Kas aedsalat või rukola?

Rukolalehtede eripäraks on omalaadne lõhn, mis tingitud orgaanilistest lenduvatest väävliühenditest, ning rohkem või vähem kibekas maitse. Rukola lõhna kirjeldatakse kui eriliselt hõrku segu pähk- lite, värskete rediste ja sinepi lõhnast.

Ka rukolalehtede maitse on erilaadne. Lehtede piprane, kibekas mekk on tingitud nende söömisel moodustuvatest sinepiõlidest. Viimased on omased paljudele ristõieliste hulka kuuluvatele toidutaimedele.

Tasub aga teada, et isegi lühiaegne rukolalehtede kuumtöötlus nõrgendab olulisel määral nende iseloomulikku lõhna ja maitset.

Aedsalatilehtedel mingeid eriliselt tajutavaid lõhna- ja maitsenüansse pole. See salatitaim kuulub nii mekilt kui aroomilt pigem neutraalsete hulka.

Aga midagi eripärast on vastu panna ka aedsalatil ja selleks on tänu sordiaretusele saadud eri vormide rohkus, mis avaldub kas lehtede kujus, suuruses, värvuses, paigutuses või muudes tunnustes. Aedsalati tuntumad vormid on pea-, leht- ja spargelsalat.

Nendel on veel omakorda mitmeid variante, näiteks peasalati teisenditeks on jää- ja võisalat. Kõige tuttavam on meile lähtuvalt isiklikest kasvatuskogemustest või poeostudest loomulikult ererohelise värvusega lehtsalat, mis pead ei moodusta. Rukolal on aga vaid paar vormiteisendit.

Tervislikud suutäied

Söögina on mõlemad suhteliselt lahjad ampsud, sajagrammine punt rukolat annab 25–35 kilokalorit, samaväärne nutsak aedsalatit aga veelgi vähem, 15–20 kilokalorit. Energiasisalduse erinevus põhineb kahel asjaolul: aedsalatis on rohkem vett ja rukolas tiba rohkem õlisid, mis suurema energeetilise väärtusega.

Süsivesikute ja valkude sisalduselt on need söögitaimed enam-vähem võrdsed. Mineraalühendeid leidub mõlema taime lehtedes arvestatavalt, eriti nende jaoks, kes värsket rohelist tihedalt ja küllaldaselt söövad, kusjuures esile tuleks tõsta kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid.

Vesilahustuvatest vitamiinidest on esindatud põhilised B-rühma vitamiinid, aedsalati eri vormides on ka arvestatavalt foolhapet ning mõlemas värske toidu-poolise andjas leidub ka C-vitamiini.

Nii salati kui rukola rohelistes lehtedes on varjatul kujul piisavalt rasvlahustuvaid karotenoide, millest inim-organism ise on suuteline valmistama A-vitamiini.

Loodusravis on aedsalatit peetud pigem rahustava toimega taimeks, see- vastu rukolale pandi antiikajal süüks isegi suguiha suurendavat mõju. See oli ka põhjus, miks rukola tarvitamine keskajal askeetlike eluviiside leviku tõttu põlu alla sattus.

Rukola ja aedsalat toidus

Tavaliselt serveeritakse aedsalatit eelroana (võileivalisa, segusalatid) või garneeringuna põhiroa juurde. Konserveerimiseks need õrnad lehed ei sobi, neid ei tasu kaua hoida ei äädika- ega soolalahuses, sest siis liigub vesi taimerakkudest säilituskeskkonda. Mõnevõrra sobilikum on aedsalatile väike õlilisand, mis soodustab ka rasvlahustuvate koostisosade imendumist.

Seevastu intensiivsema lõhna ja mekiga rukolalehed on laiema kasutus-ampluaaga, sobitudes edukalt mitmesugustesse taimesalatitesse, riisi- ja pastaroogadesse, munatoitude kõrvale, suppidesse, taimehautistesse, seeneroogadesse ja kastmetesse, sealhulgas isegi valikmajoneesidesse. Edukalt käivad rukolalehed kokku ka kohupiima, toorjuustu ja juustuga.

Levinud on rukolalehtede kasutamine maitseõli või -äädika valmistamiseks. Viimasel juhul poetatakse peenestatud kuivatatud lehti kas oliivi-õlisse või mikrobioloogiliselt saadud äädikalahusesse.

Kasuta targalt!

• Salatipoti ostmisel peaks esmalt veenduma, et poes müüdava taime lehed poleks närbunud ega ka mingil muul viisil kahjustunud.

• Ka tasub salatipoti kojuviimisel veenduda, et õrn taim oleks külma eest kaitstud.

• Et poti mullaosa on võrreldes taime lehtedega suhteliselt väike, peaks mulla niiskust hoolikalt jälgima.

• Poes hoitakse potitaimi suhteliselt jahedas – tingimustes, kus vee auru-mine on vähene. Keskküttega kuivades ruumides on aga veekadu lehtedest üsna kiire ja taim kuivab.

• Tubaste potitaimede lehti saab eemaldada vastavalt vajadusele ja suuri tagavarasid pole vaja soetada.

• Talviste salatitaimede häda võib olla see, et valgusvaeste kasvutingimuste ja väetamise korral salvestub taimedesse arvestatavalt nitraate.

Botaaniliselt erinevad

Aedsalat ja rukola on üheaastased taimed, seega on nad suhteliselt kiire arenguga ja lehesaagi saab kiirelt kätte. Aedsalati kodusugukond on korvõielised, rukolal aga ristõielised. Seetõttu erinevad ka taimede õied ja viljad. 

Mõlemalt taimelt saab inime- ne nii lehti kui ka seemneid. Seemneid kasutatakse eeskätt õli saamiseks, mis rukola puhul on rohkem levinud. 

Värske roheluse sööjad hindavad kõrgelt noori lehti, millel leherootsud pole veel selgelt välja kujunenud ja vananemisest tingitud puisus pole suus tuntav.

Antiiksed taimed

Nii aedsalati kui ka rukola looduslik päriskodu asub Vahemere ääres. Neid taimi on loodusest korjatud ja söödud juba aasta-tuhandeid. Mõlema taime botaanilised esmakirjeldused anti juba antiikajal. 

Ka aedsalati ja rukola teadusnimetused pärinevad ammusest ajast. Rukola perekonda tähistav termin Eruca tähendab tõlkes teatud tüüpi kapsast. Rukola teine eestikeelne nimetus ongi põld-võõrkapsas. Ka aedsalati perekonna teadusnimetuse päritolu seostub taimede omadustega, vihje piimmahlale kajastub ladinakeelses perekonnanimes Lactuca – lactus tähendab ladina keeles piima.