Keha

Lugu ilmus esmakordselt 2011. aasta aprillikuu Tervis Plussis.

Haigus, millega tuleb leppida 

Marika Jürgenson, 23. aprill 2015, 13:10
Diabeediga kaasneb pidev vajadus veresuhkrut kontrolli all hoida.Foto: TEET MALSROOS
Suhkruhaigus ehk diabeet on krooniline haigus, mille põhjus­tajaks on insuliini­erituse häired. Haigestumine sellesse ülemaailmselt aina kasvab.

Arvatavalt põeb suhkruhaigust juba kuni 5% maailma elanikkonnast ehk paarsada miljonit inimest. Kusjuures alles paarkümmend aastat tagasi oli haigestunute arv alla saja miljoni.

Valdav osa haigestunutest põeb

II tüüpi diabeeti, aastate jooksul varjatult ja hiilivalt algavat suhkruhaigust, mille sagedaseks põhjustajaks on muu hulgas ka elustiil.

Umbes paarikümnel protsendil on aga I tüüpi diabeet: raske täielikult insuliiniasendusest sõltuv terviserike, mille avaldumist takistada ei saa.

Suhkruhaigusest täiesti terveneda ei olegi võimalik. Selle terviserikkega tuleb õppida koos elama ning võtma leevendusmeetodeid oma igapäevaelu osana. Mida hoolikamalt haigestunu arsti ettekirjutusi järgib, seda vähem segab haigus tema elu.

Glükoosi kaaslane insuliin

Insuliin on 51 aminohappest koosnev valk, mida toodavad kõhunäärme ß-rakud. Need rakud paiknevad saarekestena seedenõret tootva kõhunäärmekoe sees. Kõige võimsamalt stimuleerib insuliini vabanemist glükoos – veresuhkur, mida saadakse nii toiduga kui ka organismisiseselt, peamiselt maksas moodustumise teel.

Insuliini kõige olulisem ülesanne on veresuhkru viimine rakkudesse, kus seda kasutatakse energia tootmiseks. Tervel inimesel on vajaliku glükoosi tase veres 3,5–5,5 mmol/l.

Kõhunäärme ß-rakkude kahjustuste tõttu aga insuliini tootmine väheneb või lakkab ning tagajärjeks on vere suhkru­taseme hüppeline tõus (hüperglükeemia). Energiaks muundamata suhkur pääseb uriini ja tõmbab organismist

Vaatamata kõrgele suhkrutasemele veres ei pääse see insuliinita keharakkudesse ning organismis tekib energiapuudus, mille tagajärjel hakatakse lammutama kehavalke ja -rasvu ning haigestunu kaal langeb. Kaugelearenenud staadiumi sümptomid, nagu isutus, iiveldus, oksendamine, nõrkus, sügav hingamine ja atsetoonilõhn hingeõhus, on põhjustatud rasvade lagunemise tagajärjel tekkivatest ketokehadest.

Rünnak omaenda rakkude vastu

Kõhunäärmekoe uuringud on näidanud, et I tüüpi diabeedi korral on tegemist organismis endas tekkiva valikuliselt ß-rakke hävitava põletikulise protsessiga, mida nimetatakse ka insuliidiks. See on immuunsüsteemi rünnak omaenda tervete kudede vastu. Mis põhjusel immuunsüsteem ß-rakke ründab, pole täpselt teada, kuid on leitud, et rolli mängivad nii geneetilised kui ka keskkonnafaktorid.

Geneetiliste ehk pärilike faktorite tähtsust näitab haigestumise sagenemine perekonniti. Isa haiguse korral on lapse risk 5%, ema haiguse korral 2,5%, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal kasva­tab riski 20%-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35–50%-l juhtudest ka teine.

Teisest küljest ilmestab viimati nimetatud fakt ka välis- ehk keskkonnafaktorite rolli: on ju ühemunakaksikutel täiesti ühesugune geneetiline materjal.

Kõige intensiivsemalt uuritakse tänapäeval viiruste ja teatud toidufaktorite rolli ß-rakkude autoimmuunse protsessi vallandamises ja püsimises. Paraku on selliste keskkonnategurite määratlemine osutunud geeniuuringutest märksa keerulisemaks. Probleem on eelkõige selles, et keskkond on geenidest palju eba­püsivam ja I tüüpi diabeedi korral võisid haiguse seisukohalt olulised sündmused (näiteks mõne viirushaiguse põdemine) toimuda aastaid enne haiguse avaldumist.

