Seda enam, et ennekõike seostatakse depressiooni psüühiliste sümptomitega. Kuid – nagu kirjutatakse ajakirjas ajakirjas Journal of Clinical Psychology avaldatud artiklis – reeglina on nii, et mida hullemad on füüsilised sümptomid, seda tõsisem on depressioon.
Ning reeglina kurdavad patsiendid ka perearstile esmalt just füüsilisi sümptomeid. See viib aga selleni, et inimene saab valediagnoosi. Seepärast ongi oluline ka depressiooni füüsilisi sümptomeid ära tunda.
Huffington Post kogus kokku mõnede depressiooni põdevate inimeste kirjeldused oma haiguse kohta. Ehk aitab see kaasa depressiooni paremale äratundmisele.
* Kui ma olen madalseisus, ütleb minu tüdruksõber, et olen nagu autopiloodi peal.
* Tunnen, nagu keegi suruks raske sõjaväe roomiksaapaga mulle rinna peale.
* See on tunne, nagu püüaksin pidevalt mudakünkast üles ronida. Ja nagu tundub, et kohe saan, libisen alla tagasi.
* Tunnen, nagu keegi oleks võtnud mu südame pihku ja pigistaks seda kõvasti.
* Diivanilt tõusmine endale võileiva tegemiseks võrdub Mount Everesti vallutamisega.
* Kõige hullemal perioodil tunnen, nagu ma põleksin ja upuksin samal ajal. See on väsitav.
* Paljude jaoks kaasneb depressiooniga raskustunne. Ma ei tunne midagi, ei füüsiliselt ega psüühiliselt. Minu sees ja ümber valitseb täielik tühjus.
* Iga lihtsaimgi tegevus tundub ületamatu raskusena. Nagu peaks pidevalt kõrgest trepist üles ronida.
* Pidev raskustunne. Selline, nagu liiguksin ma ringi siirupis, mitte õhus. See kõik väsitab ja muudab jõuetuks.
Depressioon on nagu keeris, allakäigukeeris, mis mu varem või hiljem alla neelab. Ravimatu haigus, enamuse puhul. Mõned õnnelikud kindlasti ka tervenevad, eks neil ole parem geenikomplekt kaasa antud, rohkem tahtejõudu ja meelekindlust.