Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
4. aprill 2015, 09:50

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta märtsikuu Tervis Plussis. 

Keha – meie parim nõuandja (1)

Kas tegeled oma kehaga läbimõeldult ja hoolides või oled otsustanud tema kui vaenlase vastu võitlusse astuda ning üleüldise "tagumik trimmi!" projektiga kaasa tormata?

Ma kaalusin keskkoolis 167 cm juures 53 kilo ja olin jumala veendunud, et olen liiga paks. Pidasin aeg-ajalt mingeid kummalisi dieete, näiteks sõin nädalate kaupa ainult hapu-kurki. Ma vältisin vööga rõivaid, sest “nii jämeda talje” puhul oleks keskkoha rõhutamine ju ilmne lollus, ja kadestasin klassiõdesid, kel polnud tarvidust rinna-hoidja järele. Ma olin tõepoolest oma kehaga hädas! Toonane mina oleks peegli ees oma alasti keha vaadeldes (nagu eneseabiraamatud soovitavad) tahtnud maa alla vajuda.

Võitlus kehaga

Olen harva kohanud inimest, kes on oma kehaga rahul. Veel vähem neid, kes armastavad oma keha. Samas võib näha, kui palju inimesed tänapäeval oma kehaga tegelevad: teevad trenni, käivad kosmeetiku ja massööri juures, lasevad kortsus nahka sirgendada, rindu suurendada või istmikul rasva vähendada. Kellele valmistab meelehärmi kehakuju, kellele liigne kaal, kellele trauma või haiguse tagajärjed, kes ei lepi vananemisega.

Airi on abielus ja viieaastase tütre ema. Psühhoteraapiasse tulles on tal vaid üks eesmärk: saada endale “kaubanduslik” välimus. Airi on kogu oma teadliku elu ülekaaluga maadelnud, talunud narrimist nii koolis kui pereringis. Ta on korduvalt osalenud mitmetes kaalujälgimise programmides ja end nädalate viisi näljutanud, kuid pole liigsöömisest suutnud vabaneda.

“Olen õppinud oma keha vihkama,” ohkab naine. Teraapiasse soovitas Airil tulla perearst, sest liigne kehakaal on hakanud mõjutama ka naise füüsilist tervist – säärtele on tekkinud veenilaiendid ja vererõhk kõigub. Samuti hirmutab Airit arsti hoiatus, et edaspidi võib olla raskem last saada.

24aastane Katre on seevastu pikk ja sale. Ta on vallaline, aga “mitte enam vaba”, töötab suures ettevõttes sekretärina ja käib tantsutrennis. Katrel on meeldiv töö, palju sõpru ja piisavalt raha, et end kindlalt tunda, kuid viimasel ajal on hakanud ligi hiilima depressioon.

Põhjuseks toob Katre oma ülekaalulise keha, millega ta peab “vihast võitlust”. Vaatan naist imestusega, kahtlen isegi, kas kuulsin õigesti. Aga just selline on naise tellimus teraapiale, kuna tema meelest suur ja inetu tagumik ei lase õnnelik olla. Katre on isegi mõelnud ilulõikusele ja proovinud näljutamist, kuid tervis ütles üles ja sundis “eksperimenteerimise” lõpetama.

Lugesin ühe ilukirurgiakliiniku kodulehelt, et kõik need inimesed, kes oma keha plastilise kirurgia abil muudavad, “mõistavad, et välise parandamise abil on võimalik saavutada suurem seesmine rahulolu, enesekindlus ja tasakaal – muuta oma elu paremaks. Nad usuvad endasse ja on valmis selle nimel midagi ette võtma.”

Vaat see on mõte, millega mul on väga keeruline nõustuda! Mitte mõttega, et ilukirurgia võib muuta elu paremaks. Ikka võib. Ilus on tore olla. Aga ma tõepoolest ei usu, et need inimesed usuvad endasse ja et välise parandamine annab neile suurema sisemise rahulolu ja enesekindluse.

Miks ma rahul pole?

Nii Airi kui Katre on oma kehaga hädas olnud juba aastaid. Miks ei ole dieedid ja näljutamine Airit aidanud? Miks näeb sale Katre endale peeglist vastu vaatamas ülekaalulist ja inetut tegelast?

Harva on ülekaalu põhjuseks teadmatus, kui palju või mida süüa. Ajakirjad ja blogid on täis soovitusi, kuidas õigesti või kaalualandavalt toituda. Miks on siis ikka nii paljud inimesed oma kehakaaluga hädas? Põhjusi on palju.

