Kuidas ravimeid ostes säästa? (4)

Eesti apteekides on väga paljude toimeainete puhul müügil mitme ravimitootja pakendid, kus toimeaine sisaldus ja ravimvorm on samad. Samuti vastavad kõik apteekides müüdavad ravimid ravitoime ja ohutuse poolest ühesugustele kvaliteedinõuetele.

Küll aga võib olla erinevus hinnas. Üldistatult võib öelda, et eelkõige kulgeb hinnaerinevus originaalravimite ja geneeriliste ravimite vahel.

Originaalravim on ravim, kus ravimitootja on turule toonud uudse ravimi, kus toimeaine või manustamisviis on senisest teistsuguse mõjuga. Geneerilised ravimid on originaali koopia, millel on tõendatult sama toime ja ohutus.

Kuna uudsele ravimile müügiloa saamiseks eelneb pikk ja kulukas kliiniliste uuringute periood, on tootjal mõne aasta vältel ainuõigus ravimit toota ja müüa, seda nimetatakse patendiajaks. Selle aja jooksul on tal võimalik teenida tagasi ravimi väljatöötamiseks kulunud investeeringud ning säilitada huvi ka edasiseks arendustegevuseks.

Geneeriliste ravimite tootjad saavad alustada ravimi tootmist ja turustamist pärast selle aja lõppu, ilma et peaks kordama algselt tehtud uuringuid. Nii on justkui pool teed käidud ja sellest tulenevalt saab ravimit turustada madalama hinnaga. Küll aga peab ka iga geneeriline ravim läbima uuringud, millega saab tõendatud originaalile sarnane ravitoime ja ohutus inimestele.

Samas võib ka juhtuda, et pärast patendiaja lõppu langetab originaalravimi tootja ravimi hinna geneeriliste ravimitega samale tasemele.

Riigipoolne ravimite hüvitamine järgib printsiipi, et ühesuguse toimeainega sarnaseid ravimivorme hüvitatakse ühesugustel alustel. Ühes grupis olevatele ravimipakenditele on riikliku hüvitise arvestamisel kehtestatud ühesugune piirhind. See fikseeritakse hinnalt odavuselt teise pakendi järgi.

Nendest faktoritest kujunebki patsiendi jaoks erinev hind – juhul, kui apteegis valitud pakendi jaehind ületab kehtestatud piirhinda, maksab inimene selle ületava osa. Nõnda on see osa tinglikult välditav omaosalus ehk võimalik sääst soodsama ravimipakendi valikul.

Juhul, kui valitud pakendi jaehind on piirhinnaga võrdne või sellest allpool, ei pea inimene lisasummat maksma ja kogu retsepti maksumus koosneb kahest osast – fikseeritud retsepti maksumusest ja retsepti soodusmäärast tulenevast summast.

Toimeainepõhine retsept

Kõikides müüdavates ravimites on toimeaine, mis avaldab inimese seisundile soodsat mõju, ning abiained, mis aitavad ravimil hoida soovitud vormi, annavad maitse, värvi jms. See kehtib nii käsimüügi kui ka retsepti alusel väljastatavate ravimite kohta.

Toimeainepõhine retsept tähendab, et arst kirjutab retseptile toimeaine, mida inimesel oma seisundi ravimiseks või kontrolli all hoidmiseks vaja on.

Toimeainepõhise retsepti alusel saab inimene koos apteekriga valida enesele hinnalt sobivama variandi. Apteeker on kohustatud inimest teavitama esmalt soodsamatest variantidest, mitte ainult pakkuma kindla ravimi tootja pakendit, mida inimene on seni tarvitanud.

Samas ei saa välistada, et arst peab meditsiinilistel põhjustel retsepti koostama pakendi põhjal ehk retseptile kirjutatakse konkreetse tootja konkreetse pakendi nimetus.

Eelkõige tuleb see variant kõne alla ravimite puhul, kus ühes ravimis on erinevates mikroannustes mitmesugused toimeained (nt kontratseptiivid), bioloogilised ravimid (nt insuliinid) või juhtumite korral, kus patsiendil on kindlaks tehtud vastunäidustus teatud abiaine suhtes (nt laktoositalumatus). Konkreetse meditsiinilise põhjenduse kindla ravimipakendi eelistamiseks kirjutab arst ka retseptile.

Siiski peaks teadma, et määratud toimeaine piires pakendite vahetamine on ohutu. Alati võib selguse saamiseks arstilt järele kontrollida, kas ravimid on välja kirjutatud toimeainepõhisele retseptile.

Arsti koostatud toimeainepõhine retsept ongi üheks märksõnaks ratsionaalse ravimikasutuse juures. Peale selle on tähtis ka apteekri nõustav roll ravimeid valides.

2014. aastal oleksid patsiendid saanud teha ratsionaalsemaid valikuid ligi 11 miljoni euro ulatuses ehk keskmiselt 1,40 eurot ühe soodusretsepti kohta. Kuigi Eesti õigusaktides on sätestatud arstide ja apteekrite kohustused nende eelduste täitmise kohta – arstide kohustus ravimeid välja kirjutada toimeainepõhiselt, apteekide kohustus hoida müügil kõige soodsamaid ravimeid ning apteekrite kohustus inimesele esmalt just soodsamasse hinnaklassi kuuluvaid sama toimeainega tooteid pakkuda – tasub ka ise ravimite väljakirjutamise ja väljastamise protsessis aktiivselt osaleda. Välja kirjutatud retsepte saab vaadata riigiportaalis eesti.ee

Hoia ravimikuludel silma peal riigiportaalis

Riigiportaalis eesti.ee on võimalik veenduda, kas retsept kirjutati välja toimeainepõhiselt ja kas ostetud ravim kuulus hinnalt soodsamate hulka.

Toimeainepõhiselt koostatud retseptil on märge "Toimeainepõhine" (Retsepti detailinfo –> Andmed arsti juures –> Pakendi kood, nimetus, arv).

Konkreetse pakendi valikul on näha aga arsti põhjendus, miks just konkreetse tootja konkreetne ravim oli selles raviskeemis inimesele vajalik (Retsepti detailinfo –> Andmed arsti juures –> Asendamatuse põhjendus).

Juba realiseeritud retseptide puhul on näha retsepti andmete kohal infokastikest, kas ostetud ravim kuulus soodsamasse gruppi või oli ruumi ökonoomsusele.

Võimalikku säästu patsiendile ehk summat, kui palju ületas ostetud ravimi hind kehtestatud piirhinda, on näha retsepti detailinfos (Retsepti detailinfo –> Andmed apteegis –> Võimalik sääst). Samuti näeb patsient apteekri sisestatud selgitust inimese kallima ravimi valiku kohta (Retsepti detailinfo –> Andmed apteegis –> Apteekri lisaselgitus).

Ühtlasi on riigiportaalis võimalik vaadata ülejäänud retseptide infot – millised retseptid on kehtivad, kes on olnud ravimite ostjaks, milliseid ravimeid on ostetud jne. Portaali eesti.ee saab siseneda ID-kaardi, mobiil-ID või pangalinkide abiga.

Allikas: Haigekassa