Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta märtsikuu Tervis Plussis.

Sõelaga haiguse otsijad - on see valus? 

Maret Einmann, 4. aprill 2015, 15:05
Üle Eesti vurav mammobuss kutsub naisi sõeluuringuleFoto: KRISTJAN TEEDEMA
Kui postkastis on kutse uuringule, ära lase end heidutada ähvardavatest sõnadest "emakakaela-" või "rinnavähk", vaid kasuta võimalust: kindlustundel on kulla hind ja varakult avastatud haigust saab ravida.

Laud, mille taga Tartu Ülikooli kliinikumi vanemarst-õppejõud radioloog Sulev Ulp töötab, on täis arvutiekraane. Osa neist on tihedalt täis pikitud andme- ja numbriridu, nende kõrval ülisuur ülesvõte rinnast. Pilt on kirju, hea fantaasiaga võiks siit leida ükskõik mida.

Samal teemal

“Kõik, mis on valge, on seotud näärmekoega, aga ka kasvaja on valge,” ütleb dr Ulp. Tihedamatel tööpäevadel vaatab ta läbi saja või enama naise mammogrammid, et avastada pisimaidki muutusi ja üles leida rinna perifeersematessegi soppidesse peitunud kasvajaalged. Detaile on palju, eksida ei tohi.

“Vahel on kaks nädalat ainult korras pildid, siis aga võib üks päev tuua mitu haigusjuhtu,” lausub dr Ulp. Üht sõeluuringu käigus tehtud ülesvõtet hindavad teineteisest sõltumatult kaks radioloogi, alles siis võetakse vastu otsus, kas naine kutsutakse lisauuringuteks tagasi või mitte.

Pildid jõuavad dr Ulbi arvutisse nii Tartust kui ka mammobussist, mis töötab Lõuna- ja Kesk-Eesti maakondades, kus radioloogiaõde Ele Virolainen koos teiste õdedega mammogramme teeb.

“Uuringule tulles on naistel mõnikord veidi hirmu ja muret, aga lahkutakse juba rõõmsalt,” ütleb Ele, kes naistele ennetavat eneseuuringut õpetab, aga vahel ka lohutab, et paljusid rinnapiirkonna vaevusi põhjustavad kaelaradikuliit, lülisambavalu või rindkereorganid kopsud ja süda.

“Viimasel ajal on palju kiirgusehirmu, kuid mammograafias ehk rinnaröntgenis kasutatakse väga väikest kiirgusdoosi ning uuringust saadav kasu on kindlasti suurem kui võimalik kahju,” nendib ta ja lisab, et iga kahe aasta tagant on üsna mõistlik uuringul käia.

“Suhtu positiivselt, tea, et uuring on vajalik ja protseduur ise võtab vähem kui kümme minutit,” soovitab ta.

Sõeluuringul ei panda diagnoosi, vaid naised jaotatakse kahte gruppi: ühed saavad vastuse, et kõik on korras, ja teised, kel leitakse mõni kõrvalekalle normist, kutsutakse lisauuringutele.

Neid naisi on 3% ringis. Suuremal osal tagasikutsututest ei leita vähki, vaid healoomulisi muutusi – fibroadenoome ja tsüste –, vahel on täpsustamiseks vaja teha uus ülesvõte. Sellegipoolest on tagasikutse ehmatav ja seepärast püütakse lisauuringud – tavaliselt ultraheliuuring – ära teha võimalikult kiiresti.

“Lisauuringul on naised öelnud, et nad on ikka väga närvis olnud,” lausub dr Ulp.

Miks uuring on vajalik?

• Miks mind uuringule kutsutakse, kui vaevusi pole?

Sulev Ulp: Varajane rinnavähk ei põhjusta valu ega ole käega katsudes tunda. Seetõttu ei piisa ainult eneseuuringust ega vahel ka kliinilisest uuringust. Sõeluuringuga on võimalik avastada rinnavähki varem, kui see muutub kliiniliselt avastatavaks. Sõeluuringuga avastatud vähijuhtudest on varases staadiumis kolmveerand, kliiniliselt leitud vähkidest aga alla veerandi juhtudest.

