Uudised

Esmaabi andes peab aitaja enne veenduma iseenda ohutuses 

Silja Paavle, 31. märts 2015, 07:00
ÕPI ELUSTAMA: Iga inimene peaks Elisabeth Nahki (vasakul) sõnul esmaabikursused läbi tegema. Kui kõik on mannekeeni peal järele proovitud, on hiljem päriselus vajadusel hoopis julgem elustada. Foto: Arno Saar
"Meie ümber on palju ükskõiksust, see aga võib maksta inimese elu," nendib Ida-Tallinna keskhaigla esmaabikoolitaja Elisabeth Nahk.

Elisabeth Nahk on kuulnud tänaval maas lamava inimese ümber kogunenud rahvast tema aitamise asemel arutamas, kuidas ta oma eluga küll nii kaugele on jõudnud. "Sellises olukorras tuleb energia hinnangute andmisel suunata kiirabi kutsumisele ja esmaabi andmisele!" rõhutab Elisabeth, et ennekõike tuleb mõelda: abivajaja on inimene.

Samal teemal

Mida kiirem on abi, seda rohkem sest kasu

Ida-Tallinna keskhaiglas esmaabikoolitaja ja intensiivraviosakonna õena töötav Elisabeth on ükskõiksust kogenud omagi naha peal. Kuraditosina aasta eest tundis ta keset Vabaduse väljakut kõndides, et hakkab minestama. "Silmade ees hakkas mustaks minema ja kõrvadesse tekkis müra. Jõudsin veel mõelda, et lähen murule lähemale, siis ei kuku end katki," meenutab ta. Tagantjärele ei tea Elisabeth, kui kaua ta murul teadvuseta lamas, kuid seda mäletab küll, et mitte keegi ei teinud temast välja ega pakkunud abi. Ning seda vaatamata sellele, et maas oli pikali korralikult riietatud noor naine. "Olin tänulik, et keegi minult midagi ära ei varastanud," nendib Elisabeth.

Ta ütleb, et iga inimene peaks oskama esmaabi anda. "Meditsiin areneb ja inimeste eluiga on tänu sellele pikenenud. Sestap ongi väga oluline kiire esmaabi. Mida kiirem see on, seda kvaliteetsem on inimese tulevane elu," kinnitab Elisabeth.

Et ükskõiksust vähendada, on ta koos kolleegi Anžela Kaminskasega alates 2013. aastast pakkunud tasuta esmaabikoolitusi. Praeguseks on koolitatud juba üle 600 inimese – haridustöötajaid, lapsevanemaid ja vanemaid kooliõpilasi.

Elisabeth, kes on peaaegu 24 aastat töötanud intensiivraviosakonnaski, on pidanud igal aastal tänaval kahele-kolmele inimesele esmaabi andma.

Mida aga siis teha, kui inimene lamab maas ja vajab abi?

Esimene asi, milles tuleb veenduda, on Elisabethi sõnul see, et inimene poleks ohtlik. "Alkoholi- või narkojoobes inimesed võivad ohtlikud olla," selgitab ta, et esmaabiandja peab veenduma ka iseenda ohutuses. Siis tuleb inimeselt küsida, kas ta vajab abi. "Enamasti nad kinnitavad, et vajavad," lausub Elisabeth.

Kui inimene küll kinnitab, et ei vaja abi, kuid möödakäijale tundub, et see pole adekvaatne hinnang, tasub ikkagi helistada kiirabisse. Esmaabi andja põhireegel on nimelt, et kui kahtled, kas kutsuda kiirabi või mitte, pigem kutsu. Et ei peaks hiljem kurbi tagajärgi kahetsema. "Kiirabile tulebki siis öelda, et kannatanu eitab abivajadust, kuid teie hinnangul ta siiski vajab seda. Ja kirjeldada olukorda. Kiirabitöötajad on professionaalid ja oskavad olukorda õigesti hinnata," ütleb Elisabeth, et nii mõnegi terviseprobleemi korral ei pruugi inimene osata oma olukorda adekvaatselt hinnata.

Ära kõnni maaslamajast tuimalt mööda!

