vaatama ka kaugemale. Vahel tarime kaasas oma suguvõsa; vahel ei lahene mõni olukord meie ponnistustest hoolimata seepärast, et inimeste vahel on eelmistest eludest lahendamata asjad; vahel on meisse eludetagusest ajast jäänud uskumused, mis meid selles elus edasi ei lase. Ja me ise loome oma elu.

Kui me vastutust selle eest enda peale ei võta, pole tervenemist loota. See võib tunduda muinasjutuna, aga olen seda ise kogenud ja inimesi tervendades ka nende pealt näinud. Mina usun seda. Me oleme hoopis suuremad ja võimsamad, kui sageli arvame. Me ei ole keha, kellel on hing, vaid hing, kellel on keha.

Samal teemal

05.06.2015
Kuidas katsetada eluliselt oluliste olukordade muutmist?
20.02.2015
Meeter enne kuristikku - mida tähendab depressioon?
10.02.2015
Kust saada abi? Depressioon murrab juba ka lapsi
06.02.2015
Kuidas kirjeldavad depressioonis inimesed oma haigust?