Keha

Meditsiiniajaloo õõvastused ja üllatused 

Alar Sepp, MD, MA, 9. märts 2015 17:19
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kui palju usaldad ravimeetodeid, mida arst soovitab? Praegu tundub ehk uskumatu, et haiged lasid kunagi koljusse auke puurida ja kehast verd väljutada.

Teadus areneb hoogsalt ning uued suunad lükkavad vanu meetodeid pidevalt tagaplaanile. Kaugelt ajaloo põuest leiab lausa võikaid raviviise, mis toona olid sama usaldusväärsed kui kemoteraapia või ajukirurgia tänapäeval.

Tüüpilisemaid ebateaduslikke spekulatiivseid meditsiinisüsteeme leiab 18. ja 19. sajandi vahetusest. Üks osa neist on vajunud aegade hämarusse, kuid osa on ühes või teises vormis kasutusel ka tänapäeval.

Luutükk koljust

Samal teemal

1860ndatel leiti Peruust kiviaja mehe kolju, millele oli tehtud kaks täpselt samasuunalist avaust ning eemaldatud nende vahele jäänud luutükk. Prantsuse arst ja juhtiv füüsilise antropoloogia spetsialist Paul Pierre Broca kinnitas, et koljutrepanatsioon oli tehtud inimese eluajal. Ta väitis isegi, et selle piirkonna luudes on näha põletikumärke, mis osutavad, et patsient elas vähemalt mingi aeg pärast operatsiooni.

Koljutrepanatsioone tunti mujalgi kui Ameerikas. Opereeritud koljusid on leitud kivi-, pronksi- ja rauaaja väljakaevamistelt – Lääne-Venemaalt kuni Atlandi ookeani rannikuni välja.

Kiviajast pronksi- ja rauaaega siirdudes oli koljukirurgia põhjuseks üha sagedamini ebausk, mitte parandamisvajadus. Koljusid trepaneeriti enamasti pärast surma, eemaldatud luutükke kasutati amulettidena. Ida-Euroopas oli trepanatsioon keskajal tavaline võte, et päästa surnut vampiiride käest.

Vaikse ookeani saartel kasutati koljutrepanatsiooni laialdaselt veel 20. sajandi alguses, mistõttu antropoloogidel õnnestus küsitleda kiviaja meetodit rakendavat koljupuurijat.

Koljupuurijad ei tundnud aju funktsioone, aga see ei takistanud nende tegevust. Kui keegi oli juhuslikult saanud koljutrauma ja selle tagajärjel koomas, soovisid trepaneerijad nende haavu puhastada ja eemaldada aju rõhuvaid luukilde. Nad uskusid, et halvatused, pidevad peavalud, masendus ja depressioon viitavad sellele, et inimese koljus pesitseb mingi paha vaim, mis tuleb sealt välja lasta ja hea vaim asemele aidata.

Trepaneeritute hulgas oli mehi, naisi ja lapsi vanuses 6–60 eluaastat. Tavaliselt tehti koljusse mitu auku. Need olid erineva suuruse ja kujuga avaused, kas ümmargused, ruudukujulised või ovaalsed. Näiteks on ühes Peruust leitud koljus koguni seitse ümmargust auku.

Kuidas selliste primitiivsete vahenditega sooritatud operatsioonide häid tulemusi seletada? Arvatakse, et kiviajal oli inimestel palju kõrgem valulävi ja tugevam immuunsus põletike suhtes kui tänapäeval. Olelusvõitluses ellujäämiseks pidid inimesed olema eriti vastupidavad, et ainuüksi juba imikueas eluga pääseda. Kindlasti pidid kiviaja kirurgid olema ka äärmiselt hoolikad verejooksude peatamisel ja haavade sidumisel, kuna põletikumärke leitakse harva.

Antropoloogid on kindlaks teinud, et primitiivsed rahvad kasutasid taimedest valmistatud tugevaid valuvaigisteid. Peruus tunti näiteks kokapõõsa lehti (kokaiin), mille närimisega leevendati valu.

Verejuga välja

Põhja-Ameerika iseseisvuslane, orjusevastane, arst, füsioteraapia ja karskusliikumise pioneer Benjamin Rush, "Pennsylvania Hippokrates", oletas, et kõikidel haigustel on sama põhjus – veresoonte seinte pinge. Raviks kasutas ta muu hulgas aadrilaskmist, mille käigus avati käsivarre tõmbsoon kas terava noaotsa või aadrirauaga.

Näiteks 1824. aastal sai üks Prantsuse seersant lähivõitluses rinda noahaavu ja minestas. Haiglas lasti temast välja 570 ml verd, et ära hoida põletikku, öö jooksul veel 680 ml ja hommikul 285 ml. Järgneva 14 tunni jooksul lasti mehel veel viiel korral aadrit.

Nii eemaldasid meditsiinitöötajad mehe normaalsest verekogusest rohkem kui poole lisaks haavade tõttu kaotatud verele. Mõne aja pärast tekkis põletik. Arstid asetasid haavadele 32 kaani. Kuna haavandeid tekkis juurde, lisati veel kaane. Seersant tervenes, olles kaotanud rohkem kui kuus liitrit verd.

