Sõpruse hambakliiniku näo- ja lõualuukirurg Marge Herik räägib kõige tänapäevasemast hamba asendamise võimalusest – implantaatidest – ning sellest, mida peaks iga uue hamba omanik teadma.
Kas kõiki puuduvaid hambaid on võimalik implantaadiga asendada? Millest see sõltub?
Kõiki ei saa. Implantaati on väga hea kasutada üksikute hambadefektide puhul, kui kõrvalolevad hambad on terved. Implantaadi paigaldamine sõltub sellest, kas luu puuduva hamba all on piisavalt paks, õige kõrguse ja tihedusega. Üldhaigused, näiteks südame- ja veresoonkonnahaigused, kõrgvererõhktõbi, luuhõrenemine, hormonaalsüsteemi haigused, aga ka mõned pikka aega tarvitatud ravimid võivad lõualuus luu hulka vähendada ning muuta selle hõredaks ja ebakvaliteetseks.
Luud on võimalik ka siirata. Selleks peab patsient jällegi terve olema, et võiks prognoosida, kas siirdatud luu jääb pidama. Siirdamiseks on kõige parem patsiendi enda luu. Tavaliselt võtame selle lõualuust, lemmikkohad on tarkusehammaste tagused pinnad.
Vahel on võimalik samal etapil paigaldada ka implantaadi kruvi, kuid riskivabam on lasta luul neli kuud kasvada ning seejärel kontrollida röntgendigiprogrammiga, kas luu on kinnistunud ning kas selle tihedus ja hulk on piisavad.
Kas on võimalik, et luu siirdamine ei õnnestu ning inimene peab implantaadi mõttest loobuma?
Tavaliselt on riskid siiski viidud miinimumini, kuid kunagi ei saa kõik prognoosid sada protsenti paika pidada.
Palju sõltub kahjustuse ulatusest ja põhjusest. Vahel on hambaauk nii suur, et selle kaudu jõuab juurte tipust põletik ka lõualuusse. Kui ravi ebaõnnestub, tuleb hammas eemaldada. Sel juhul on tarvis esmalt põletikukude luust kõrvaldada. Tavaliselt luu taastub. Kui aga luu hävimise põhjuseks on parodontoos, millega kaasneb krooniline igemepõletik ja lõualuu hävimine kas kõikide hammaste ulatuses või üksikute suurte kolletena, on implanteerimine riskantsem. Esmalt tuleb läbi teha parodontoosiravi ning kui seejärel näitab röntgen, et aasta jooksul pole luu edasi hävinud, võib hakata implanteerimisele mõtlema.
Sel ajal ei saa patsient muidugi ilma hammasteta olla. Loodus on nii loonud, et seal, kus pole hammast, ei saa luu korralikult töötada, mistõttu on häiritud normaalne toitainetega varustatus. Nii võib luu juba tegevusetusest hävida. Selleks ajaks valmistatakse patsiendile ajutised proteesid, mis ei lase teistel hammastel vajuda, millega on võimalik mälumisel tekitada piisav vetruvus, nii et verevarustus oleks normaalne ja luu võiks valmistuda implanteerimiseks.
On ka juhtumeid, kus kõik tingimused heaks siirdamiseks on justkui täidetud, kuid mingil põhjusel ei saavuta luu piisavat kõrgust. Siis tuleb röntgenipildi järgi hinnata: kui midagigi on kasvanud, süstib see usku veel kord proovida. Vahel on aga siiski ka tarvis raviplaani muuta ning pakkuda patsiendile muud proteesivõimalust.
Milliste hammaste asemele paigaldatakse implantaate kõige sagedamini?
Alumiste mälumishammaste asemele, mis kipuvad juba lapsepõlves saama plommi kõige varem. Ka pärast traumat esihammastele.
Kas implantaati on võimalik paigaldada ka kohe, kui oled hambast ilma jäänud?
Pärast sporditraumat on see vahel võimalik. Näiteks kui korvpallitrennis murdub esihammas ära poole juure pealt, mistõttu ei ole võimalik juurt päästa. Sel juhul eemaldab kirurg pooliku juure ning kui hammas on olnud täiesti terve ja ilma põletikuta, võib sinna kohe panna sobiva implantaadi ning teha peale ajutise krooni. See kroon on vaid esteetiline, pole kontaktis vastasoleva hambaga ning sellega ei tohi hammustada. Kui hakata kohe implantaadile koormust andma, ei saa luu rahulikult kasvada. Ajutist krooni kantakse umbes neli kuud, seejärel valmistatakse jäävkroon.
