Kaarnaparv pea kohal - sundmõtted kimbutavad ootamatult

“Mõnikord ma mõtlen, et viskan kellelegi tassi kohvi näkku. Lihtsalt niisama, et vaadata, mis juhtub,” mõtiskleb 33aastane naine, kes palub end kutsuda Kaiks. “Ja siis mõtlen, et viskaks lapse sillalt alla ja et kas ma julgen talle järele söösta. Või kas keegi sööstaks talle järele. Või tuleks nad pigem mind kinni pidama, kes ma seda lollaka naeratuse saatel pealt vaatan.”

Pille (36) lisab: “Väga sageli, kui on teha oluline ettekanne, hakkab mul peas ketrama: nagunii kukun läbi. Nagunii ei tule välja. Ma küll käratan endale – ja mõnikord valjusti, nii et kolleegid ehmuvad –, et ole vait, kuid tean, et värin hääles ja kätes on garanteeritud. Nagu oleks miski needus peal.”

Seesama Kai vannub mulle, et ta ei teeks iialgi oma ammuoodatud ja -igatsetud lapsele liiga, ja tema emalik olek kinnitab seda. Pille on oma elualal väga hinnatud spetsialist, kes esinenud palju avalikkuse ees. Kummastki ei ootaks selliseid mõtteid ja seetõttu ei räägi nad selles loos ka oma nime all.

Tere tulemast sundmõtete jaburasse maailma! Vist kõigil meil on peas olnud mõtteid, mis hoolimata oma vastikusest ja isegi haiget tegevast moest ära ei lähe, ürita palju sa suudad. Kuid ei maksa end ärritada – Harvardi ülikoolis tehtud katse tõestas, et inimene polegi sageli oma mõtete peremees.

Katsealustel kästi mõelda ükskõik millele, aga mitte valgele leivale. Kuna meie teadvus tahab kogu aeg meid kontrollida, siis käiab ta käsku kogu aeg üle. Ja ikkagi satub valge leib või see sundmõte, millel oleme käskinud kaduda, taas mõtteisse meelehärmi tootma.

Kuid mida need mõtted tähendavad? Ameeriklaste arvates mitte kui midagi ja neid tulekski sellistena käsitleda – kummalisel uitmõttel peaks laskma sama teed pidi peast välja voolata. Kui halvale mõttele tähelepanu osutada, siis hakkabki ta end uuesti ja uuesti ketrama ning siis läheb asi juba tõsisemaks.

Miks ei saa peast välja?

Sundmõtete korduma jäämine on signaal sellest, et midagi on korrast ära. Psühholoog Helle Niit lausub, et sellised mustad kaarnad võivad hakata meie kohal lendama siis, kui miski välismaailmast tungib läbi meie minakaitse ja hakkab ohustama enesekindlust.

Põhjuseks võib olla ootamatu sattumine konfliktiolukorda, millele me ei oska varasemate kogemuste tõttu adekvaatselt reageerida. See võib olla ka haavata saanud enesehinnang, et me ikkagi pole piisavalt head. Või ka unetus ja stress – igaühel on oma õrnad kohad.

Teen oma lapsele halba?

Küsisin Kailt ja Pillelt, kas nad on üritanud oma mõtetega midagi peale hakata. Kai vastas, et võtabki lapsevigastamise mõtteid kui signaali stressist. Kui laps oli väga väike, oli neid rohkem. Kui ema harjus beebiga, too kasvas ja hakkas paremini magama ning ema sai rohkem puhata, kadusid lollakad mõtted taamale.

“Nüüd ma mõtlen aeg-ajalt vaid sellele, et mis saab siis, kui olen mitu päeva lapsega kahekesi kodus ja surnult kokku kukun. Et kes leiab lapse ja kuidas ta hakkama saab. Kuid neid mõtteid on kergem peletada, sest laps on juba piisavalt suur, nii et saab ise korteriukse lahti ja abi kutsuda.”

Helle Niidu sõnul on niisugused pettekujutelmad aju trikk, kaitsmaks meid n-ö kõige jubedama stsenaariumi eest. Kuniks kujutluspiltidele järgneb kohe terav reaalsustaju, et ei-ei, see on õudne, on kõik korras.

Samas peaksid noored emad, kel on niigi tugev füüsiline kurnatus ja unetus, olema selliste mõtete kordumise korral väga ettevaatlikud. Korduvad sundmõtted, milles lapsega midagi halba juhtub, võivad olla signaaliks tõsisemast masendusest. See on aga tõsine haigus ja vajab spetsialisti abi. Sünnitusjärgse depressiooni kõige jubedamad lood räägivadki naistest, kes vaatavad apaatselt pealt, kuidas nende laps ohtlikus olukorras kannatada saab.

Nagunii ta vihkab mind!

Tööl käiv Pille mainib, et kui vastik idee jääb kummitama, näiteks “see inimene vaenab mind, ta tahab must lahti saada, miks ta muidu mulle nii halvasti nähvas”, üritab ta esmalt selle mõtetest välja suruda.

