"Ärkasin, sest keegi oleks nagu valju kõmaka vastu pead virutanud." (36)

Plahvatava pea sündroomi (PPS) korral kuulebki inimene kas ärgates või enne magamajäämist järsku valju müra, mis meenutab plahvatust. See ei põhjusta tavaliselt valu, küll aga hirmutab korralikult ja tekitab stressi, sest seda nii-öelda plahvatust ei saa millegi loogilisega seletada.

Täpselt nii on läinud Kadiga, kelle uneajaga on niinimetatud plahvatust kaasnenud mitu korda.

Aju kipub enne magama-jäämist tõrkuma

Näiteks on Kadi ärganud varahommikul, kuuldes kedagi justkui vastu akent prõmmimas ja midagi hõikamas. "Süda kloppis ärgates nagu pöörane ja peas surises, olin täiesti kindel, et kuulsin seda müra, see oli äkiline ja ülivali. Ma kartsin väga," meenutab Kadi. Virgudes kuulatades valitses Kadi kodus haudvaikus.

Ehmatusest toibudes tõusis ta voodist, kuid kukkus esimese hooga külili ja seejärel koperdas vastu uksepiita.

"Kartsin, et äkki on tervisega mingi suurem jama, et sain näiteks insuldi. Samas läks see tasakaalutus kohe üle. Insuldil peaks aga rohkem sümptomeid olema," räägib Kadi.

Mõni päev tagasi ärkas ta, kuuldes selgelt, et voodi kõrval käis mürakas. "Olin kindel, et olen käega vehkinud ja kohvi­kruusi öökapilt maha lükanud. Aga midagi polnud," kirjeldab ta olukordi, mis on teda oma tervise pärast muretsema pannud.

Asja üle mõtiskledes meenus talle, et on poolunes virguma hakates peas valje hääli, mürtse ja kolkimisi kuulnud varemgi. Mõnikord on ta ärganud unest, sest keegi oleks talle justkui valju pauguga kõmaka pähe löönud. Iga sellise ärkamisega kaasneb õudustunne, justkui oleks kuskil mingi oht varitsemas.

Kui Kadi oli väsinud hirmust, et tal võib olla ajukasvaja või ta on läbi elanud insuldi, hakkas ta otsima oma tundmustele põhjuseid. Guugeldades jõudis ta plahvatava pea sündroomi ja Ameerika arsti Brian Sharplessini, kes selle teemaga on põhjalikult tegelnud. "See on hirmutav seisund, kuid sa ei ole oma murega üksi. Uuringud näitavad, et 18% tudengitest on seda elus vähemalt kord kogenud," lohutab Washingtoni ülikooli teadlane Kadit.

Sharplessi uuringu tulemused ajakirjas Sleep Medicine Reviews näitavad, et peale Kadi kirjeldatu kogevad selle sündroomiga kimpus olevad inimesed muu hulgas ka pidevaid piikse, uksekellahäält, metalseid helisid, püstolipauke, elektrišokisarnaseid raputusi, pidevat müra või lähenevat äikest, välkuvat valgust ja lööki pähe.

Sharplessi sõnul peeti seda sündroomi pikalt vaid 50ndates inimeste hädaks, kuid uuringutulemused kinnitasid, et iga viies noor võib sellega kokku puutuda. See tõsiasi on pannud kihama ka välismeedia ning haruldasest seisundist on viimasel ajal kirjutanud näiteks Medical News Today ja Daily Mail.

Mis põhjustab PPSi? Teadlaste hinnangul võivad põhjuseks olla enne magamaminekut ajus tekkivad tõrked. Sharplessi arvates võivad sel puhul kuulmisneuronid väljalülitumise asemel ühtäkki korraga aktiveeruda. "Seetõttu tekivad need seletamatud hullumeelselt valjud hääled, mis ei tulene ümbritsevast keskkonnast," lausub ta. Kuna see toimub ajuosas, mis on seotud isoleeritud uneparalüüsiga, ei suuda inimene unest ärgates ka liigutada ega rääkida.

PPS tekib tavaliselt vahetult enne magamajäämist või ühe unefaasi teiseks üleminekul. "Hoog võib tekkida ootamatult ärgates, kuid kaebus võib esineda ka uneajal. Helihallutsinatsioone kirjeldatakse kui peas kuuldavat," kinnitab Heisl Vaher, kõrva-nina-kurguhaiguste arst ning unemeditsiini spetsialist.

Selle sündroomiga ei kaasne valu ega turseid või muid kehalisi kaebusi. Küll aga võivad pärast tugevat heli- või nägemisaistingut tekkida südamekloppimine, õhupuudus ja lihastõmblused. Vaheri sõnul kaasneb PPSiga ka tugev hirmutunne ning sageli kardetaksegi ajuinsulti, nagu Kadigi seda tegi.

Sündroom kaob ajaga

Nii Tartus kui ka Tallinnas tegutseva Heisl Vaheri sõnul ei saa veel väita, et see on üks unehäireid – parasomnia ­–, mille hulka kuuluvad näiteks ka uneskõnd ja -rääkimine. Kindel on, et see on üsna harva esinev probleem, sagedamini naiste kui meeste oma. Mis võib sündroomi teket mõjutada?

"Tugev hirmutunne, palju stressi, pikaajaline väsimus ja -unehäired, eelkõige magamatus ehk üle kuu aja on uneaeg olnud alla kuue tunni ühe öö kohta," loetleb Vaher. Tema kinnitusel tuleks selle sündroomiga kimpus olevat inimest uurida ka teiste unehäirete suhtes.

"See sündroom võib ajaga iseenesest kaduda, kuid on ka juhtunud, et probleem süveneb," ütleb ta. Igal juhul oleks unearsti või -nõustaja konsultatsioonist kasu, sest nagu näitavad maailmas tehtud uuringud – sündroomi taandumiseks on peetud kõige mõjusamaks selle olemuse selgitamist patsiendile ning kinnitust, et see ei ole haiguslik seisund, mis ohustab elu ja tervist. Harvematel juhtudel on raviks tulnud tarvitada ka antidepressante.

Ka Kadi tunneb seda teada saades suurt kergendust ja viimasel ajal pole müstilised plahvatused teda enam kimbutanud.