Foto: PantherMedia / Scanpix
Maie Jürisson, nahaarst 9. aprill 2015 10:21
Vähemalt iga kolmas nahahaigusega patsient vajab, et ravi käigus pöörataks tähelepanu ka emotsionaalsetele ja psühholoogilistele aspektidele. Paljude krooniliste nahahaiguste uudsete ravimite ja ka traditsiooniliste ravimeetodite tulemuslikkuse hindamisel arvestatakse nende mõju elukvaliteedi paranemisele. Rahulolu ja hea emotsionaalne toonus on elukvaliteediga tihedalt seotud.

Eri nahahaiguste korral võib psüühika mängida vastakaid rolle ning valmisolek tegeleda psühholoogilise või emotsionaalse probleemiga on samuti isesugune.

Näiteks paljud psoriaasi või ekseemi põdejad tunnetavad stressi ja depressiooni negatiivset mõju ning on lisaks medikamentoossele ravile huvitatud ka eneseabivõtete õppimisest.

On aga psühhodermatoloogilisi haigusi, mille puhul inimene võib tunda end solvatuna, kui juhtida tähelepanu psüühika osale tema haiguses. Selline probleem on näiteks düsmorfofoobia (välimusluul) – patsient tõepoolest näeb või tajub nahahaigust või -defekte.

Parasitofoobia (parasiidiluul) korral tajub inimene oma nahas parasiite, ei soovi midagi psühholoogist ega psühhiaatrist kuulda ning ootab ravi dermatoloogilt. Kunstliku dermatiidi korral vigastab inimene oma nahka ja tekitab marrastusi, haavu ja haavandeid.

Aknel on haigusvorm – marrastusakne –, kus vistrikke pigistatakse ja kratsitakse ning tekitatakse sellega tõsiseid komplikatsioone.

Raviarst, dermatoloog, peab rakendama intuitsiooni ja taktitunnet, et vajadusel soovitada patsiendile, kes seda vajab, ka psühholoogi või psühhiaatri abi.

Psühhodermatoloogia haru on leidnud kindla koha dermatoloogiaalases kirjanduses ja õppematerjalides ning suuremates nahakliinikutes on olemas sellise lisaeriala või kitsama spetsialiteediga arstid.