Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta Tervis Plussis.

Keha kasvatab kive - kus, miks ja kuidas? (3)

Tervis Pluss, 14. märts 2015, 11:28
Rasvane toit on sapikivide tekke soodustajaks.Foto: PantherMedia / Scanpix
Pikaaegse ühekülgse toitumise ja ainevahetushäirete tagajärjel on organismil kalduvus talle käepärastest ainetest kivisid kasvatada – neerudesse, sapipõide, hammastele. Kivitõve vaevusi ennetab ja leevendab pigem tervislik eluviis kui ravimid.

Neerukivid

Samal teemal

Neerud ja kusepõis on organismi eritusorganid. Sagedamini esineb kive neerudes, mis ööpäeva jooksul filtreerivad ligi 800 liitrit verd. Selle protsessi käigus imenduvad organismile vajalikud ained neerutorukestest verre tagasi, jääkained aga eritatakse neerupäsmakestest esmas­uriiniga. Tekkinud uriinis kontsentreerunud, sadestunud ja kristalliseerunud soolad ja mineraalained on soodsaks pinnaseks kivide moodustumisele.

Sellise võimaliku sadestumise üheks põhjuseks on vähene liikumine, ebapiisav vedelikujoomine ning väga valgurikas toit. Süüdlased võivad olla ka üleliigse kaltsiumi manustamine, kiired kaalulangetusdieedid, soolade imendumise häired, põletikud, kilpnäärmehaigused, kasvajad jm. Mehed jäävad neerukivitõppe sagedamini kui naised, haigestutakse üldjuhul 20–50 eluaasta vahel, kuid viimasel ajal on haigusjuhud sagenenud ka vanemaealistel.

Enamik eritusorganite kividest, 70–90%, on kaltsiumkivid (kaltsiumoksalaat või kaltsiumfosfaat) ja iga 10 000 elaniku kohta esineb neid 10–15 inimesel.

Üldjuhul ei tekita neerukivid mingi­suguseid vaevusi: inimene ei pruugi nende olemasolust teadagi. Liikumise või raputamisega võib kivi neerukarikate küljest lahti põruda ning kusiti kaudu põide liikuda. Väiksemad kivid võivad niimoodi organismist ise väljuda.

Kui suurem kivi neerudest mööda urotrakti allapoole liikuma hakkab, on oht, et see jääb kuseteede kitsamas kohas kinni. Selline “kork” põhjustab närviderikkas neerus väga suurt äkkvalu (neerukoolikuid ehk neeruvoolmeid), mis esineb üldjuhul ühel pool neerupiirkonnas ja kiirgab kusepõide, kubemesse ning isegi reie sisepinnale. Koolikud kestavad mõnest tunnist mitme päevani.

Kaasneda võivad iiveldustunne, oksendamine, sage või valulik urineerimine, kõhu või neerupiirkonna valulikkus katsumisel. Väikestest kividest põhjustatud vaevused lakkavad pärast kivide väljumist. Ägedate kivi­tõvesümptomite ilmnedes tuleb kutsuda kiirabi või pöörduda perearsti poole. Erialaarsti juurde saab minna saatekirja alusel või erakorralistel näidustustel otse.

Kuna neerukividel on kalduvus taastekkida, on selle vältimiseks oluline muuta oma igapäevaharjumusi ja menüüd. Hoiduda tuleks kaltsiumirikastest toitudest, mis soodustavad kivide teket. Samuti tuleks tarvitada rohkem vedelikke, et suurema uriinikogusega soodustada organismile mittevajalike ja üleliigsete soolade väljutamist. Alles seejärel tulevad päevakorda ka ravimid, kui see vajalikuks osutub.

Vältida tuleb soolakala (eelkõige heeringat), rabarberit, spinatit, hapuoblikat, punapeeti ja kakaosaadusi (eelkõige šokolaadi). Kohvi ja musta tee joomist tuleb piirata maksimaalselt kahe tassini päevas ja piima joomist klaasitäieni päevas. Kuna piim on organismi jaoks oluline toiduaine, siis menüüst seda täiesti välja jätta ei tohiks. Päevane lihaportsjon peaks jääma 150 grammi piiresse.