• On öeldud, et mass-skriining kutsub radioaktiivse kiirguse tõttu vähi teket ise esile.

Sulev Ulp: Radioaktiivse kiirguse mõju on olemas, aga see on väike, doosid on minimaalsed. Vähi teket sõeluuringu tagajärjel ei ole seni ühegi uuringuga suudetud tõestada.

• Kas sõeluuring on vajalik, kui vähiravi on muutunud palju paremaks?

Sulev Ulp: Vähiravi on selgelt palju parem, kuid ravi edukus oleneb suuresti sellest, mis hetkel vähk avastatakse. Varajases staadiumis vähk on palju paremini ravitav. Esimeses staadiumis avastatud rinnavähist õnnestub enamik naisi terveks ravida. On võimalik teha rinda säästev lõikus, järelravi on vähem agressiivne ja odavam. Siiski on tuumor vahel nii agressiivne, et vaatamata varajasele avastamisele ja heale ravile osutub ta inimesest tugevamaks. Õnneks on need väga harvad juhud.

Sulev Ulp: Järelikult midagi ikkagi kripeldab. Mis mõtet on siis istuda ja oodata, selle asemel et teha kord kahe aasta jooksul uuring ja saada seis teada. Isegi kui tuleb halb uudis, ei tähenda see, et nüüd on kõik läbi. Vastupidi, tänapäeval tähendab see ikkagi seda, et kõik on alles ees.

• Uuringu käigus surutakse rindu tugevasti kokku, see on valus.

Sulev Ulp: Mõningane rindade kokkusurumine on vajalik, sest nii saadakse kvaliteetne pilt ja ka kiirgusdoos on väiksem. Valutundlikkus on individuaalne, aparaadid on konstrueeritud nii, et viga need naisele teha ei saa. Pigem on naised meeldivalt üllatunud – ei olnudki nii hull.

• Uuring võib anda valepositiivse või -negatiivse vastuse.

Sulev Ulp: Sellest räägitakse palju. Ja kuigi võimalikke vigu püütakse iga hinna eest vältida, pole ükski uuring kahjuks sajaprotsendiline. Valepositiivne vastus pole nii hull: naine kutsutakse tagasi ja kui lisauuringul selgub, et midagi tõsist pole, lahkub ta kergendusohkega oma igapäevategemiste juurde. Valenegatiivne vastus – kui vähk jääb diagnoosimata – on ohtlikum. Nii et ärge unustage eneseuuringut! Oluline on osaleda sõeluuringus regulaarselt, iga kahe aasta tagant. Kui uuringutevahelisel ajal midagi rindades muutub, tuleb arsti juurde minna kohe, mitte oodata uut kutset.

• Minu sünniaastaga naisi tänavu ei uurita.

Sulev Ulp: Ennetavale uuringule suunavad ka naiste- ja perearstid. Mida noorem naine, seda kiirgustundlikum on rinnanääre. Seetõttu üldjuhul alla 30aastastele naistele mammograafiat kui kiirgusega seotud uuringut ei tehta, vaid nad suunatakse ultraheliuuringusse.

40. eluaastate alguses võiks aga lasta teha nn baasmammogrammi, mida hiljem võrdluseks kasutada.

• Mul on rinnaimplantaadid.

Sulev Ulp: Ka implantaatidega naised peaksid osalema sõeluuringus. Pilti teha on aga keerulisem, sest implantaadid segavad rindade kokkusurumist, teatud juhtudel peab kasutama teisi uuringumeetodeid. Kahjuks satub igal aastal uuringule 2–3 naist, kellele on süstitud rindadesse vaba silikooni, mis hakkab aja jooksul armistuma. Selliseid rindu ei saa korralikult uurida ja nad on igaveseks rikutud (implantaadi saab vajadusel eemaldada, vaba silikooni aga mitte).

Kas PAP-test on valus?

