Põletus kui sagedaseim olmetrauma nõuab kiiret ja tarka tegutsemist

Loo autor on tõsisemalt põletada saanud paar korda ja alati on põhjuseks hajameelsus.

Esimene kord juhtus koolipäevil. Pesu triikides riivas kuum triikmasin korraks reit. Tulemuseks pikk kitsas põletushaav, mis tegi mõnda aega mõõdukat valu.

Järgmine õnnetus juhtus ülikooliajal, kui uimase peaga teed keetes õnnestus teekannu tilast tulvava aurujoaga vasaku käe sõrmedele pirakad vesivillid tekitada. Järgmine öö möödus rahutult ja magada sai ainult käsi külmaveeämbris.

Staažika kiirabiarsti Mare Liigeri sõnul põletavadki inimesed end kõige sagedamini kuuma vedelikuga.

"Väga tihti juhtub see söögilauas. Laua taga istutakse aasta või paari vanune laps süles. Tassis on tulikuum kohv või tee, laps tõmbab selle endale sülle," kirjeldab Liiger enamlevinud juhtumeid.

Samuti põletatakse end kuuma veega või minnakse saunas kerise vastu. Kõige hullemad on kuuma rauaga saadud põletused. Mida ehmunud inimene peaks tegema?

Pantenoolivaht põletusele ei passi

Põletustrauma esmaabi on Liigeri sõnul alati ühesugune. Pikemalt mõtlemata tuleb kibekiiresti riided ära võtta ja põletada saanud piirkonda jaheda veega jahutada. Vesi ei pea olema jääkülm, sobib ka 16-17 kraadine vesi.

Kodus võiks olemas olla ka põletuse esmaabiks sobiv vesiemulsioongeel näiteks Burnshield või Burnjel. Geeli peamisteks toimeaineteks on vesi ja teepuuõli.

Esmaabigeeli sobib kasutada ka koos sidemega. Geel tagab kiire leevenduse, jahutab, vaigistab valu ja vähendab põletuse süvenemist.

Nimelt peab põletuse tekkimisel arvestama füüsikaga. Kuumus tungib kudedes aina sügavamale. Liigeri sõnul võib veel 5-6 tundi pärast põletust olla sügaval kahjustunud koe sees temperatuur väga kõrge. See selgitab, miks söögitegemise ajal käele sattunud rasvapritsmed teevad ainult korraks valu, kuid mõne aja möödudes võib nahale tekkida ikkagi valus põletushaav või koguni vill.

Põletustrauma suuruse hindamiseks kasutatakse peopesareeglit. Peopesa suurune ala on ligikaudu üks protsent inimese kehapinnast.

"Üks peopesa on üks protsent inimese kehast," selgitab Liiger. "Pindmine põletus, mis moodustab 1-2 protsenti inimese kehast, ei vaja haiglaravi. Arsti juurde tasub kiirustada siis, kui põlenud pind on suurem või põletus ulatunud sügavamale."
Liiger rõhutab, et sügava põletuse puhul on nahk kollane ja hakkab mitme päeva pärast irduma. Hullemal juhul võib nahk olla juba söestunud. Esmaabi on siiski alati ühesugune.

"Ilmselt see ei lohuta kedagi, aga kui väga valutab, siis on see alati pindmine põletus. Kui nahk on juba nii kahjustunud, et närvilõpmed on ära põlenud, siis enam valu ei ole," selgitab arst.

Vanarahvas on põletuse vastu kasutanud paljusid eri vahendeid. Näiteks on põletada saanud kohta määritud sülje, söögisooda, munavalge ja hapukoorega, põletushaavale on asetatud puusütt, teelehte, kartulikaabet, sibulat, aaloet.

Mida arst kõigest sellest arvab?

"Eks enamiku ravitsemisviiside taga on olnud see, et põletus tahab mõõdukat jahutamist. Näiteks keldrist toodud hapukoor on meeldivalt jahe ja leevendab pisut ka valu," mõtiskleb Liiger.

Kui vanaemad on väga aaloe-usku, kuidas sellesse suhtuda?

"Kui põletus on alguses veega korralikult maha jahutatud, siis võib pärastpoole aaloed peale panna küll, " arvab Liiger. Küll aga ei tohiks põletuse peale panna rasva. "

Perenaised peaksid teadma, et paksu rasvakihiga kaetud supp jahtub palju aeglasemalt kui lahja puljong. Põletuse puhul kehtib seesama. Rasv takistab põletuskoha jahtumist," selgitab kiirabiarst.

Ka meenutab ta varasemal ajal väga populaarset pantenooli, mille vahtu sageli põletustele pihustati. "Paraku on vaht füüsikaliselt põletushaavale täiesti sobimatu. Sama hästi võiks sinna peale panna Makroflexi või mingit muud ehituspoes müüdavat hermeetikut. Vaht isoleerib põletada saanud koha ära ega lase sel üldse jahtuda.Vahukihist allpool hakkavad rakud sõna otseses mõttes keema," selgitab ta.

Seega tasub põletuse esmaabi puhul jääda jaheda vee ja Burnshieldi või muu hüdrogeeli juurde.

Kõige parem on põletusi ennetada

Geelid sobivad kasutamiseks ka päikesepõletuse korral. Siis tuleks geeli peal hoida vähemalt 12 tundi järjest. Liiger soovitab päikesekahjustusel lasta olla rahus rohke geeliga kaetud sideme all ja seda mitte näppida.

Keemilise põletuse puhul tuleb kahjustatud kohta pikka aega voolava vee all loputada, et söövitav hape või leelis saaks korralikult maha uhutud.

Paarkümmend aastat tagasi keemiatundides antud soovitused nahale sattunud hapet alusega ning alust happega neutraliseerida enam ei kehti, teab Liiger. Tema sõnul pole mõtet nahapinnal ja sees keemilist reaktsiooni tekitada. Kahjustatud kohta tuleb lasta voolava vee all olla võimalikult pikka aega – vähemalt 20 minutit. Ja kui asi ikka hull, siis kutsuda kiirabi.

Ja nagu kõikide traumade puhul – kõige parem on neid ennetada ehk kui armastate vannituba küürida kange äädikaga või kodus leelisega seepi keeta, olgu kord majas. Igal pudelil ja purgil olgu korralikult kirjas, mis selle sees on ning ohtliku sisuga totsikud tuleb laste eest lukustatud kappi ära panna.

Kuidas põletused jagunevad?

Kuidas pindmist põletust raskemast eristada? Traumaarstid jagavad põletused vastavalt raskusastmele kolmeks eri tüübiks.

I aste – nahk on hell ja punetab. Selline põletus on hirmus valus, kuid paraneb armideta ja eduka esmaabiga ei tarvitse kahjustust üldsegi tekkida.

II aste – nahale tekivad villid, need võivad ka kohe puruneda. Valu on väga tugev.

III aste – nahk on valge, kollane või pruun, valu on mõõdukas. Paranemine võtab kaua aega, sageli viga saanud koht armistub.