Olulisel kohal on igapäevane liikumine: jalutamine, kiirkõnd, ujumine jms. Kehakaal peab olema kontrolli all ja soovitatav on vältida kuuma leilisauna.

Sapikivid

Sappi toodab maks rasvade seedimiseks. Sapp koguneb sapipõide ning liigub sealt omakorda sapiteid pidi peensoolde. Sapp koosneb veest, kolesteroolist, sapphapetest, fosfolipiididest ja bilirubiinist. Nende koostisosade kontsentreerumisel võivad ajapikku moodustuda sapikivid.

Kivide tekkel on keskne roll eelkõige kolesterooli hulga suurenemisel ja tihenemisel sapis, aga põhjuseks võib olla ka sapipõie häiritud tühjenemine. Sapikividest on 90% kolesteroolikivid või segakivid, mille üheks komponendiks on kolesterool.

Sapi kontsentreerumisele võivad kaasa aidata eelkõige ülekaal, rasvtõbi, nais­suguhormoonide taseme hüppeline muutus (rasedus, üleminekuiga, hormoonasendusravi), regulaarne antibeebipillide tarvitamine, äkiline kaalulangus või kaalulangetuslõikus.

Ka maksa­haigused ja vere­rakkude lagunemisega seotud haigused võivad soodustada sapikivide teket. Pärilikkusel on samuti oluline roll, kuigi konkreetselt pole seni leitud geeni, mis seda tõve tingiks. Ent kui alla neljakümnesel on avastatud sapikivid, siis on üsna võimalik, et uuringutel leitakse kivi ka vähemalt ühel tema vanematest.

Sapikive esineb naistel tihedamini kui meestel, kusjuures mõlema soo puhul kehtib ühine näitaja: mida vanem inimene, seda suurem kivitõve tõenäosus. Sapikivitõbi on diagnoositud ligi 20%-l üle neljakümneaastastel naistel ja 5–10%-l samas vanuses meestel.

Ühissapijuhasse liikunud ja seal pidama jäänud kivi tekitab põletikku. Lisaks iseloomulikele valudele võivad esineda iiveldus, oksendamine, palavik, silmavalgete ja naha kollaseks ning väljaheite heledaks muutumine. Sapiteede ja kõhunäärme kokkupuutepunktis peetuv sapikivi põhjustab kõhunäärmepõletikku. Ühissapijuhas peetunud kivi tõmmatakse välja või purustatakse eelnevalt.

Sapist tekkivate kivide suurus on väga erinev: mõnemillimeetrise läbimõõduga kivikesest mitmesentimeetriseni. Kusjuures sapipõide võib moodustuda korraga ka palju pisikesi kive ja need võivad ka iseenesest väljuda (enamasti valmistab see suhteliselt tugevat valu).

Samas ei pruugi kivid üleüldse mingeid vaevusi põhjustada: paljudel juhtudel avastatakse need tervisekontrolli käigus ultrahelis juhuleiuna. Selliseid nimetatakse vaikseteks kivideks.

Korra juba kivi tõttu valu teinud sapipõis üldjuhul eemaldatakse, sest tihke sapp toodab uusi kive. Selle protsessi peatamiseks või muutmiseks muid ja paremaid võimalusi veel pole. Ka kive lahustavad ravimid pole küllalt efektiivsed.

Kolesterooli kontsentreerumise takistamiseks sapipõies on samad võtted kui vere kolesteroolitaseme kontrolli all hoidmiseks: tuleb iga päev liikuda ja vähendada ebatervislikke rasvu toidus. Sööma peaks vähese kolesteroolisisaldusega kiud­aineterikast toitu (täisteratooteid, aiasaadusi, väherasvast liha), juua piisavalt vett ning peamine – hoida kehakaal normis.

