Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta Tervis Plussis.

Vesi sinu kehas - mis sõnumeid ta saadab? (1)

Maret Einmann, 25. märts 2015 14:01
Foto: PantherMedia / Scanpix
Veetasakaal organismis on peen mehhanism, mille üks tähtis lüli on janutunne. Ideaalne oleks kuulata oma keha sõnumeid ja juua siis, kui organism selleks märku annab.

Inimorganism eritab iga päev teatud koguse vett, mis tuleb korrapäraselt asendada. Organismi veetasakaalu aitab reguleerida janu. Janu võib tekkida näiteks tugeva higistamise või soolase toidu söömise järel. Janu põhjustab ka ringleva vere hulga vähenemine – seepärast on see verekaotusšoki üks sümptom. Ka näiteks esimest tüüpi diabeedi tunnuseid on pidev janutunne, suurenenud veetarbimine ja uriinieritus.

Samal teemal

Janu saab veetasakaalu püsimist organismis toetada ainult siis, kui inimene suudab sellele reageerida ja juua. Näiteks teadvusetu haige veetasakaalu tuleb teistmoodi reguleerida. Raskesti haiged vanurid joovad sageli liiga vähe ja kannatavad kudede veetustumise all. Veetustumise ehk dehüdratsiooni oht on ka väikelastel.

Alati ei pruugi janutunne olla piisavalt väljendunud, märgib Laine Parts, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud. “Väsimus, apaatsus ja keskendumisraskused, vahel ka magusaisu, võivad samuti viidata vedelikupuudusele,” lisab ta.

Vee tarbimise vajadus sõltub paljudest teguritest, näiteks vanus, kehaline koormus, klimaatilised tingimused. Inimene vajab päevas umbes 2,2–2,8 liitrit vett, sellest toiduga saab ta ligikaudu 1,9–2,4 liitrit. Täiskasvanu vajab olenevalt higi-eritusest umbes 28–35 ml vett kehamassi kilogrammi kohta.

Lapse organismi veevajadus võib olla tunduvalt suurem, isegi 120–170 ml kehamassi kilogrammi kohta. Töövõime vähenemine on selgesti märgatav juba 2%-lise dehüdratsiooni korral. Eriti laste puhul on väga oluline, et neil oleks joogivesi alati vabalt kättesaadav.

Parim jook on vesi. “Kui toit ja jook sisaldavad liigselt soola, siis selle kõrvaldamiseks organismist viiakse kaasa vett, seega soolased joogid ja toidud janu ei kustuta,” selgitab biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud. Samuti ei sobi janu kustutamiseks magusad joogid. “Mahla, eriti naturaalse mahla väärtus seisneb pigem selles sisalduvates vitamiinides ja mineraalainetes.”

Levinud eksiarvamused

Laine Parts teab, et peale liigvähese veejoomise minnakse veejoomisega tihti ka liiale. Jooma ei pea rohkem kui füsioloogiliselt vajalik. Liigne vedelike tarbimine uhub organismist välja vesilahustuvad vitamiinid ja mõned mineraalained.

Liikvel on ka üks muret tekitav dieet: destilleeritud vee dieet. Vastupidiselt väitele, et destilleeritud vesi puhastab organismi sinna kogunenud mürkidest, ei ole enamik bioakumuleeruvaid toksilisi aineid üldse vees lahustuvad.

Tihti tuntakse liigset hirmu kraanivee joomise ees.

“Eesti kraanivesi vastab üldiselt joogiveele esitatud standarditele ja on hea kvaliteediga,” rahustab õppejõud.

Vahel jääb vesi hoopis organismi pidama. Seda siis, kui keha ei eralda küllaldaselt naatriumi.

“Keha hakkab naatriumi ja vee isotoonilise vahekorra säilitamiseks koguma vett. Naatriumiliig võib olla seotud liigsoolase toidu söömisega.”

Tursete teket võivad põhjustada ka haigused, näiteks südamepuudulikkus ja neeruhaigused, aga ka kilpnäärme talit-luse häired ja allergia.

“Tursete tekkimise põhjuseks võib olla ka valguvaene toit,” lisab Laine Parts.

Vesi aitab saavutada

Teatud määral võib erineda hästi treenitud ja treenimata inimese veevajadus, nendib Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik.

Enamasti piisab sellest, kui juua vastavalt janutundele, ütleb ka professor Ööpik. Samas näitavad mitmete eri maades tehtud uuringute tulemused, et paljud tervisesportlased saabuvad treeningule rohkem või vähem väljendunud veevaeguse (hüpohüdratsiooni) seisundis.

“Valdavalt pole tegemist olnud veevaegusega niisuguses ulatuses, mida peaks käsitlema tõsise terviseriskina, aga inimese enesetunne treeningul ja treeningu tulemuslikkus võiksid kindlasti paraneda, kui treenijad oma veestaatusele enne pingutust teadlikult veidi tähelepanu pööraksid.”

Vahur Ööpik soovitab juua vett või mõnd muud meelepärast jooki ligikaudu tunni aja vältel enne treeningut ka juhul, kui janutunne puudub. Juua tuleks enesetunde järgi ja kindlasti mitte nii suures koguses, mille manustamine tuntavat tahtepingutust nõuaks.

“Nii nagu tuleb vältida janusena treeningu alustamist, tuleb hoiduda ka nõnda suures koguses joomisest, et kõhus loksuv vesi enesetunnet halvendaks ja treenimist segaks.”

Vahetult treeningu või võistluse aegu tekkiva ja süveneva veevaeguse peamine negatiivne toime seisneb töövõime (saavutusvõime) kahanemises.

“Mõnedel juhtudel, näiteks kuumas kliimas toimuvatel võistlustel ja eriti vastupidavusaladel, võib kaasneda ka tõsine terviserisk: organismi ülekuumenemine ja kuumarabandus,” lisab Vahur Ööpik. Kroonilist veevaegust peetakse aga paljude krooniliste haiguste tekkimise ja süvenemise üheks põhjuseks.

Hädavajalik taastumisel

“Joomine, teisisõnu keha veetasakaalu taastamine on ülimalt oluline osa taastumisest!” rõhutab Vahur Ööpik. “Treeningu või võistlusega kaasnevad tihtipeale ühtaegu suur energiakulu ja veekaotus. Suure veekaotuse korral (ca 2% kehakaalust või enam) tuleb taastumisel esmatähtsaks eesmärgiks seada just keha normaalse veestaatuse võimalikult kiire saavutamine,” ütleb Vahur Ööpik.

“Treeningu või võistluse ajal on vaja juua teadlikult, mitte lihtsalt janutunde ajel. Janu tekib reeglina staadiumis, kus veetustumine on süvenenud juba määrani, mis kahjustab kehalist töövõimet,” ütleb Vahur Ööpik. “Sportlastel võiks olla harjumus pudel maitselt meelepärase ja füsioloogiliselt efektiivse koostisega joogiga pidevalt käepärast hoida ning sealt sageli juua.”

Kas toidu kõrvale peaks jooma? “Jah, seda on kindlasti mõistlik teha. Treeningu ja võistlusjärgse taastumise kontekstis on toidu kõrvale tarvitatud jookidel väga oluline osa keha normaalse veestaatuse saavutamisel,” vastab professor Ööpik. 

Allikad: Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud Laine Parts, “Inimese füsioloogia ja anatoomia”