LISA KOMMENTAAR
19. märts 2015, 09:02
Üksindus on nii kaua tore kuni muutub piisavalt vastmeelseks, et teiste seltsi hakata otsima.
18. märts 2015, 12:02
Sõltub inimesest. Mina eelistan olla üksi. Kui rohkem inimesi koos tekib stress. Isegi oma sünnipäevalt lasksin jalga (metsa). Las mölisevad ilma minuta. Tuleb teha nägusid jne, ei saa olla loomulik. Kui keegi seltskonnas räägib anektoodi mis pole naljakas ja mida tean, ning ma ei naera siis pole ju mõtet irwitada.
18. märts 2015, 11:18
Kerge öelda ja soovitada ,ei tea kuhu minna vanemaseas seda kaaslast otsima , olen juba aastaid üksi ... võib tõesti olla ,et kahekesi kergem nii finansiliselt kui ka hingeliselt, aga ei lähe ju klubisse või baari või raeplatsi või turule noolima ...
18. märts 2015, 12:15
Parem üksi, kui iriseja ja egoistliku mehega, mina võtsin kassi ja olen leidnud endale hea armsa sõbrakese. Las hauguvad vanatüdrukuks, mul laps olemas ja vanatüdruku iga möödas. Mul pole elus kunagi üksinda igav olnud ja need nukrusehood käivad meist kõigist üle. Depressioon on juba teine asi, see haigus ei sõltu üksildusest ega ka mitte seltskonnast.
18. märts 2015, 11:12
Kõik sõltub ka inimesest endast. Mõni on oma kaas-kahejalgsetelt nii palju peksa saanud, et tunneb ennast üksindusese turvalisemalt. On suur vahe ka sõnadel üksindus ja üksildus! Üksindust võib täiega nautida ja mitmedki sotsiaalsusega seotud probleemid ja stressid jäävad ära. Üksildus aga on tõrjutuse tunne, vaatamata inimmassile, kelle hulgas sa oled. Nimelt üksildust tunnebki rohkem teiste hulgas, eriti, kui erined mingil põhjusel üldmassist.
18. märts 2015, 10:45
Pigem küll vastupidi. Kui ringi vaadata, siis enamik neid kõrge-ealisi, kellel vaimuteravus ja endaga toimetulek säilinud, on nimelt need, kes kas eluaeg või pikemat aega iseseisvalt hakkama saanud.
18. märts 2015, 22:59
minul oli ka tädi üksik, nii kaua, kui mäletan. Seega 40 viimast aastat kindlasti. Suri 99 aastaselt... Seega, kui ei oleks üksik olnud, siis oleks 200 vähemalt elanud, selle jutu põhjal...
KOMMENTAARID (7)