Igal aastal saab Eestis ligikaudu 160 naist teada, et neil on emakakaelavähk. Algul on nii haigus ise kui ka vähieelne seisund igasuguste vaevusteta, kuid sõeluuringul saab vähieelseid seisundeid “kinni püüda” ja sageli õnnestub haigeksjäämist vältida. Sõeluuringu eesmärk on leida emakakaela vähieelsete muutustega naised üles siis, kui muutused on alles minimaalsed, sest siis on ka ravi minimaalne.

“Kui avastame emakakaela muutused õigel ajal ja need on vähesed, saab naine kindlasti terveks,” ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku vanemarstõppejõud Terje Raud. “Kui tegu on juba emakakaelavähiga, on operatsiooni maht suurem, eemaldatakse rohkem kudesid või organeid ja olenevalt vähi staadiumist võib naine vajada ka keemiaravi.”

Sõeluuring tähendab üht analüüsi: emakakaela pahaloomuliste muutuste avastamiseks võetakse naiselt PAP-test ehk emakakaela pinnaepiteelilt kogutakse rakke. Need pannakse alusklaasile, värvitakse ja uuritakse mikroskoobi all, kas rakud on normaalsed või esineb muutusi. “Kui PAP-test annab viite vähieelsetele muutustele, suunatakse naine edasistele uuringutele.”

Umbes kümnendikule PAP-testi teinud naistest öeldakse, et nende emakakaela tuleks edasi uurida. “Kui muutused on vaid piiripealsed, kutsutakse naine mõne aja pärast aga uuele uuringule,” selgitab dr Raud. “Kõige sagedamini tehakse emakakaela kolposkoopia ehk emakakaela uuritakse mikroskoobiga, täpsustatakse emakakaela seisundit ning vajadusel tehakse ka inimese papilloomiviiruse test.”

Viirus võib taanduda

Emakakaela raskete muutuste ravi on alati kirurgiline: muutunud emakakaelaosa eemaldatakse. Ja just kirurgilise ravi tõttu ei kiirustata sellega noortel naistel ega kergete muutuste korral.

“Muutusi emakakaelal põhjustab inimese papilloomiviirus. See ei ole aga elu-aegne infektsioon, vaid võib taanduda, olenedes naise immuunsüsteemist ja vanusest,” selgitab dr Raud. “Kui viirus taandub, kaovad ka emakakaela vähieelsed muutused.”

Seetõttu ei võetagi kergete muutuste korral midagi ette, vaid jälgitakse neid.

“Aga uskuge mind, ei ole psüühiliselt kerge, kui öeldakse, et teil on kerged muutused, me nüüd aasta otsa vaatame: kui need süvenevad, peame selle emakakaelaosa kirurgiliselt eemaldama, aga võib juhtuda, et olukord läheb ka paremaks,” tõdeb kogenud arst.

“Naisi tabab üllatus, ehmatus ja hirm – me ei näe ju enda sisse.”

Viiruse taandumisele aitab dr Raua sõnul kaasa tervislik toit ja kehaline aktiivsus, suitsetamisest loobumine ja sugulisel teel levivatest infektsioonidest hoidumine. “Ja muidugi saame papilloomiviirusnakkuse vastase vaktsiiniga kaitsta oma lapsi,” lisab dr Raud. “Vaktsineerima peaks tüdrukuid enne suguelu algust, soovitatavalt 12–13aastaselt.”

Täiskasvanud naisel soovitab dr Terje Raud vaktsineerimise kohta nõu pidada oma naistearstiga.

“Arsti juures käies küsige kindlasti, mis teiega tehakse ja mis analüüse teilt võetakse,” soovitab dr Terje Raud. “Kui te tõesti olete kindel, et olete PAP-testi viimase aasta jooksul andnud, siis tegelikult sõeluuringule tulema ei pea. Aga kui te ei ole käinud viimasel aastal naistearsti juures või kahtlete selles, kas teilt PAP-test võeti, soovitame igal juhul aeg kokku leppida ja minna kutsel oleval aadressil testi tegema.”