Elisabeth on paaril korral poes kohanud raskelt hinganud inimesi. "Olen neilt küsinud, kas nad on astmaatikud ja saanud teada, et on küll. Aga ravimid on saanud otsa, kuid enne apteekiminekut oli vaja poes ära käia." Igas sellises olukorras on mõistlikum kutsuda kiirabi, sest mitte keegi ei tea, milline võib olukord minutite pärast olla. Krooniliste haiguste korral aitab inimeste seisundit parandada reeglina vaid sobiv ravim.

Kuni kiirabi tulekuni tuleks olla siiski abivajaja kõrval, et siis vajadusel kirjeldada, kas tema seisund vahepeal halvenes või läks hoopis paremaks. Mõistlik oleks fikseerida kellaaegki.

Elisabeth kinnitab, et kui tänu oskuslikule tegutsemisele õnnestub päästa kellegi elu, on rõõm hiljem suur. Seepärast rõhutab ta veel kord, et tänaval maas lamajat nähes ei tohiks temast kunagi lihtsalt mööda minna, arvates, et küllap on ta asotsiaal. "Hinnangutel ei tohiks sellises olukorras olla kohta, põhiline on see, et tegu on inimesega, kellel võib olla terviseprobleem."

Hädaolukorras helista 112

Pärast kannatanu seisundi hindamist ja elupäästva esmaabi andmist helista kohe numbril 112, kust vajadusel saad kiirabi saabumiseni ka näpu-näiteid kannatanu abistamiseks.

Kui õnnetuse piirkonnas mobiil-telefoni levi puudub, siis võta mobiiltelefonist kaart välja, vali ilma kaardita mobiiltelefonil number 112 ja saad ühenduse häirekeskusega.

Edasta info:

Kus juhtus?

Täpne aadress: linn, küla, talu, tänav, maja number, korteri number.

Võimalikult täpne asupaik, mis

objektid on läheduses?

Kuidas pääseda kannatanu juurde?

Mis juhtus?

Missuguse õnnetusega on tegemist?

Kas inimelud on ohus?

Kellega juhtus?

Kas kannatanuid on üks või mitu?

Kas kannatanu on täiskasvanu

või laps?

Mis seisundis on kannatanu?

Kas ta on teadvusel? Kas hingab? Kas pulssi on tunda?

Millised on nähtavad vigastused?

Kes helistab?

Ära katkesta kõnet enne,

kui oled selleks loa saanud.

Esmaabikoolitaja: kunstlikku hingamist ei tasu võõrastele teha!

Kui inimene on teadvuseta ja tal puudub pulss, peab enne kiirabi saabumist alustama tema elustamisega.

"Kunstlikku hingamist ei tasu teha kellelegi, keda te ei tunne – me kõik oleme üksteisele infektsiooniallikad," hoiatab Elisabeth Nahk, Ida-Tallinna keskhaigla esmaabikoolitaja, et esmaabi andja peab ennekõike veenduma enda ohutuses.

Samuti ei tohiks kunstlikku hingamist teha inimene, kes seda ei oska – sellega võib kannatanule teha hoopis karuteene.

"Peamine on südamemassaaž," rõhutab Nahk, et põhiline on saada kannatanu süda käima. Et veri hakkaks ringlema ja hapnik jõuaks ajju. Nii saab see kõige vähem kahjustada.

Südamemassaaži tehakse rinnaku keskel. Selle tegemiseks tuleb laskuda kannatanu kõrvale põlvili ja paljastada ta rindkere. Kannatanu peab lamama kõval liikumatul alusel.

Seejärel tuleb panna oma käed tema rinnaku alumisele kolmandikule, sättides ühe käe teise käe selja peale. Olles ise kannatanu kohal, peab abi andja hoidma käsivarred küünarliigestest sirged. Vajutus toimub labakäe päkaga. Vajutada tuleb sirgete kätega nii, et rindkere vajuks 4–5 cm. Vajutusi tuleks teha 30 korda järjest surumissagedusega 80–100 korda minutis.

Iga inimene peaks Elisabeth Nahki sõnul esmaabikursused läbi tegema. Seal saab mannekeeni peal proovida, kuidas kõik täpselt käib ja nii on päriselus vajadusel hoopis julgem elustada.