Kui ei saa ja mõte naaseb jõudehetkel, näiteks hetk enne uinumist, üritab ta selle läbi mõelda. Kas tõesti see inimene vihkab mind? Kas see asi tõesti läheb kindla peale metsa? Ja ma olengi loll? “Halb on see, et siis aju justkui leiab kinnitusi, et tõepoolest, mu mõttel on õigus, ja see inimene näiteks vihkabki mind,” tunnistab Pille.

Helle Niit noogutab ja ütleb, et niisugune ongi paraku sageli inimeste käitumine ootamatus konfliktiolukorras. Selle asemel et hinnata konflikti vallandaja tegelikku mõju, hakkame otsima endas põhjusi, miks just meid ikkagi see hoop tabas. No ja kes otsib, see alati ka leiab. Ja kõik see hakkab lumepallina kasvama.

Pille kinnitab seda. Ühel hetkel uues kollektiivis oli sundmõte vihkavatest kolleegidest naise peas nii tugev, et ta kaalus isegi töölepingu ülesütlemist. Kuid siis leidis ta enam-vähem toimiva lahenduse. “Ma läksin ja tegin end selle “kiusajaga” sõbraks. Noh, päris sõbraks me küll ei saanud, aga ma nägin selgelt ära, et tal pole mingit alust ega ka aega mind vihata,” naerab naine nüüd.

Helle Niit lisab, et väga paljudel juhtudel pole “kiusajal” aimugi, et teine justkui tema tõttu nii palju kannatusi üle elab. Veelgi enam – tal on oma elu ja tööga piisavalt palju tegemist, et mitte raisata energiat kellegi vaenamise peale. Kriitilise tagasiside andmine võis aga olla antud kohas just tema ülesanne.

Miks see korda läheb?

Miks see kriitika aga valulise vastuvõtu osaks sai? Helle Niidu sõnul on sellise tundlikkuse taga enamasti mingil põhjusel nõrgenenud enesehinnang. Võib ikka nõme tunne küll olla, kui niigi on viimasel ajal viltu vedanud, aga uus ülemus palub sul ümber teha töö, mis varem, vana bossiga, ilusasti sobis? Või et õpetaja koolis tunnist tundi just sinu kirjandite kallal võtab, aga sul on kodus niigi probleeme?

Paljud meie isiksuse “vimkad” on kinni lapsepõlves. Kui vanemad pole alati osanud oma last piisavalt toetada ja julgustada, jätab see jäljed lapse minapilti. Ning erilise karuteene teeb Helle Niidu sõnul lapsele “innustamine” negatiivse kaudu – justkui kiita ei tohiks, vaid kriitika ja pidev konkureerimine teistega viiks edasi. Probleeme tekitavad ka paljudest kodudest kaasa antud postulaadid: ära usalda, ära luba endale emotsioone, ära jumala eest kellelegi räägi.

Pille kalduvus oma argielu negatiivset nämmutama hakata avalduski juba lapsepõlves. “Meil oli üsna kiitusevaene kodu ehk olime need inimesed, kel alati oli n-ö klaas pigem pooltühi,” lausub ta. Kui tal koolis halvasti läks, käskisid vanemad põhjalikult mõelda, miks see nii juhtus. Ja kui välja ei mõelnud, siis järelikult vähe mõtles. “Ma kasutasin lapsepõlves suisa tagurpidi nõidumist – kui midagi väga tahtsin, siis sisendasin endale, et ma nagunii seda ei saa. Ja enamasti siis sain.”

Mõtlemine võib haigeks teha

Nüüd Pille enam seda ei tee, ehkki eriti suurte asjade puhul, mida ta kohe väga-väga tahab, tuleb ikka see “nagunii ei saa” sisse. Ja seekord mitte n-ö tagurpidinõidumisena, vaid reaalse kammitsejana. “Ma hakkan juba pelgama asju, mida väga saada tahan. Ma kardan juba ette, et nagunii keeran midagi nässu. Olen seetõttu hakanud isegi meeldivatest projektidest ära ütlema. Mis teeb asja eriti jaburaks, sest viimasel hetkel ma ikkagi võtan nad, ja inimesed on kohati segaduses. Kliendisuhetele see head ei tee,” ohkab ta.

Helle Niit sõnab, et sundmõtted võivad muutuda nõiarattaks, mis võivadki hakata elu segama. Inimene, kes laseb enda minasse kogu aeg sisse sõita, muutub kergesti manipuleeritavaks ja haavatavaks. Ka vaimselt täiesti terve inimene võib veenda ennast selles, et on vaimuhaige.

Terve minapilt ongi see, mille alusel õppida oma sundmõtteid karjatama. Paraku ei ole meil alati elus kõik 110 protsenti korras ega peagi olema. Kuid me saame ise midagi ette võtta, et elu oleks vähem hädaorg.

Helle Niit soovitab veidrate sundmõtetega käituda nii: keera asi naljaks. Huumor on suurepärane mustade mõtete leevendaja ning näitab üsna kiiresti nende absurdsust!