Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta märtsikuu Tervis Plussis.

Ainevahetuse esimene viiul (1)

Madis Veskimägi , 3. aprill 2015 10:52
Foto: PantherMedia / Scanpix
Kui kilpnääre ei tööta õigesti, on häirunud kogu keha toimimine ja ka vaimutegevus. Mida peaksid märkama, et mitte aeglaselt arenevat kilpnäärmehaigust kahe silma vahele jätta?

35aastasel Margel oli arsti poole pöördudes kaelal imelik muna, mis oli tekkinud paar nädalat varem, samal ajal püsis väike palavik ja valutas hammas. Põletiku- ja kilpnäärmehormoonide taseme näitajad veres olid korras. Marge suunati hambaarsti juurde, sest arst kahtlustas hambapõletiku põhjustatud lümfisõlme suurenemist.

Samal teemal

Hammast raviti ja Marge elas oma igapäevast elu edasi. Sõlm kaelal aga püsis ja suurenes tasapisi. Aasta pärast esmast arstilkäiku läks Marge taas perearsti juurde, tundes muret suureneva sõlmekese pärast kaelal. Seekord oli kilpnäärme piirkonnas hästi tuntav tihke ümar ja valutu sõlm.

Marge suunati endokrinoloogi vastuvõtule, sealt aga haiglauuringutele, kus diagnoositi kilpnäärmevähk. Onkoloogiahaiglas tehti operatsioon ja kiiritusravi. Eemaldati kilpnääre ja koos sellega kõrvalkilpnääre. Nüüd, viis aastat pärast operatsiooni, elab Marge üsna hästi, kuid vajab olenevalt analüüsinäitudest mitmeid ravimeid normaalse kilpnäärmehormoonide- ja kaltsiumitaseme hoidmiseks. Marge hääl on varasemast kähedam.

Häire kilpnäärme talitluses võib tekkida väga mitmel põhjusel ja avalduda samuti erinevalt. Kui kilpnääre ei talitle normaalselt, on häiritud kogu kehaline ja vaimne tegevus.

Kilpnäärmehaigusi esineb sagedamini kui suhkruhaigust ja südamehaigusi. On leitud, et umbes 30 miljonit ameeriklast põeb elu jooksul mõnda kilpnäärmehaigust, kuid ligikaudu pool neist jääb diagnoosimata. Kilpnäärmehaigusi tuleb naistel ette viis korda sagedamini kui meestel, vanuse kasvades suureneb ka haigestumine. Ravimata jätmine põhjustab aga omakorda haigestumist teistesse tõbedesse: võib tõusta kolesteroolitase, tekkida südamehaigused ning mitmed elu ohustavad ja inimest sandistavad tüsistused.

Normaalne talitlus, kilpnääre suurenenud

Kilpnäärme suurenemist tähistatakse terminiga “struuma”. Üheksal juhul kümnest on selle korral kilpnäärmehormoonide sisaldus normis, kergematel juhtudel ei põhjusta haigus vaevusi. Kilpnääre võib suureneda mitme asjaolu tõttu.

Kilpnäärme normaalse talitluse üks alus on organismi piisav varustatus u joodiga. Mitmel pool maakeral võib joogi-vees ja toidus olla joodi liiga vähe, sel juhul räägitakse endeemilisest ehk piirkonnale omasest struumast. Saksamaal näiteks on see küllaltki sage, esinedes umbes kolmandikul elanikkonnast. Haigestumist vähendavad ennetusprojektid, näiteks joodi lisamine lauasoolale. Oma armsa Eestimaaga võime aga rahul olla, merelähedus tagab meie toidu piisava joodisisalduse.

Kilpnäärme suurenemist põhjustab ka organismi kasvanud vajadus kilpnäärmehormoonide järele. Sagedamini on seda murdeeas, raseduse ajal ja üleminekuaastatel. Lihtsustatult öeldes teeb kilpnäärmekude suurt tööd, et vähesest joodist või suurenenud vajadusest tingitult varustada keha piisava koguse kilpnäärmehormoonidega. Nii nagu kasvab rohkem tööd tegev lihas, nii suureneb selles olukorras ka kilpnääre.

26aastane Kairi kurtis arsti vastuvõtul südamepekslemist, mis oli tal alanud paari kuu eest. Algul seostas ta seda stressi, siis läbipõetud viirusinfektsiooni, seejärel füüsilise tööga. Südamepekslemine aga kestis ja näis süvenevat, naise kaal langes, ometigi oli tal hundiisu.

