Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
3. aprill 2015, 16:55

Lugu ilmus esmakordselt 2013. aasta märtsikuu Tervis Plussis.

Kes võttis mu juuksed?

Inimesed on valmis juuksurisalongides kulutama suuri summasid säravate kiharate ja kaunite soengute eest. Mis saab aga siis, kui polegi juukseid, mille eest hoolitseda?

Kristi (21) oli 11aastane, kui ta avastas oma pealael väikse kiila laigu. Laik muutus kiiresti järjest suuremaks ja kuus kuud hiljem tuli tal hakata parukat kandma. Kristi kaotas ka kulmud ja ripsmed. “Kõige raskem oli haigusega leppida, ma vihkasin teistest erinemist ja mul oli nii raske inimestele oma haigusest rääkida,” meenutab Kristi haiguse alguspäevi.

Arst määras Kristile retseptiravimid. Samuti proovis ta alternatiivseid ravivõimalusi, käis imeravitseja juures, kuid miski pole aidanud.

“Vahel on siiani raske, kuid ühel hetkel ma lihtsalt mõistsin, et suure tõenäosusega põen alopeetsiat kogu oma elu ning pean püüdma sellega leppida.” Ka praegu kannab Kristi parukat ja kulmud joonistab ta pliiatsiga ise.

Taandub või ägeneb

Meditsiiniteadlastele on koldeline alopeetsia ehk laiguline juuksekadu (alopecia areata) üsna avastamata maa, sest haiguse kindlat põhjust ei teata. Arvatakse, et keha immuunsüsteem ründab teadmata põhjustel ekslikult juuksefolliikuleid. Kuigi enamasti säilitavad folliikulid võime uusi juukseid toota ja kiilad laigud kattuvad uute juustega, kaotavad alopeetsiahaiged mõnikord juuksed täielikult.

Haigus kulgeb erinevalt: võib tekkida üks juusteta laik või mitu üle kogu pea. Tartu trihholoogiakeskuse trihholoog Sirje Kõiv, kes uurib juukseid ja peanahka, teab, et karvad kaovad kogu pealt 5% ja kogu kehalt 1% alopeetsiahaigetel.

Trihholoog Sirje Kõivu sõnul võib haigus taanduda iseenesest ühe aasta jooksul, kerge vormi korral isegi mõne kuuga, halvemal juhul aga hoopis ägeneda. Ka seda on võimalik kontrollida, kui aktiivne haigus on. “Kui laigu servast tõmmates eraldub karvu, viitab see aktiivsele haigusele ja karvade edasisele kaole.”

Osaliselt geneetiline

Koldelist alopeetsiat esineb naistel rohkem kui meestel. Tavaliselt leiab esimene haiguspuhang aset enne 30. eluaastat. Koldeline kiilaspäisus ei ole nakkav. Kuigi pole kindlat tõestust, et haigus on geneetiline, on uuringutes leitud, et ligikaudu 20%-l koldelise kiilaspäisuse all kannatajatest on sama haigust põdev pereliige.

Mõnikord võivad koos alopeetsiaga esineda ka teised haigused: vitiliigo (ebaühtlased valged laigud nahal, pigmendi puudumine), kilpnäärme talitlushäired ja aneemia. Trihholoog Sirje Kõivu sõnul peetakse muudeks haigust vallandavateks teguriteks raua-, tsingi-, foolhappe- ja biotiinipuudust organismis, samuti erütematoosset luupust (raske nahahaigus), hormonaalseid häireid ja süüfilist. Ka mitmed ravimid, näiteks antidepressandid, põletiku- ja trombivastased ning südame-veresoonkonna ravimid, endokrinoloogilised preparaadid ja A-vitamiin võivad anda haigusele tõuke.

Psüühilised kõrvalmõjud

Koldeline alopeetsia ei põhjusta mingeid füüsilisi läbielamisi, küll aga laastab juuksekadu psüühikat, tuues sageli endaga kaasa madala enesehinnangu. Seepärast on tähtis, et lähedased märkaksid haiguse all kannataja seisundit ning pakuksid talle vajadusel tuge.

Karl (30) oli 6aastane, kui arstid diagnoosisid tal koldelise kiilaspäisuse. Teismelisena oli tal väga raske oma haigusega leppida. Ta põdes raskekujulist depressiooni ning kaalus isegi enesetappu. “Ma ei käinud väljas, ma ei tahtnud isegi oma vanematega rääkida ning kaotasin käitumise tõttu oma sõbrad.”

Kuigi teismelisena jäi Karl ilma pea-aegu kõigist juustest, hakkasid need paar aastat tagasi imekombel taas kasvama ning nüüdseks ei saa keegi arugi, et tal on seljataga rasked aastad täis ebakindlust ja depressiivseid mõtteid. Karl on selle eest tänulik, kuid ta annab endale aru, et haigus võib jälle tagasi tulla. Aga see ei loe enam, ta on endaga rahu sõlminud.

Garantiid pole

Alopeetsia on üsna kontrollimatu ja ettearvamatu: on tavaline, et juuksed võivad ilma ravita tagasi kasvama hakata, kuid ka jälle välja kukkuda. Tagasikasvavad karvad kipuvad esialgu olema hallikad või valged, kuid aja jooksul esialgne toon enamasti taastub. Kuigi ei ole sajaprotsendilist garantiid, et haigus allub ravile, peaks paikne ravi kestma mini- maalselt kolm kuud, enne kui saab loota, et juuksekarvad hakkavad tagasi kasvama.

Ravile alluvad paremini väiksemad, alla aasta püsinud kolded, kehvemini aga laigud kukla piirkonnas ja kõrvade taga. Haiguse korral tuleks nõu pidada dermatoloogiga, kes määrab sobivad ravimid. Eesti trihholoogiakeskustes pakutakse ravivõimalusena ka osoonteraapiat ja vaakum-lümfimassaaži.

Kuigi paljud inimesed otsivad abi alternatiivsetest ravimeetoditest (nõelravi, aroomteraapia, tsingi- ja vitamiini-preparaadid, Hiina ravimtaimed), ei ole nende toimet kliiniliselt uuritud.

Täielikult karvad kaotanud alopeetsiahaiged peaksid olema eriti teadlikud haiguse kõrvalmõjudest. Juusteta pea vajab hoolast kaitset päikese eest ja ninakarvade kaotus võib suurendada allergiliste reaktsioonide riski (näiteks heinanohu). Paljudel võib peatuda ka küünte kasv.

Alopeetsia erivormid

• Alopecia areata incognita – juuste hajus ja ebaühtlane väljalangemine paari nädala jooksul üle kogu peanaha.
• Alopecia totalis – kõigi juuste kaotus.
• Alopecia universalis – kaovad kõik karvad kogu kehalt, sealhulgas ripsmed, kulmud ja ninakarvad.