Liidia on lummav noor naine, kelle lähedal olemine muudab rahulikumaks, leplikumaks. Temaga rääkimine paneb mõtlema elust ja surmast, mõistmisest ja hingerahust. Tõesti, paljud ei teagi, kes on hingehoidja ja mida ta teeb. Ja et ka Eestis saab hingehoidjaks õppida.
Hingehoidja on inimene, kes peale teoloogilise hariduse on saanud ka erilise ettevalmistuse aitamaks haigeid, kriisis olevaid või surevaid inimesi. Eestis on alates 1992. aastast pakkunud võimalust seda ametit õppida Tartu Teoloogia Akadeemia, mis praeguseks on ühinenud EELK Usuteaduse Instituudiga.
Liidia möönab, et kliinilise psühholoogi ja hingehoidja ametid on sarnased, kuna mõlemad tegelevad inimese mõtete, tunnete ja nendega seotud vajadustega. “Hingehoidjad on saanud küll teoloogilise hariduse, kuid see ei tähenda, et abivajajale hakatakse tingimata jumalast rääkima. Hingehoidja ameti puhul annab nende erialane ettevalmistus võimaluse arutleda süvitsi spirituaalsetel/religioossetel teemadel, kui inimene tunneb, et ta seda soovib või kui tal on neid teemasid puudutavaid küsimusi. Hingehoidja töö haiglas, hoolekandeasutuses, koolis või vanglas tähendab kannatavale inimesele toe pakkumist lähtuvalt tema vajadustest ja veendumustest,” selgitab Liidia hingehoidjaks olemist.
Hingehoidja pole ainult kristlaste või ainult usklike jaoks − selles ametis omandatakse koolis teadmisi ka teistest usunditest ja erinevatest kultuuritraditsioonidest, ja loomulikult täiendatakse end ka ise. Pole sugugi nii, et inimene avab end esimesel kohtumisel ja räägib hingelt kõik sinna kogunenud mure ja valu ära. “Ma ei suru end peale, annan ruumi ning aega. Inimesel on esmalt vaja võimalust mõista, et rääkimissundi ei ole, on vaid võimalus, ja et teda tõesti kuulatakse, mitte ei anta hinnanguid. Pole ka tabuteemasid, millest ei tohiks rääkida, ning räägitu ei jõua kõrvaliste isikuteni.”
Kommentaarid (0)