Selliseid juhtumeid on olnud veel – osa edukad, osa jällegi mitte.

Aadrilaskmise aluseks oli esialgu käsitlus, mille järgi on haiguste põhjuseks organismi vedelike muutunud tasakaal, hiljem aga pöörati tähelepanu hoopis vedelike absoluutsele kogusele.

Üldravina osutus aadrilaskmine 19. sajandi algupoolel siiski kahjulikuks. Näiteks meditsiiniteadlane Josef Dietl uuris meetodit 380 kopsupõletikuga patsiendi peal. 85 inimest raviti aadrilaskmisega, 106 veinikiviga ja 189 vaid jälgiti. Aadrilaskmise grupis suri 20,4%, veinikivi saanutest 20,7%, viimases rühmas vaid 7,4%. Jõuti järeldusele, et aadrilaskmine on ebaefektiivne, ning see võte kaotas usalduse.

Viinis tegevust alustanud teoloog ja arst Franz Anton Mesmer kaitses 1766. aastal väitekirja taevakehade mõjust organismile. Tema järgi voolab kosmosest suure kiirusega fluidumit, mida saab läätsede abil suunata. See põhjustavat elektrilisi nähtusi, magnetismi, raskusjõudu ning panevat organid tööle. Selle põhjal arendas ta teooria, mille järgi peaaegu kõik haigused on tingitud fluidumipuudusest, ning töötas välja oma raviviisid.

Oma meetoditega üritas ta ravida näiteks pimedust ja hullumeelsust. Mesmer arstis patsiente nii individuaalselt kui ka grupis. Individuaalsel seansil istus ta patsiendi ees, põlved puudutamas tema omi, surus haige pöidlad enda pihku ning vaatas puurivalt talle silmadesse. Selline seanss võis kesta tunde. Lõpetuseks mängis ta vahel kristallofoni (pilli kõla meenutab häält, mis tekib siis, kui veiniklaasi äärel märja sõrmega ringitada).

1780. aastal tekkis tal rohkem patsiente ja nende jaoks mõtles ta välja kollektiivse ravi. Need animaalse magnetismi raviseansid toimusid hämaras vähevalgustatud ruumis rahustava muusika saatel. "Magnetiline vann" sisaldas muu hulgas vesiniksulfiidi ning oli varustatud raudjuhtmetega, millest rippusid alla rõngad. Nendega puutusid kokku vanni ümber üksteise külge klammerdunud patsiendid.

Keisrinna Maria Theresia moodustatud komitee saatis Mesmeri Viinist välja väitega, et ta on petis. Sellest hoolimata saavutas ta Pariisis suure populaarsuse. Meetod levis 19. sajandi alguses ka Põhja-Ameerikasse ja hiljem Inglismaale.

Louis XVI korraldusel kogunenud Prantsuse Akadeemia komitee pidas seda raviviisi samuti pettuseks ning ka Mesmeri järgijad muutusid kriitiliseks ja hakkasid kahtlema meetodi teaduslikes alustes. Mesmer ei olnud märganud, et tema Pariisi kliinikut olid hakanud kasutama kogunemiskohana perverdid. Mesmeri katsed ja tegevus olid aluseks hilisemale teaduslikumale arengule ning katsetele kasutada raviks hüpnoosi.

Kolju iseloomu peegliks

Saksa anatoomi ja füsioloogi Franz Joseph Galli oletuse järgi tulenesid inimese iseloom, vaimsed ja moraalsed omadused kolju ja näo kujust, kühmudest, lohkudest. Aju peeti vaimu organiks, koljut aga selle rüüks, mis annab võimaluse tundma õppida selle sisu. Näiteks eristati armastuse ja sõpruse muhke, auahnuse ja headuse mügarikke, kõrkuse ja uudishimu nukke, salakavaluse ja usklikkuse lohke jne.

Suunda kutsuti frenoloogiaks ehk koljuõpetuseks, mis 1830ndatel saavutas vaat et sama suure populaarsuse nagu astroloogia tänapäeval. Teooria suunas inimesi vaatama ise­endasse ning otsima harmooniat maailmaga.

Frenoloogidelt küsiti nõu näiteks inimeste palkamiseks või abikaasa leidmiseks. Frenoloogid kompasid sõrmeotste ja pihkudega patsiendi pead, et tunda kõrgemaid kohti ja lohke. Pea suurust mõõdeti sirkliga. Selle info põhjal hinnati inimese iseloomu ja temperamenti, kalduvust teatud suhetele ja käitumisele. 1820.–1840. aastatel ennustati frenoloogia abil ka lapse edasist elu.

Tänapäeval peetakse frenoloogiat pseudoteaduseks, mille eeldused ja järeldused on valed. Iseloomu pole võimalik aju arengu järgi tuvastada. Arvatakse, et frenoloogia aitas kaasa rassistlike ideede tekkele ja levikule.