• Geenid või masendus ja süütunne? Ülekaalu soodustavad tegurid võivad olla geneetilised. Arvatakse, et umbes 50% kõigist rasvtõvejuhtudest on pärilikud. “Ka mu ema on ümmargune kui murumuna,” ütleb Airi.

Probleem võib ju olla geenides, aga mulle ei jää märkamata, et Airi ja tema ema on üles kasvanud üsna sarnases emotsionaalses õhkkonnas – pidevat riidu ja üksteise süüdistamist täis kodus. Mis ikkagi liigsöömist rohkem mõjutab – geenid või pidev masendus ja süütunne, millega kumbki naine ei oska hakkama saada? Keeruline öelda.

• Stress või oskamatus toime tulla? Liigse kehakaalu põhjused võivad olla ka meditsiinilised, näiteks suurendavad paljud ravimid söögiisu või on organismis hormonaalne tasakaal paigast ära. Perearstid nimetavad liigse kehakaalu kõige sagedasemaks põhjuseks stressi. Stress tõstab kortisoolitaset, mis omakorda stimuleerib rasva ladestava ensüümi teket.

Aga miks reageerivad inimesed stressile erinevalt? Miks mõni käib külmkapi kallal ning teine on isutu ja hoopis kaotab kilosid? Ja jällegi jõuame emotsioonideni. Põhjustab ju igasugune stressiolukord ebakindlust ja hirmu ning inimestel on erinevad strateegiad nendega toimetulekuks.

• Meedia ja ebakindlus. Suur osa inimestest, kel on vastumeelsus oma keha suhtes, võrdleb end reklaamides esinevate modellidega. Iroonia seisneb selles, et seesama meedia paljastab, et modellidki pole oma välimusega rahul. Meid pommitatakse üha uute toodetega – trenažöörid, kaalud, toidulisandid, kreemid –, mis peaksid meid õnnelikuks tegema, tegelikult aga maksame neid ostes kinni oma ebakindluse.

Kui kaunitarile vaatab peeglist vastu koletis

Katre sai buliimiadiagnoosi kolm aastat tagasi, kuid probleeme söömisega mäletab ta juba koolist. Sel ajal tundusid saiakesed ja šokolaad mõnusa lohutusena, kui vanemate ja hiljem iseenda seatud nõudmised üle pea kasvasid.

Koos kohustuste kasvuga ning sooviga olla u tubli ja meeldida suurenes ka ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kuid rääkida polnud sellest kellegagi, sest vanemad lihtsalt ei tahtnud tüdruku perfektse fassaadi taga probleeme näha.

Emotsioonidel on oma energia ja kui neid tagasi hoida või alla suruda, siis see energia ei kao, vaid talletub kehasse, kuni muutub haiguseks, depressiooniks, ärevuseks või sõltuvuseks. Seega, kui tegeleme ainult füüsilise kehaga – teeme trenni ja jälgime kaalu –, aga jätame kõrvale emotsioonid, ei teadvusta ega väljenda oma tundeid, ei aita ka trennid ega dieedid.

Teisel kohtumisel rullub mu ees lahti Katre kurb elukäik, täis süüdistamist ja süütunnet, üksindust ja aastatepikkust võitlust buliimiaga. “Mis tähendab, et sa ei saa?!” kõlab naisel siiani kõrvus isa nördinud hääl, “sul on aeg end käsile võtta.”

Selleks, et teistele meeldida, tuleb olla tubli. Nii otsustas Katre juba varakult, et leiab oma saavutustega teiste silmis väärtustamist, ja püüab seda siiani. Katre elukaaslane on pannud naise valiku ette: too kas võtab kaalust alla või tuleb tal edaspidi üksi hakkama saada. Sõpradele tundub mehe suhtumine solvav, kuid Katret sunnib takka hirm ebaõnnestuda ja hüljatuks jääda.

Võime käia hoolega trennis, süüa rasvavaest toitu, lasta kas või rasvaimu teha, kuid kui me ennast ei väärtusta sellisena, nagu oleme, on töö kehaga tühi vaev.

Kuula, palun!

Kes küll ütleks, mida peame tegema? Mida tuleks süüa ja mismoodi treenida, et kaal oleks normis, tervis korras ja enesetunne hea? Vastus on lihtne: parim nõuandja pole ei elukaaslane, lapsevanem ega meedia, vaid meie enese keha. Keha püüdleb loomuliku tasakaalu poole. Ta tahab olla terve, sihvakas ja sale ja annab meile pidevalt vihjeid, kuid me ei oska teda kuulata.