Täielik sõltuvus insuliinist

I tüüpi diabeedi esimesed sümptomid on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu kasv ja samal ajal kehakaalu langus. Diagnoosi hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvushäired. Selliseid sümptomeid põhjustavad insuliinipuudus, kõrgenenud suhkrutase veres ja kaugelearenenud staadiumis rasvade laguproduktid – ketokehad.

Geograafiliselt on haigestumuses märgatavad erinevused. Kõige suurem on see Soomes – alla 15aastaste laste kohta aastas umbes 50 uut juhtu. Eestis läheneb samaealistel uute haigusjuhtude arv 20-le, olles viimase 20 aasta jooksul kahekordistunud. Jaapanis, Koreas ja Hiinas on haigestumus aga kümneid kordi väiksem, vaid kuni kaks juhtu.

Kõik I tüüpi diabeedi patsiendid vajavad haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat insuliinravi. Kuna suukaudselt manustatud insuliin laguneb maos ja sooles ära, siis peab diabeetik insuliini päeva jooksul korduvalt süstima, samal ajal ka kinni pidades kindlast söögirežiimist.

Mõistlikes kogustes võib diabeetik süüa kõike, uuemate seisukohtade järgi ei ole välistatud isegi suhkruga valmistatud maiustuste söömine, kui seda tehakse tähelepanuga ning süstitakse enne sobivas koguses lühitoimelist insuliini. Nüüdisajal kasutusel olevad süstepliiatsid ja ühekordsed nõelad võimaldavad süstida peaaegu igas olukorras ning käepärase glükomeetri abil saab ise määrata vere suhkrusisaldust.

Nõrgenenud toimega insuliin

II tüüpi diabeet pole tingitud insuliini puudumisest, vaid selle toime nõrgenemisest elu jooksul. See suhkruhaigus tabab eelkõige täiskasvanuid, kuid viimasel ajal on eriti USAs üha sagenenud ka noorte ja isegi laste haigestumine.

Haiguse põhjustajateks on aja jooksul välja kujunevad ja süvenevad häired insuliini toimes või kvaliteedis. Organism võib toota piisaval hulgal insuliini, kuid see ei saa oma tööga hakkama: insuliin ei haaku glükoosiga või ei tunne rakud seda ära ega võta omaks.

Pole teada, miks sellised häired tekivad, kuid oma roll on selles keerulises ja täpset tasa­kaalustamist vajavas protsessis nii pärilikkusel, ümbritseval keskkonnal, läbipõetud haigustel kui ka elustiilil. Kuigi haiguse nimetus on suhkruhaigus, pole selle tekkimisel otsest seost suhkru tarvitamisega.

Tõsi küll, magusa ja ebatervisliku toiduga liialdamine soodustab rasvumist ning see võib aine­vahetushaigusi, kaasa arvatud diabeeti, soodustada.

Kuna organismil on kompensatsioonivõime, suudavad kõhunäärmerakud esialgu insuliinitootmist tõhustades vere normilähedast suhkrusisaldust hoida. Mõne aja möödudes aga kurnab selline olukord insuliini tootvad kõhunäärmerakud ära ning haigestumine on paratamatu. Hoiatuseks on vere suhkrutaseme tõus, kuid sel juhul on haigus jõudnud ennast organismis juba maksma panna, küsimus on vaid, mil määral. Juba enne seda võivad kajastuda muud nihked tervises: rasvade ladestumine vöökohta, vererõhu hüplemine või kalduvus kõrgenemisele, vereringehäired, kõrge kolesteroolitase jms. Seetõttu on oluline neid tervise­hädasid õigel ajal avastada ja leevendada: mõõta vererõhku, lasta perearstil regulaarselt vere kolesterooli- ja suhkrutaset kontrollida, jälgida kehakaalu.

Sümptomid kujunevad välja pikkade aastate jooksul ning võivad avalduda üsnagi ebamääraselt, seetõttu on ka haiguse õigeaegne avastamine raske.

