Uudised

Piirilinnas kehv arstiabi? Narva kolledži juht Katri Raik usaldab Tallinna tohtreid (17)

Karoliina Vasli, 19. märts 2015, 07:00
TÕKETEST ÜLE: Sirge rühiga Katri Raik teeb silmad ette nii mõnelegi endast paarkümmend aastat nooremale. Ta ei lase haigetel põlvedel oma elu segada ning astub vastu uutele väljakutsetele. Sisekaitseakadeemia rektorina alustab Raik tööd juunis. Foto: LAURA OKS
Narva kolledži direktor Katri Raik lasi oma haigeid põlvi opereerida pealinna arstidel. "Ma ei taha öelda, et kõik Narva arstid on soss-sepad, aga minu isiklik kogemus nendega on keeruline," märgib ta, viidates tohtrite kehvale keeleoskusele ja töö kvaliteedile.

Katri Raik on 15 aastat juhtinud Tartu Ülikooli Narva kolledžit ning paljudele tuli ilmselt üllatusena kannapööre – juunist saab temast sisekaitseakadeemia uus rektor. Raik tunnistab, et vaagis juba pikka aega, et peaks leidma uue väljakutse. "Kõik on juba olnud. Tunned, et oled tühi. Teed oma tööd küll rõõmsa ja toreda näoga, aga endal tekib vaimne pohmell, kuna oled tühi ja nukker," tunnistab ta. "Mõtlesingi, et nii enam ei saa. Jõudu ja mõistust on, aega ja vabadust ka. Tuleb edasi liikuda."

Üheks käimalükkavaks jõuks oli tegelikult Raiki tervis. "Me keegi pole rauast," nendib Raik, kelle põlved hakkasid mõne aasta eest valu tegema. Ta ütleb, et osalt mõjus kindlasti Narva kolledži uue hoone ehitus ja sellega seotud pinged. Ühe aspektina on meediast läbi käinud, et ta ehitusplatsil külmetas ja seal isegi kukkus, ent Raik viitab intervjuus Õhtulehele ka psühholoogilisele koormusele. "Majaehitus kestis kaheksa aastat. Kohtuprotsessid Narva linna ja Tartu ülikooli vahel; süüdistused ka minu aadressil. See kõik ei möödunud minust jälgi jätmata," arutleb ta. "Põlved ütlesid üles, ühel päeval ei saanud enam kõndidagi," tunnistab ta. Enesehaletsuseks tema elus kohta pole, kuigi esiti katsetas. "Haigused on väga individuaalsed ja ikka kinni ka meie enda peas. Mina tegin vea ja otsustasin alguses, kui üks põlv haigeks jäi, et olengi invaliid. Enam väljas ei käi, ei kükita, tolmuimetajat kätte ei võta. Siis jäi ka teine põlv haigeks ja sain aru, et nii jätkata ei saa. Väga oluline on elada normaalset elu." 2013. aasta märtsis opereeriti üht põlve, 2014. aasta sügisel teist.

Operatsioonid tehti pealinnas, sest Narva arstidesse tal erilist usku pole. "Ma ei taha öelda, et kõik Narva arstid on soss-sepad, aga minu isiklik kogemus nendega on keeruline," sõnab ta ja viitab üldisele halvale kvaliteedile, pikkadele arstijärjekordadele ja tohtrite kehvale keeleoskusele. "Kui oled ikka tõsiselt haige, siis tahad adekvaatset infot. Keeruliste haiguste puhul ei saa ma eesti keeleski kõigest aru, veel vähem vene keeles. See ei tähenda, et ma vene keelt ei oska. Kvaliteet ja keel ongi põhilised probleemid," selgitab Raik.

Keset SPAd võimlemas

Ta teab ka oma tutvusringkonnast inimesi, kes on Narvast lahkunud paljuski just arstiabi kehva kvaliteedi tõttu. Raiki sõnutsi pole see ainult piirilinna probleem, Tallinna ja Tartuga võrreldes on paljud teisedki piirkonnad meditsiini osas tunduvalt maha jäänud.

Raik toonitab, et ta ei taha jätta muljet, et on kohutavalt haige. "Tahan, et teised inimesed paneksid tähele õigel ajal puhkust võtta ja vajadusel arsti juurde minna. Kui valu kolme päevaga ikka üle ei lähe, ei lähe see ka neljandal päeval." Raiki operatsioonid läksid hästi, ent kõhrekahjustus on tugev ja pole välistatud, et kunagi läheb vaja kunstliigseid. Ta osutab oma põlvedele ja selgitab, et siis võetakse need põhimõtteliselt lahti ja pannakse tükid vahele. Seejärel tuleks kaks kuud karkudel käia. "See võib juhtuda mõne aasta pärast või tunduvalt hiljem. Minul on sellega psühholoogiline barjäär ja teen kõik endast oleneva, et nii ei läheks," lausub ta. Abiks on näiteks ujumine ja vesivõimlemine. "Narvas ei ole ravivõimlemise basseini," kurvastab ta. "Võib ju öelda, et minge tavalisse basseini ja tehke seal. Tobe on. Ausalt, väga tobe. Tegin nädal aega Narva-Jõesuus Nooruse SPAs, see ei sobi mulle üldse. Sa ei taha üksi keset basseini 20 minutit võimelda, eriti kui on veel spetsiifiline ravivõimlemine," märgib ta, lisades, et Tallinnas on võimalused suuremad.

