Ajaloost mäletame, et eestlane on alati tööd teinud. Mulle tundub, et töötegemisest on saanud üks eluga toimetuleku viise autoritaarse jõu vastu, määratledes ennast läbi töö tegemise. Viimased 20 aastat olid kõik meie ümber keskendunud esmajoones oma majandusliku heaolu parandamisele – taaskord töötegemisele. Ehk tunned endaski ära nähtused, mis meie ühiskonnas inimsuhteid määravad:
• Orienteerumine väljapoole. Inimene lähtub kaasinimeste mõtetest, tunnetest, vajadustest, väldib konflikte ja negatiivseid emotsioone, nagu kurbus, pahameel, pettumine, viha, rääkimata oma arvamusest.
• Vältimatu vajadus kontrollida oma tundeid, teisi inimesi, elu tervikuna. Inimene on pidevalt valvel ja ettevaatlik: teab kõike, oskab kõike, haldab kõike – on kõikvõimas ja nõrkusteta. Loovus on ohtlik asi, millest tuleb hoiduda.
• Võimetus usaldada teisi. Usalduse puudumine lähtub varastest kogemustest. Laps usub, et kõik inimesed soovivad talle head, aga edaspidises elus korduvad vastupidised kogemused muudavad taolise usalduslikkuse komplitseerituks. Usalduseta aga pole lähedust. Eksisteerib palju läheduseta abielusid-kooselusid-suhteid, kus puudub usaldus.
• Ebamäärane minatunnetus. Inimene ei tea isegi, kes ta on. Kõige raskem on tal vastata küsimusele: mida sa soovid? Kui puudub teadmine oma väärtusest ja väärikusest, pole võimalik avatud suhtlemine iseseisva ja originaalse inimesena ehk pole võimalik olla lähedane. Tugev eneseväärikus on parim alus inimsuhetele.
• Sundtegutsemine. “Mina” nõrkusega kaasneb suurenenud vajadus otsida oma väärtust toimimise või soorituse abil. 21. sajandi “vaimsuse must surm” – inimene on unustamas olemise mõtet. Isik muutub siis-kui-inimeseks: siis kui saabub palgatõus, siis kui pangalaen on makstud, siis kui naine on vahetatud sobivama vastu… Mõtlemine näib olevat ajaraiskamine. Elamine mattub tegutsemise alla ja tegemist peetakse ekslikult elamiseks. Sooritusvimmast elav inimene piitsutab end üha vägevamatele tegudele. Tagajärjeks on väsimus ja kurnatus – läbipõlemine.
• Ülitõsidus. Elu on tõsine asi, inimese peamine ülesanne on eksistentsi säilitamine, liikudes ühest kriisist teise. Kannatus on eluviis! Kaotaja üle naerdakse ja ilgutakse, võttes temalt võimaluse reageerida alandavale olukorrale. Tõsine inimene on võimetu võtma vastu teiste inimeste toetust, otsides ettekäändeid selle tagasilükkamiseks ja tundes häbi.
• Haigestumised. Võimetus tunnistada ja väljendada oma tundeid kanaliseeritakse läbi oma keha, mõjutades vereringet, lihaseid, seedimist. Inimene ei koge neid siis tunnetena, vaid “ohutu” kehalise vaevusena – ebamäärased valud, seedehäired, hingamisraskused. Uurimisel ei leita kehas patoloogilisi muutusi. Vastuvõtlikkus viirushaigustele on suur. Haige olek on sageli ainus võimalus olla nõrk ja abitu ning kõrvale jääda – puhata pidevast rängast karjääriheitlusest.
• Vaimsuse puudumine. Inimesel puudub võime uskuda elu mõttesse. Vaimsus tähendab elu kandvate jõudude usaldamist, enda haavatavuse avalikku tunnistamist. Vaimsus on enda ebatäiuslikkuse kogemine. Tähtsaks muutuvad sümbolid, mis kõnelevad edukusest – elu mõtte ja sisu puudumine korvatakse asjade omamise ja/või demonstreerimisega.
Taolise eluviisi tagajärgedeks on depressioon, ärevushäired, läbipõlemine, raskused, inimsuhetes, abielukriisid ja probleemid lastekasvatamisel.
Ärevusest tingitud kehalised avaldused on sageli väga tugevad, mille tõttu pöördutakse paha tunde ja valudega perearstile, südamevaevustega ja hingamisraskustega kardioloogi, seedehäiretega gastroenteroloogi, tasakaaluhäiretega neuroloogi poole.
Halva enesetunde leevendamiseks hakkab inimene otsima väljapääsu. Uimastamine ehk põgenemine tundub olevat kõige efektiivsem ja kiirem meetod inimese jaoks uimasti sisust hoolimata. Võib kaasneda alkoholi ja uimastite liigtarvitamine või liialdamine tegevustega – tööga, tervisespordiga, ostlemisega. Uimastiks on igasugune ilming või aine, mis mõjub inimesele meeleolu tõstvalt. Tekib kergendus, rahu ja rõõm – ainult hetkeks, aga ikkagi tekib. Nii tekib vajadus järgmise annuse järele – alkohol, mõnuained, töö, seks, toit, õnnemängud, “usk”, teadmised ja omistamine. Uimastid loovad illusiooni elu kontrolli all hoidmise võimalikkusest. Traagilisim lahendusena näiv põgenemisotsus on suitsiid.