Lisandus õrn kätevärin ja palavik püsis 37,2–37,5 kraadi juures. Kairil olid vaevused ka öösiti, seetõttu oli uni häiritud ja tal tekkis päevane erutus: kõik näis ärritavat, isegi kui põhjust polnudki. Kairi süda lõi rahuolekus 120 korda minutis, elektrokardiogramm näitas kiirenenud südamerütmi, üksikuid vahelööke, vererõhk oli 150/65, kehamassiindeks langenud.

Nahk tundus katsumisel soe ja niiske, kaelal võis näha suurenenud kilpnääret, ka silmad olid justkui veidi punnis.

Kairi vaevused on omased kilpnäärme ületalitlusele ja vereproovid kinnitasid seda: kilpnääret stimuleeriva hormooni tase oli langenud ja kilpnäärmehormoonide oma tõusnud.

Kilpnäärme ületalitluse seisundit nimetatakse rahvasuus ka mürgiseks kilpnäärmeks. Kilpnäärmehormoonide taseme tõusmise tagajärjel talitleb kogu keha ja süda täistuuridel. Haigel esineb südamepekslus ja rütmihäired, kuumatunne, väike palavik, higistamine, kaalulangus hoolimata sageli suurest isust, kätevärin, üldine erutus, nutusus, unehäired, seedimise kiirenemine, kõhulahtisus, menstruatsioonihäired ja tihtipeale ka viljatus.

Kilpnäärmehormoonide liig põhjustab mingil imelikul põhjusel silmamunataguse sidekoe vohamist, mis surub silma-munasid väljapoole, nii tekib punnsilmsus.

Põhjusi, miks kilpnäärmehormoonide tootmine suureneb ja kaob normaalne regulatsioon, on mitmeid. Sagedasem neist on kilpnäärme üldine mürgine põletik (tuntud ka Gravesi või Basedowi haigusena), haruharva esineb ka kilpnäärmehormoone liigselt tootvaid kasvajaid.

Kilpnäärme alatalitlus

Arst vastuvõtul dementsust ei tuvastanud, sümptomite põhjal kahtlustas hoopis kilpnäärme alatalitlust. Analüüsidest tuli välja kilpnäärmehormoonide taseme langus ja tõusnud oli kilpnääret stimuleeriva hormooni tase. See kinnitas kilpnäärme alatalitluse diagnoosi, järgnes mitu kuud kestnud õige hormoonraviannuse otsimine, seejärel pidev ravi. Patsiendi “dementsusnähud” taandusid ja Alma oli taas endine.

Kilpnäärme alatalitlusest tingitud vaevused on ületalitluse omadele vastupidised. Haige on väsinud, tema liigutused ja kõne aeglased, näoilme ükskõikne.

Suurenenud on külmatundlikkus, aeglustunud südametegevus, nahk on kahvatu, kuiv, ketendav ja meenutab tainast, näol, kätel ja jalgadel on tursed, randmete turse võib põhjustada käte öist suremist ja sipelgate jooksmise tunnet. Juuksed on kuivad ja katkevad, hääl kare ja kähisev, vere kolesteroolitase tõuseb ja veresoonte lupjumine kiireneb. Võib esineda kõhukinnisust ja kehakaalu suurenemist, ka menstruatsiooni-häireid ja viljatust.

Kilpnäärme alatalitlus on sageli esinev seisund, mida tuleb ette umbes 1%-l elanikkonnast ja 5%-l üle 60aastastest inimestest. Vaevused arenevad aeglaselt, aastate jooksul, ja tihti seostatakse neid haige vanusega, arvates, et tegemist on loomuliku vananemise osaga. Kilpnäärme alatalitlus tekib sageli kilpnäärme põletiku või teatud ravivõtete järel.

14aastane Kristy pöördus vastuvõtule kaks päeva kestnud kuklavalu pärast. Patsienti uurides selgus, et kilpnääre on veidi suurem. Katsudes meenutas see kummi, valu puudus. Tütarlapse südametegevus oli normaalne (65 l/min), ultraheliuuringul oli kilpnäärme maht 14 ml.

Veretestides olid kilpnääret stimuleeriv hormoon ja kilpnäärmehormoonid normis, kuid esines kilpnäärmevastaste antikehade sajakordne suurenemine. See on omane kilpnäärmepõletikule, täpsemalt autoimmuunsele türeoidiidile. Kui hormoonide tase on normis ja vaevusi ei esine, jääb haige jälgimisele. Edaspidi kontrollitakse kaks korda aastas kilpnäärmehormoone, kuna on oht kilpnäärme alatalitluse tekkeks.