II tüüpi suhkurtõve kõige iseloomulikumaks tunnuseks on kurnatus ja väsimustunne, mis ei möödu, aga ka suukuivus, sage urineerimisvajadus ning unisus pärast sööki. Nahk võib muutuda kuivaks, tihti süvenevad muud terviseprobleemid: kõrge vererõhk, astma, südamehaigused. Samas aga häirivad needsamad tervisehädad insuliini tööd veelgi ning tekib omaette haigusring, kus üks häda toidab teist ning tervis aina halveneb. Lõpptagajärjeks võivad olla infarkt, insult, gangreen vms.

Elustiilimuutus ja ravimid

Suhkurtõve pärilikkust pole võimalik muuta, kuid selle haiguse teket ja kulgu on võimalik edasi lükata, pidurdada ja leevendada. Kõige olulisem, mida igaüks oma organismi huvides teha saaks, on valida tervislik eluviis: mitmekülgne toit, küllaldane liikumine ja normaalne kehakaal.

Paljud II tüüpi suhkurtõve põdejatest on hädas liigse kehakaaluga. Eriti tähelepanelik peaks olema vöökohale koguneva sisemise rasva suhtes, sest sellel on võrrelduna nahaaluse (naistel reitele ja tuharatele koguneva) rasvaga tervisele märksa hukutavamad tagajärjed.

Rasvunud inimese vere kolesterooli­sisaldus on enamasti suurem kui normaalkaalus inimesel. Vererasvade hulk ja insuliini toime on omavahel seotud: vererasvade hulga kasvamisel insuliini toimeefekt väheneb järsult.

Kehamassiindeks üle 27 võib olla terviseriskiks, kuid kaugeltki kõik ülekaalulised ei pruugi haigestuda. Siiski tuleks endale eesmärgiks seada kas või vähehaaval liigsest kaalust vabaneda. Selleks on vaja menüüs vähendada küllastatud rasvhapete rikkaid toite, nagu näiteks rasvane liha, või, rasvarikas juust, koor, ning asendada need küllastamata rasvhappeid sisaldavate toiduainetega: oliivi-, rapsi-, linaseemne- või maapähkliõli ja kalaga, aga ka aiasaaduste ja lahja linnulihaga. Süüa tuleks koguseliselt vähem, aga tihedamini ning käia regulaarselt iga päev värskes õhus jalutamas, kõndimas või sörkjooksul.

Hoiduda tuleks liigsest stressist ning kehalisest ja emotsionaalsest kurnatusest. Tähtis on positiivne eluhoiak.

Vere suhkrutase tuleks hoida võimalikult ühtlane. Seda saab reguleerida toiduvalikuga, sest tekkiva glükoosi kogus ja toime organismis on toiduaineti erinev: osa toitude söömine tõstab vere suhkrutaset kiiresti, osa puhul aga püsib madalam tase pikka aega. Sellist protsessi iseloomustab toiduainete glükeemiline indeks: suure glükeemilise indeksiga toit kasvatab vere suhkru­sisaldust kiiresti, väikese indeksiga toit aga märksa aeglasemalt ning tase püsib stabiilne.

Tervisliku menüü tarvis tuleb iga toidukorra vundamendiks valida just erinev väikese glükeemilise indeksiga toiduaine (keedetud läätsed või lehtköögivili, värsked õunad ja banaanid, tume rukkileib, veega keedetud kaerahelbepuder, magus mais, aga ka pastatooted, odrakruubid ja kaunviljad). Suure glükeemilise indeksiga on näiteks valgest nisujahust tooted, kartulipüree, maisihelbed ja keedetud valge riis.

Kompleksse diabeediravi – toiduvaliku, vajaliku kehalise koormuse ja ravi-mid – määrab arst vastavalt haigestunu seisundile ning see raviskeem võib elu jooksul muutuda. Haige võib saada leevendust kas tablettravimitest või vajada insuliinisüste. Ka II tüüpi diabeedi korral võib mõnikord raviskeem lõpptulemusena kujuneda täpselt samasuguseks kui I tüüpi suhkurtõve korral, kuid need haigused on oma tekkelt ja olemuselt siiski täiesti erinevad. 

Allikad: endokrinoloogid Marju Past ja meditsiinidoktor Tarvo Rajasalu

Samal teemal

19. november 2015, 12:43
Mida peaks tegema, et insulti ära hoida?
31. mai 2015, 13:23
Südame rõõm - kuidas teda turgutada?
14. mai 2015, 10:25
Diabeetiku suur hirm on kaotada jalg
5. mai 2015, 09:42
Salakaval suhkurtõbi: diabeeti diagnoositakse järjest sagedamini