Tervis pole siiski suurim kaalukeel. Raik tunnistab, et senisest kodulinnast lahkumine on tema jaoks paljudel põhjustel keeruline ja talt küsitakse pidevalt, miks ta ikkagi läheb. "Narva võtab aeglaselt omaks, minagi olin alguses sissetungija. Kui saad omaks, siis oledki juba oma valve-eestlane," arutleb Raik ja muigab: "Vahel tunnen isegi linnapiiril Statoilis, et peaks inimestele ütlema: tere tulemast Narva!"

Ta rõhutab siiski, et Narvas elamine pole omaette kangelastegu. "Mina ja paljud mu tuttavad on sinna läinud vabatahtlikult ning sinna ka jäänud. Ikka küsitakse, et midagi kahtlast pidi mul omal ajal Tartus olema, et ära kolisin – kas panin raha taskusse või midagi sellist? Ei, Narva oli ja on erakordselt kihvt väljakutse. See on julgete inimeste pärusmaa," räägib ta ja lisab, et mõneti on Narva täiskasvanute vembu-tembumaa. "Käitumine on kindlasti vabam kui Tartus või Tallinnas. Sisekaitseakadeemia rektor vist ei käi ööklubis…" muheleb ta. "Siin valivad tudengid sulle sooviloogi. Hommikul teed jälle näo pähe ja nii ongi. Nüüd tulengi ära oma Narva paradiisist karmi Tallinna."

Uueks väljakutseks on Raik valmis, ent oma Narva korterit ta müüa ei plaani ning kavatseb seal regulaarselt käia. Muu hulgas ka vabariigi aastapäeva paiku. Küll lubab ta, et tulevase kolledžidirektori töösse ta liiga palju ei sekku. "Eks ole näha, kas see ka õnnestub. Kui ma Tartust Narva kolisin, siis ikka sõitsin vahel õhtuse poole kuuese bussiga Tartu ja hommikul poole kuuese bussiga tagasi. Aga see oli ka 1999. aasta suvi. Arvan, et saan endaga nüüd hakkama, ei hakka salaja Tallinna vahet sõitma," naerab ta ja lisab: "Ega bussiühendus Narvaga ole nii tihe ka."

Raik sisekaitseakadeemia kolimist peale ei suru

Katri Raik ütleb, et tõenäoliselt Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ei koli. Tema teada läheks üleviimine maksma circa 60 miljonit eurot, mis on akadeemia 1,5 aasta eelarve. "See pole nii üüratu summa, pigem pole poliitilist tahet," nendib ta. Küll arvab ta, et praegused asutused ja 1200 üliõpilast tuleks rohkem ühte koondada ja mõelda, kuidas paremini koolitusi ja väliõpet korraldada. "Aga kui valitsus peaks ühel päeval siiski otsustama, et sellel või teisel põhjusel on vaja kolida, tuleks muidugi kodinad kokku korjata ja see ära teha," märgib ta.

Ise sel suunal lobitööd tegema ei hakka? "Ei. Elame geopoliitiliselt keerulisel ajal. Ehk ongi parem kui Sisekaitseakadeemia on sadama ja lennujaama lähedal, siis on võimalik hädaolukorras kaasata lisajõude. Ka siseturvalisuse spetsialistid ütlevad, et kolimine pole praegu mõistlik. Usun spetsialiste."

Raik lisab, et küll peaksid kadetid käima praktikal venekeelses keskkonnas, just näiteks Narvas. Tema sõnul peab riik Narvas rohkem oma kohalolu näitama. Ei piisa vaid üksikutest ametnikest. Ta toob näiteks hiljutise vabariigi aastapäeva paraadi. Narvakad jagunesid tema sõnutsi kaheks – osadele meeldis, osad pidasid seda täielikuks jamaks. Mõned kohalikud pidasid suuri sõjamasinaid isegi hirmutavaks, sest paljudel on siiani sisemine arusaam, et Eesti sõjavägi pole suurt millekski võimeline. "Aga see pole riigi poolt hirmutamine, vaid näitamine, et ka meie oleme olemas. Meie sõjavägi on tugev."