Alkoholi liigtarvitaja ilmselt teab, et joob üsna palju, kuid selleks on ju omad põhjused: vinguv naine, kiusav tööandja, majanduse mahajahtumine, õnnetu lapsepõlv, kuri õpetaja või midagi muud. Probleemi eitamisel on kaks põhjust: kaitsta enda väärikust lähedaste inimeste rünnakute eest ja säilitada võimalus juua. Peale alkoholi on inimene õppinud tarvitama ka teisi uimasteid – rahustid, kohv, nikotiin, kanep, kokaiin, amfetamiin…
Töötegemine lahutab inimest iseendast, oma vajadustest, inimkontaktidest. Inimene eraldub perekonnast, naisest, lastest ise seda teadvustamata, isegi õigustades – ta teeb seda ju nende nimel. Töönarkomaan on rahutu ega leia endale tegevust. Töö on adrenaliini allikas, kui seda ei ole, tekib pohmelus – rahutus, kärsitus, pahurus. Ühiskond aga austab saavutusi ja edukust, mis on elu õnnestumise välised sümbolid.
Kõrgenenud seksihuvi, pidev nälg
Hüperseksuaalsuseks peetakse aastaid kõrgendatud huvi pornoväljaannete, erootiliste filmide ja veebilehekülgede vastu. Kergemail juhtudel väljendub see masturbeerimises ja/või kõrvalsuhte tekitamises kas või üheks ööks, mis muutubki tunnete mahalaadimise vahendiks. Sellist uimastit ajendavad kasutama kurbus, igatsus ja üksindus.
Söömine võib samuti olla tunnete korrastamise vahend. Inimene püüab endas paiknevat tühjust täita toiduga, tekitades heaolutunde. Kuid nälg eksisteerib mitte niivõrd toidu kui läheduse järele. Sunniviisilise dieedi korral keskendub inimene aga keha proportsioonide kontrollimisele, rõõmu tekitab vastamine eesmärgiks seatud kehakaalule ja ümbermõõtudele.
Teadmised, usk, omistamine ja võim – neis on raske märgata uimasteid, nende kasutamine on muutunud normiks. Teadmis-joodik lähtub kõiges mõistusest – ta on totaalselt pime usule, intuitsioonile, loovusele, unelmatele, luulele, kunstile, loodusele. Nii tõrjub ta kõik valu tekitavad tunded, kuid ka õnne ja rõõmu.
“Usu-uimastumine” tähendab, et kõik inimlik filtreeritakse läbi eksimatuks tunnistatud usudogmade. Tulemuseks on aga pigem kitsas maailm. Suurim vaenlane on reaalsus ja selle tõrjumiseks on hirmutamine usust tulenevate tagajärgedega. Oma juhtide suhtes on alamad ebakriitilised ning juhitavad kuidas ja kuhu tahes. Omistamine ehk materialism vabastab vajadusest kohtuda oma nõrkuse ja inimlikkusega.
Mul on õiged riided, õige maja, õige auto ja lapsed käivad eliitkoolis, mul on kõik edukusega seotud tunnused, mul puuduvad nõrkused ja ebatäiuslikkus – just sellist teadet tahab endast maailmale saata iga keskmine inimene.
Reaalselt puudub aga hubasus, kõik näib kunstlik ja näilik, kuigi detailid on paigas.
2006. aastal olime suitsidaalsuselt Euroopas teisel kohal, nüüdseks oleme jõudnud esikohale tagasi. Mis paneb meid meie ideaalsest elupildist suitsiidi abil põgenema?
Mitu inimest on sinu suhtlusringis, kellega julged olla usaldav ja avatud, rääkida ausalt oma mõtetest ja väljendada ausalt oma tundeid? Mitu inimest oskab sind ära kuulata mõistes – võides jääda ka eriarvamusele – ehk kritiseerimata ja andmata hinnangut?
Praegu on ühiskonnas tekkinud kurioosne olukord – võimalusi kasutada õpitud valesid toimetulekuid piiratakse majanduse jahtumise tõttu. Inimene on sunnitud seisatuma ja avastab tühjuse. Lähisuhted ei toimi. Lähedust pole. Elu on mõttetu. Üksindus matab. Hakkab veel halvem. Arenebki välja nokk-kinni-saba-lahti-nõiaring õigustusega, et elu ongi selline.
Traditsioonidel oli ja on jätkuvalt tugev jõud. Kuhu on kadunud vanade eestlaste kombed: perega koos söömised, talgud, külasimmanid, töötegemisest prii pühapäev, mil pandi puhtad ja terved riided selga ning mindi kirikusse? Võimalus olla koos, suhelda? Selle on asendanud praeguse aja traditsioonid, virtuaalsed nähtused ja naudingud.
Igapäevaelus ei saa inimene kontrollida ilma ega majandust. Mida saab? Inimene saab ise hoolitseda enda vajaduste ja arengu eest – magada, puhata, ennast harida, suhelda. Ausalt mõtteid ja tundeid väljendades saab suunata teist inimest lugupidavalt suhtuma-käituma nii teiste kui ka endaga. Ehk märgata muutusi oma enesetundes, hoolitseda enda eest ja märgata heaoluhetki. Võtta aega enda jaoks. See ei sõltu ei ilmast ega isegi rahast. Kui omatakse võimet jääda vaikseks ja kuulata iseend, kaob kiirus. Vaikuses ja rahus, seisatumises ja iseenda kuulamises sünnib ja areneb loovus. Loovusest kasvav tegevus ei kurna, seda ei sooritata tervise arvel.
Muidugi saab alati vastu vaielda: mina olen ainult üks veetilgake meres, süsteemis!
Kuid sa oled üks oma pereliikmetest, lapsevanematest, lastest – oma suhtumise-käitumise muutmisega lood mudeleid. Sinu lähedased saavad ju sinult lugupidamise ning sellest tuleneva heaolutunde. Algul on see raske, kuid siis nn uute veetilgakeste arv aina kasvab, kuni vesi meres vahetubki.
SEE, KES TAHAB MUUTA MAAILMA, MUUTKU KÕIGEPEALT ENNAST (Sokrates)
Kommentaarid (0)