Millised tsüklid läbitakse implanteerimisel?
Esimeses etapis asetatakse lõualuusse titaanist kruvi. Haav õmmeldakse kinni. Tavaliselt teeb patsient seejärel läbi umbes nädalase antibiootikumravi. Kuna operatsioon toimub suuõõnes, mis on inimese organismi kõige mustem piirkond, on infektsioonioht. Paar päeva võib esineda pehmete kudede turset ja haavavalu. Palju ei saa rääkida, ei saa süüa kõike, mida hing ihaldab. Õmblused eemaldatakse umbes nädala pärast ning seejärel jääb piirkond kolmeks-neljaks kuuks ootele.
Seejärel avatakse igemepiirkond ning lükatakse seda veidi laiali. Implantaadikruvi sees olev kattekruvi keeratakse ära ning sinna asetatakse metallist igemeformeerija, mis hakkab kujundama tulevase krooni jaoks pesa.
Kuu kuni poolteist hiljem võtab arst hammastest jäljendi, mille järgi valmistatakse implantaadi pea sisu ja kroon. Operatsioonist kuni hamba suhu saamiseni läheb kokku umbes kuus kuud.
Milliseid alternatiive on implantaadile?
Peamiselt võrreldakse implantaati ja sildproteesi. Sildprotees püsib 7–10 aastat, vahel küll patuga pooleks käivad inimesed sellega kauem. Implantaadi eluiga on pikem – umbes 15 aastat, kuid tahaks loota, et kauem. See sõltub eri nüanssidest: kas arst on asetanud implantaadi riskivabalt, kas patsient on terve, mõjutab ka vanus ning – mis kõige tähtsam – hügieen. Implantaadi eeliseks on, et kõrvalolevaid hambaid protseduuri käigus ei mõjutata. Sildproteesi paigaldamise tarvis on neid vaja lihvida ning panna krooni alla. Tervetel hammastel on seda aga väga kahju teha.
Mis võib mõjutada edukat implanteerimist ja implantaadi püsimist?
Suur riskitegur on suitsetamine. Soovitame inimestel, kes tahavad endale implantaati, suitsetamine maha jätta. Üldhaigusi on enamasti võimalik ravimitega sel määral kontrolli alla saada, et need ei mõjuta nii palju lõualuud, aga suitsetamine rikub verevarustust. Implantaati ümbritsev luu on pidevalt millegi puuduses ning pole täisväärtuslik keskkond, kuhu midagi kasvama panna.
Implantaat ei pruugi korralikult luustuda, kui selle ümber on põletik, mille üks põhjus on luu ülekuumenemine paigaldamise käigus. See probleem võib esineda väga tugeva struktuuriga lõualuu korral ja tuleb ilmsiks paari esimese kuu jooksul.
Kui implantaat on suus edukalt “töötanud” kaks aastat, võib eeldada, et see peab hästi vastu ka edaspidi.
Puudujääke hügieenis saab kahtlustada, kui midagi juhtub esimese kahe aasta jooksul. Suu kehva puhastamise korral võivad sattuda toiduosakesed implantaadi krooni alla. Oma hambajuur läheb sujuvalt üle hambakrooniks ning ige kinnitub kõvasti hamba ümber tugeva ligamendi ehk sidemega, seda ei teki aga kunagi implantaadi ümber. Kui patsient ei oska või ei taha seda piirkonda harjakeste või hambaniidiga puhastada, võib sattuda põletik lõualuu sisse, luu hakata hävima ning tekib oht implantaat kaotada.
Et miski pole igavene, tuleb arvestada ka sellega, et implantaat võib murduda või pooleks minna. Vahel võivad selle taga olla valed mälumisjõud, näiteks pole hambumus päris õige, mistõttu langeb implantaadile koormus vale nurga all. Samas on implantaadi mälumistaluvus suurem kui oma hambal.
Kui patsient järgib juhiseid ning arst teab, mida ta teeb, peaks siiski kõik õnnestuma. Tähtis on esmalt kõik riskid läbi arutada. Kord aastas tuleb käia kontrollis ning soovitatav on lasta teha profülaktilist hooldust. Umbes iga kahe aasta järel võiks teha ka röntgenipildi, et veenduda, kas kõik on korras.
Kommentaarid