Hambakivi

Suus asuvad süljenäärmed eritavad sülge: ööpäevas liiter-poolteist. See katab kogu suu sisepinda õhukese kihina ja on oluliseks teguriks toidu niisutamisel neelamise hõlbustamiseks ja seedimisprotsessi algatamisel, toidujäänuste kõrvaldamisel hammastelt ja suu sisepinnalt ning hambavaaba tugevdamisel.

Sülje koostist, hulka ja kontsentratsiooni mõjutavad erinevad stimulaatorid (mälumine, maitsmine, haistmine, toidu nägemine jms). Sülg sisaldab hulgaliselt mineraalaineid ja ensüüme, eriti rohkesti leidub selles kaltsiumi, fosfaate, fluori jm. Suu eri piirkondades on keskkond erinev. Vähene süljeeritus halvendab suu iseeneslikku puhastumisvõimet ja soodustab seeläbi hambakatu teket.

Süljekihi ja hammaste emailpinna vahel on imeõhuke kaitsekiht – orgaaniline kilepind, mis hambapinna poleerimisel eemaldub, kuid süljes valkudest taasmoodustub. Sellele pinnale sadestuvad mikroobid ja moodustavad katukihi. Pikka aega hambapinnal olnud katule hakkavad ladestuma süljes leiduvad mineraalsoolad, eelkõige fosforisoolad, samuti kaltsium.

Näiteks sisaldab mineraliseerunud hambakatt kaltsiumi paarkümmend korda rohkem kui sülg. Fosforiühendeid leidub aga hambakivi tekkimisele altite inimeste süljes kuni kolm korda rohkem kui harilikult.

Hambakatu kogunemisel on üheks põhjuseks ebapiisav suuhügieen, kuid mineraliseerumist soodustavad ka süsivesikuterikas (eelkõige suure suhkru- ja tärklisesisaldusega) toit ja magusad joogid.

Kõige sagedamini ja rohkem tekib hambakivi süljenäärmejuhade avanemiskohtade läheduses: alumiste esihammaste sise- ja ülemiste purihammaste välispindadel, aga tihti ka hammaste vahel, kust seda on hambaharjaga pea võimatu eemaldada.

Hammaste tervisele on kõige ohtlikum igemealuse katu kivistumine, mille tagajärjel kujuneb välja krooniline hambajuureümbrise põletik ehk parodontiit. Selle iseloomulikud tunnused on igemete veritsemine ja turse, ebameeldiv hingeõhk ja mädakolded igemetaskus. Kui seesugune hambakivi hambajuure tipu suunas järjest sügavamale kasvab, põhjustab see hammaste liikumahakkamist ja lõualuust irdumist.

Hambakivi eemaldab hambaarst. Kivi moodustamist takistavad õiged igapäevase suuhügieeni võtted: hammaste harjamine, suu loputamine, hambavahede hoolikas puhastamine jms. Suuõõne tervise hoidmiseks on küllaldane hammaste harjaga pesemine hommikul ja põhjalik puhastamine õhtul enne magamaminekut.

Hambahari olgu pehme, pesemisel tuleb harjaseid hoida hammaste pinnal, mitte neid vastu hambaid suruda. Harjaga tehakse kõigepealt kergeid edasi-tagasi liigutusi, seejärel üles-alla liigutusi ja ringikesi. Niimoodi pühitakse puhtaks hammaste huule- ja põsepoolsed välimised pinnad ning keele- ja suulaepoolsed pinnad.

Seejärel keeratakse hambahari hammasterea suhtes umbes 45kraadise nurga alla ja töödeldakse kaarjate liigutustega hambavahepindasid ja igemeäärte aluseid. Hambavahed puhastatakse hambavaheharjaga. Kohad, kuhu harjakesega ligi ei pääse, käiakse läbi hambaniidiga. Pärast iga protseduuri ja söögikordade järel on soovitatav loputada suud suuveega.

Allikad: uroloog TOOMAS TAMM, gastroenteroloog TRIIN REMMEL, hambaarst MEEME MÕTTUS