Masenduses laps otsib abi: ­kedagi ei koti, kuidas end tunnen! (124)

"Mu ema ütleb tihti, et ma ei tule millegagi toime, nii et äkki olekski lihtsam lihtsalt kõik jätta. Kedagi ei koti see, kuidas ma end tunnen ja ma ei kannata enam seda," kirjutab teismeline. "Vanemad ei saa sageli sellest aru, et lapse õpivõimet kahjustab depressioon," teab lastepsühhiaater, et pahatihti peavad vanemad ja ka õpetajad laste depressiooniilminguid hoopis laiskuseks.

Nii ei saa laps õigel ajal abi ja tema muret märgatakse alles siis, kui ta endale viga teeb. Enda vigastamine on tegelikult appikarje noore inimese jaoks keerulises olukorras.

Lapsemure foorumis küsib 14aastane noor inimene: "Kui ma tean, et olen endale liiga ohtlik ja vajan tõsist abi, kas mul oleks ennast võimalik kuskile psühhiaatrikliinikusse kirjutada? Mis saaks koolist, kui ma praegu kliinikusse läheks?"

Õpisund viib eluisu

Kaheksandas klassis käiv teismeline kirjeldab oma enesetunnet: "Igal hommikul, kui ma üles ärkan, olen tüdinud ja väsinud sellest, et pean kooli minema. Igal õhtul nutan, sest ma ei suuda enam õppida. Iga päev ma mõtlen, mis mu tulevikust saab. Eelmisel aastal olid mul peaaegu kõik viied ning see aasta on kaks ainet kaheseisus, aga mul ei ole mingit tahtmist oma hindeid parandada. Mul on tekkinud unehäired ja pidevad peavalud, õpetajad ainult karjuvad tunnis ning annavad liialt koduseid töid. Kas õppemahtu ei tuleks vähendada? Ma arvan, et laste tervis on tähtsam, kui teadmine, milline on varre ehitus ning kuidas tekivad ekvatoriaalsed tuuled."

14aastase tütarlapse kirjutatud read anuvad märkamist: "Palun aidake, ma ei oska enam midagi teha, psühholoogi juures käidud, kõik läbi proovitud. Andke mulle nõu, kas enesetapp on ainuke väljapääs?"

Psühhiaater: abivajajaid on palju

Tallinna psühhiaatriakliiniku territooriumil jäävad mõlemale poole pikka sirget teed veidi kõhedust tekitavad vanad kivimajad. "Tere tulemast!" tervitab ühe madala mahajäetuna tunduva maja ukse kohal olev silt.

Lastepsühhiaatria osakond on üks viimaseid hooneid tee ääres paremat kätt. Teed juhatav noor naine ütleb, et selle maja tunneb kohe ära: seal õues mängivad lapsed. Tal oli õigus – naerused hääled ja kilked kostavad juba kaugele. Nagu polekski haigla, mille patsientidest kolmandik on siia tulnud tõsise depressiooniga.

Enamasti satuvadki lapsed ja noored siia alles siis, kui nad on hakanud end vigastama – kriibivad käsivarsi, vigastavad end või võtavad tablette. Ambulatoorsele vastuvõtule võivad nad ka varem sattuda. Aga vaid siis, kui kodu või kool oskab märgata ja vanemad nõustuvad lapse raviga.

"Vanemad aga ei saa sageli sellest aru, et lapse õpivõime võib olla depressiooni tõttu kahjustunud. Isegi kui laps tuleb haiglasse, küsivad nad esimese asjana, kas ta siin ikka õppida ka saab. Laps ei ole üldse õpivõimeline, aga vanemate meelest on tervis justkui teisejärguline. Peaasi et laps kindlasti käiks koolis ja õpiks – see on nende jaoks väga tähtis," räägib psühhiaatriakliiniku lasteosakonna psühhiaater ja vanemarst Piret Aavik.

"Laste psühhiaatrilise abi nõudlus on väga-väga palju kasvanud, aga lastepsühhiaatreid napib," ohkab tohter, kelle päevad on tihedalt tööd täis. Lasteosakonna järjekorras ootab praegu 30 last. Sama olukord on Tartu ülikooli kliinikumis. Järjekorrad uuringuteks on igal pool. Järjekorras ei oota muidugi ainult depressiooniga lapsed, vaid ka teiste probleemidega lapsed ja noorukid, kes vajavad uuringuid ja seisundi täpsustamist.

"Depressiooni esineb lastel praegu rohkem tõenäoliselt sellepärast, et ühiskond on muutunud ja ka seepärast, et nõudmised, mis lastele nii koolis kui ka kodus esitatakse, on väga kõrged. Noored teavad, et kui nende õpitulemused ei ole head, siis nad ei saavuta elus seda, mida tahavad. Näiteks võib noor mõelda, et kui ta ei õpi ainult viitele, ei saa ta sisse ülikooli arstiteaduskonda, mis on tema elu unistus. Nii läheb ta kas või haigena ja palavikus kooli. Teised, vastupidi, ei suuda oma madalast enesehinnangust ja väsimusest lähtuvalt unistada ega reaalseid eesmärke seada ning loobuvad üldse koolis käimisest ja õppimisest," teab Aavik.

Oma osa depressioonis võib mängida ka koolikiusamine, pereprobleemid, konfliktid eakaaslastega.