Jälgi inimesi enda ümber – õlad on pinges, kulm kortsus, hambad kokku surutud ning hingamine pinnapealne ja katkendlik. Me ei tunne end oma kehas sugugi hästi. Sööme liiga palju ja valesid asju, mistõttu keha muutub lihavaks ja tundetuks. Kui aga kaotame kontakti kehaga, kaotame kontakti ka tunnetega. Me ei märka, et olukord, kus viibime, muudab meid vihaseks või kurvaks, et suhe kallima või sõbraga võtab kogu energia.

Selle asemel, et kehva enesetunnet tähele panna ja midagi oma kurbuse, viha ja stressiga ette võtta, läheme külmiku kallale või näljutame end, loeme kaloreid, võtame toidulisandeid, teeme veelgi tugevamat trenni, puhkame veelgi vähem. Lõpuks oleme hoolimata kõigest väsinud, tülpinud ja energia-vaesed, rahulolematud ja endas pettunud. Võitlus ei ole andnud tulemusi.

Mida ette võtta?

• Alusta sellest, et vaata enda sisse, mitte peeglisse! Pane tähele, mis juhtub su õlgade ja kõhuga, kui oled ärritunud või kurb. Tunneta, kuidas lihased tõmbuvad krampi ja hingamine muutub katkendlikuks. Milline tunne – kurbus, üksindus, pettumus – sunnib sind külmikust toitu haarama? Nii õpid oma keha märke tähele panema ja mõne aja pärast tead täpselt, mida su keha vajab, mida peaksid sööma või millist trenni tegema.

• Jälgi oma mõtteid ja nende mõju kehale. Milliste mõtete mõjul ei taha sa leppida oma peegelpildiga? Kas küsimus on ikka suures tagumikus, nagu Katre arvab, või piinab teda hoopis hirm mahajäetuse ja üksiolemise ees?

• Aita peidetud emotsioonid päevavalgele. On võimalik pikk elu ära elada ja korrata endale, et kõik on hästi. Võibki olla hästi, aga need, kes maadlevad ülekaaluga, peaksid siiski võtma ette retke oma sisemaailma, et teha selgeks, milliseid tundeid on nad aja jooksul alla surunud ja peitnud, milline vana valu ei lase rahulolev ja õnnelik olla.

Peidetud emotsioonide päevavalgele toomine on oluline samm tervenemise (ja salenemise) teel.

• Jaga kiitust! Ole tänulik keha eest, mis on sind teeninud kogu su senise elu. Pane tähele, milliseid sõnu kasutad oma kehast mõeldes. Kritiseerimise asemel jaga kiitust!

Sinu keha kuuleb sind. Positiivsed sisendused aitavad sul seesmiselt tugevamaks muutuda ja keha üldist energiataset tõsta. Need aitavad mõtlemist ümber programmeerida ja vabaneda vanadest mõttemustritest, mis toidavad enesehaletsust ja depressiooni.

Oma raamatus “Sinu keha räägib sinuga” kirjutab Debby Shapiro lihaste kärbumise all kannatavast ja ratastooli sunnitud Evyst, kes aitas end tervenemise teele ühe lihtsa harjutusega. Evy pidi alustuseks välja valima ühe kehaosa, mis talle meeldib, olgu või ilusat värvi silmad. Ta kiitis ja tunnustas seda osa endast iga päev nädal aega järjest. Isegi kui kiitus kõlas algul võltsilt, jätkas ta järjekindlalt harjutust. Nädala pärast tuli tal valida uus kehaosa. Nüüd kiitis ta nii uut kui ka eelmist välja valitud kehaosa.

Ühel päeval saabus pöördepunkt, mil Evyl ei olnud oma kehaga seoses enam ühtegi negatiivset mõtet. Ta suutis vaadelda oma haigusest moondunud keha kohut mõistmata, eelarvamusteta, ilma et võrdleks end kehaga, mida ühiskond ilusaks peab. 

Elu (ja ka keha) oleks palju kergem, kui me ei esitaks endale liiga suuri nõudmisi, vaid õpiksime ennast väärtustama sellisena, nagu oleme. Sa võid olla vähem või rohkem ülekaaluline, kuid sellegipoolest välja näha kena ja olla igati armastusväärne inimene.