Mida teeb arst?

Kilpnäärmehaiguse diagnoosimise ja ravi edukus sõltub suuresti lihtsatest asjadest. Põhjaliku uuringuplaani koostamiseks küsitleb perearst patsienti hoolsalt kõigi sümptomite kohta ja otsib seoseid. Alahinnata ei tohi kogu keha läbivaatust kabinetis, südametegevuse ja vererõhu hindamist.

Kilpnäärme vahetu uurimine algab kaela vaatlusega, siis kallutab patsient pea veidi kuklasse ja arst jätkab vaatlust. Seejärel palub ta uuritaval neelata ja jälgib muutust kaelapiirkonnas. Järgneb kaela katsumine, arst võib seda teha nii haigega vastamisi kui ka tema selja taga seistes. Kilpnääret on vaja katsuda ka neelamise ajal. Kilpnäärme suurenemisel annab lisateavet näärme kuulatlus kuuldetoruga.

Järgnevad vereproovid: kõige esmasem ja tähtsam on kindlaks teha kilpnääret stimuleeriva hormooni ehk TSH tase, vajadusel määratakse lisaks kilpnäärmehormoonide ja kilpnäärmevastaste antikehade tase. Piltdiagnostika meetoditest on esmane ultraheliuuring, vajadusel tehakse röntgen- ja kompuuteruuring.

Kuidas haigust ära hoida?

Q Kaelavaatlus. Kilpnäärmehaiguse varaseks avastamiseks on kasu kilpnäärme üle- ja alatalitluse vaevuste hindamisest ja enesevaatlusest. Kalluta pea kergelt kuklasse, jälgi peeglist kaela kesk- ja alaosa, neela vett ja vaatle samal ajal täpsemalt kilpnäärmepiirkonda kahel pool hingetoru kõrisõlmest mõni sentimeeter allapoole ja rinnaku ülaservast ülespoole jääval alal. Püüa hinnata kilpnäärme sümmeetrilisust ja võimalikku suurenemist. Hinda tüki või väljavõlvuvuse esilekerkimist neelamise ajal.

Tavaliselt ei ole kilpnääre nähtav, kui aga kahtlustad kilpnäärme suurenemist või märkad sõlme, mine arsti juurde.

Q Hinda riskitegureid. Ei ole võimalik ennustada, kellel võib elu jooksul tekkida kilpnäärmehaigus ja milline iseloom sel on. Paljusid riskifaktoreid ei ole kahjuks võimalik muuta: perekondlik eelsoodumus, naissoo hulka kuulumine, kasvav vanus, rasedus (raseduse ajal ja järel on võimalik mitme kilpnäärmehaiguse teke), rasked vaimsed üleelamised ja stress. Häireid kilpnäärme töös võivad põhjustada ka teatud ravimid, joodi sisaldavad piltdiagnostiliste uuringute kontrastained jm.

Q Loobu sigarettidest – suitsetamine on kilpnäärmehaiguste riskitegureid.

Q Söö õigeid toiduaineid. Mitmed toiduained võivad soodustada kilpnäärme-haiguste teket. Nii on leitud, et liigne sojatoitude söömine tekitab kilpnäärme alatalitlust. Kilpnäärme suurenemist võivad põhjustada redis, mida on söödud suures koguses, samuti leht- ja rooskapsas. Olulisel kohal on joodi vähesus või liig toidus, õnneks on Eesti joogivees seda parajalt. Täpsemalt saab vee joodi-
sisalduse kohta küsida piirkondliku tervisekaitsetalitluse spetsialistilt.

Q Vähenda võimalusel ioniseeriva kiirguse mõju. Röntgenuuringul pakuvad kiirguskaitset pliipõll ja kilpnäärmekaitse, mõnikord on vajalik keskkonnaseire radooni ja juhusliku saaste suhtes.

Q Vajalikud uuringud. Eestis uuritakse kõiki vastsündinuid kilpnäärme ala-talitluse ja kaasasündinud ainevahetushaiguse fenüülketonuuria suhtes. Ennetav uuring ei kahjusta last kuidagi ja õigel ajal avastatud kilpnäärme alatalitlus on hästi ravitav, vastasel juhul riskitakse raske vaimse ja kehalise arengupeetuse tekkega lapsel.