Depressiooni on raske ära tunda

"Depressioon ei teki üleöö. Aga noortel on raske oma emotsionaalset seisundit tajuda ja stressi negatiivset toimet hinnata. Seetõttu ei märka nad sageli oma väsimust ega läbipõlemist, mis depressioonile eelneb. Kõrvalt on samuti raske aru saada, et lapsel on depressioon. Isegi arstid, kellel pole kogemust selles valdkonnas, ei pruugi vahel laste või noorukite depressiooni ära tunda," ütleb Aavik. Paraku ei mõista täiskasvanud sageli lapse juures neid märke, mis vihjavad depressioonile.

"Näiteks ei jõua laps kooli minna ega suuda hommikul üles ärgata. Ta on väsinud, ega suuda kohustusi täita, jätab huviringid kõrvale, ei taha enam sõpradega suhelda. Ta võib lasta emal neile öelda, et teda pole kodus või lülitab oma mobiili välja. Esimene asi, mida aga vanemad ütlevad, on: laps on laisaks muutunud, ta ei viitsi enam pingutada. Õpetajad ütlevad samamoodi," räägib psühhiaater.

Lapses tekib sellest mõistmatusest tunne, et ta on halb ja vilets, ei saa millegagi hakkama ja on oma vanemate ootusi petnud. Sealt edasi – pole mõtet elada, sest keegi pole temaga rahul.

Aavik ütleb, et nende osakonda tuleb ka väiksemaid lapsi, uuringuteks koguni nelja-aastaseid, aga põhiliselt on patsientideks teismelised.

Tõsine depressioon vajab kiiret abi

"Kuna meie oleme haigla, siis me ka ravime. Kui depressioon on juba sellises staadiumis, et lapsel on elutüdimuse mõtted, siis on ikkagi vaja kasutada antidepressiivset ravi, muidu see seisund üle ei lähe. Pikaaegse masenduse ajal ainevahetus muutub ja seetõttu on vahel vaja ka ravimit," ütleb tohter, et tema kergekäeliselt antidepressante välja ei kirjuta.

"Aga kunagi ei piisa ainult ravimist, alati on vaja kõrvale psühhoteraapiat, et laps tuleks mustast mõttemaailmast välja. Lastepsühhiaatri töö on üsna töömahukas ja aeganõudev, sest ühtlasi peame töötama selle lapse perega. Me hindame, kui palju on lapsel õpivõime kahjustunud, teeme koolidega koostööd ja kaasame vanemad ja lastekaitsespetsialistid. Pärast haiglat peab ravi kindlasti jätkuma ambulatoorselt. Vanemad vajavad väga palju nõu, kuidas lastega toime tulla, kuidas neid õigesti kasvatada ja sealjuures ka ennast säästa ja pereelu stabiilsena hoida. Aga selle teadmise kohalejõudmine, et MINU lapsel on midagi viga – see nõuab vanematelt aega ja info settimist. On kahte tüüpi vanemaid – need, kes süüdistavad ennast selles, et nad on midagi valesti teinud, ja need, kes süüdistavad kõiki teisi peale iseenda, et tema last on valesti koheldud."

Aavik rõhutab, et ka antidepressante välja kirjutavad perearstid peaksid tagama selle, et laps saaks peale ravimite ka psühholoogilist abi ja psühhoteraapiat.

Õpetajad on ka ise sageli stressis

"Probleem on tõsine," tõdeb Eesti õpetajate liidu juhatuse liige ning õpetajate ja õpilaste vaimse tervise töörühma juht Peeter-Eerik Ots laste depressioonist.

"Mõnel pool vähem, mõnel pool isegi rohkem, sest olukorra teine suur osaline – õpetaja on tihti samas olukorras. Õpetajad ei pruugi märgata laste depressiooni sel lihtsal põhjusel, et nad on stressis või läbipõlemise piiril. Õpetajate ettevalmistus ja töökoormus on pahatihti sellised, kus neil ei ole võimalik tegelda isegi positiivsete olukordade lahendamisega, olgu selleks siis initsiatiiv õppetöö mitmekesistamiseks või vajalikuks enesetäienduseks. Teisest küljest võib öelda, et depressioon murrab lapsi igal pool, aga koolide suhtes on ootus, et seal osatakse mured ja probleemid oskuslikult lahendada. Aga iga päev kohtavad õpetajad täiesti uusi ja unikaalseid olukordi, mille märkamine ja äratundmine on pigem õnnelik juhus. Rääkimata sellest, et lahendused on õpetajate käeulatusest väljas," räägib Ots, et õpetajal on peaaegu võimatu tegelda iga lapse probleemidega, sest see võib tähendada lapsevanemate, kaasõpetajate ning õpilastega ettevalmistatud vestlemist, spetsialistide juurde minekut, kõigi osapoolte kaasamist.

Ots küsib, kuidas seda kõike teha, kui koolis on kahe tunni vahel selleks aega kõigest kümme minutit.

"Et õpetaja võiks tegelda sellega vabal ajal pärast tööd? Eks nad tegelevadki. Nagu tööde parandamisegagi, tundide ja õppevahendite ettevalmistamise ning palju muuga. Seda siis oma puhkuse ja pereelu arvelt. Arvata võib, et selline olukord ei vähenda õpetajate stressi."

Ravimata depressiooni ohud:

Ravimata jäänud depressioon võib viia koolist väljalangemiseni.

Ravimata depressiooniga noorukitel on suurem risk hakata tarvitama narkootikume ja hakata käituma antisotsiaalselt – varastama ja kampades hulkuma. Neil on vähe usaldusväärseid sõprussuhteid.

Kestev ja ravimata depressioon võib viia suitsiidini.