Meeled

Kuidas kirjeldavad depressioonis inimesed oma haigust?

Õhtuleht.ee, 6. märts 2015 16:28

10 KOMMENTAARI

j
Janika/ 7. märts 2015 12:59
Depressioon on lootusetus. Ma olen justkui lõksus, ma isegi ei saa päris täpselt aru, miks olen nii põhja käinud. Peeglist vaatab vastu mingi monstrum, pohmakas näkku kirjutatud. Ainus väljapääs on surm, aga surra pole niisama lihtne. Vähemalt mis puutub rahulikku ja valutusse surma. Olen püüdnud abi otsida tavameditsiinist, kuid mingi hetk avastan ikka, et olen nullis tagasi. Ja nii ongi, ma ei suuda enam sellest surnud ringist välja murda. Ma vaevu funktsioneerin tööl, peale tööpäeva maandun diivanile, joon end täis ja nosin hea une tarbeks veel rahusteid ka sisse. Hommikuti olen nagu zombi, läbi häda laekun tööle, autoga sõita on kohati lausa ohtlik. Pooleldi tukun rooli taga.
Depressioon on nagu keeris, allakäigukeeris, mis mu varem või hiljem alla neelab. Ravimatu haigus, enamuse puhul. Mõned õnnelikud kindlasti ka tervenevad, eks neil ole parem geenikomplekt kaasa antud, rohkem tahtejõudu ja meelekindlust.
d
depressioonitaja/ 7. märts 2015 12:33
Lektüür kunstiliste kujunditega. Ainult paar meditsiiniliselt õiget tunnete väljendust.
v
Vanaema / 7. märts 2015 11:11
Kuidas inimene selleni jõuab? Hea näide on siin - Jah, / 21:42, 6. märts 2015" poolt toodud: ",,, ema otsustas lahkuda sellest maailmast igaveseks ja kui palusin abi,toetust oma (meie) isalt,siis vastas ta,et ta ei teadnud ,et ema haigeks jääb." Seega, ema surma põhjustanud mees vabandab end välja sellega, et ei teadnud, et tema käitumine toob tema perele kaasa vaid pisaraid ja verd ja põhjustab laste ema hukkumise? Midagi pere heaks ei teinud ta sellegipoolest. Ta nagu ei adukski oma süüd. Fakt, et see mees on debiilik, asotsiaal ilmselt juba sünni poolest. Zombi? Debiilik? Ei tähenda, et ta võib olla haritud, diplomi saab tänapäeval ka debiilik.
Tüdrukuid tuleb õpetada debiilikuid ära tundma. See on lihtne, vähegi kauem elanud inimene märkab neid kõikjal enda ümber. Ilmselt tulebki tänaval hakata võõrale neiule ütlema, et kullake, ma hoiatan sind, su kaaslane on kahjuks debiilik ja sul pole elukogemust,, et seda ära tunda! Sellega hoiame oma rahva elus.
k
kõige kergem dpressioon./ 7. märts 2015 00:52
istud arsti ukse taga ja kardad, et ei jõua arstini.
Raskemal juhul ei jõuagi arstini.
Kindlasti ei tasuks inimestele soovitada puude kallistamist või jehoova tunnistamist, kui inimese ajukeemia sassis ja ta psühhiaatrit vajab.
d
Depressioon ei ole nali,/ 7. märts 2015 00:41
a
6. märts 2015 22:16
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
t
7. märts 2015 00:31
s
7. märts 2015 01:29
Sa, jota, ole vakka .... tee parem tööd.
s
see ka veel/ 6. märts 2015 21:44
et ei taha kellegagi suhelda, oleks ainult voodis tekk üle pea, paanika rahvast täis bussis
j
Jah,/ 6. märts 2015 21:42
kes ei ole ise seda kogenud,see ilmselt ei mõista ka...
Minu ema põdes aastaid rasket depressiooni,isa jättis meid maha,kui olin 10-aastane,
viisin oma õde lasteaeda igal hommikul ja ka tõin õhtul.
Abiellusin ja ka mu noorem õde tuli meie perre,sest ema otsustas lahkuda sellest maailmast igaveseks
ja kui palusin abi,toetust oma (meie) isalt,siis vastas ta,et ta ei teadnud ,et ema haigeks jääb-
j

v
veel/ 6. märts 2015 21:19
kohutav hirmutunne - tunne, et jaksa enam mitte midagi teha .... + mingi seletamatu õudustunne