Foto: PantherMedia / Scanpix
Marika Jürgenson 25. aprill 2015 15:34
Mitte asjata ei nimetata Hiina meditsiinis maksa armeekindraliks, hinge korteriks, vabarändajaks ning elundipaari maks-sapipõis seedimise tuleks. Maks on omaette huvitav organ ka lääne meditsiinis.

Maks on elund, mis mõjutab peaaegu kõiki füsioloogilisi protsesse. Nimetades vaid osa maksa tööülesannetest, saab pika loetelu: ta metaboliseerib mürke, kõrvaldab jääkaineid ja baktereid, salvestab ja mobiliseerib energiat, kontrollib ja reguleerib vere suhkrutaset ning glükogeeni (loomse tärklise) ainevahetust, reguleerib rasvade ladestumist, abistab seedimist, ladestab osa vitamiinidest jms.

Krooniliselt kahjustunud maks ei suuda organismile üliolulisi funktsioone täita ning see sillutab paratamatult tee raskete haiguste mõjulepääsule.

Taastub, filtreerib ja säilitab

Maksarakkudel on võrreldes teiste organite rakkudega suur taastumisvõime: kahjustuse korral on maks võimeline oma kudesid taastootma.

Maks filtreerib ja puhastab verd, eemaldades sellest kahjulikud jääkained ja mürgid, olles selles osas organitest kõige aktiivsem ja laiahaardelisem.

Toidu, õhu ja veega satub kehasse mittevajalikke ja mürgiseid aineid.

Maks tunneb need ära ning muudab kahjutuks või tõrjub organismist.

Maks osaleb aktiivselt süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetuses ning vastutab seega organismile igal hetkel vajaliku veresuhkru- ja kolesteroolitaseme ning energiakoguse eest. Üleliigsed süsivesikud ja valgud muudab maks rasvhapeteks ja ladestab need taga­varaks rasvkoesse. Samamoodi pannakse tallele ka osa vajalikest vitamiinidest ja mineraalainetest.

Maksas toodetav ja töödeldav kolesterool on oluline komponent hormoonide ülesehituses ning maks toodab sellest ka sappi, mis on omakorda hädavajalik rasvade seedimiseks. Osa toodetavast sapist kasutatakse mürkainete väljutamiseks.

Kui maks mingil põhjusel enam oma filtreerimisfunktsiooni täita ei jõua, võivad toksiinid hakata tekitama terviserikkeid.

Organismi tõrgeteta toimimise eelduseks on vajalike toitainete saamine. Selle kindlustab mitmekesine toidulaud ja piisav liikumine. Oma menüü koostamisel on oluline järgida tervisliku toidupüramiidi reegleid.

Alkohol ja suitsetamine teevad maksale liiga

Eri uuringud on tõestanud, et alkohol kahjustab maksarakke otseselt ning suitsetamine mõjub nendele hävitavalt kaudseid teid pidi. Kuidas täpselt suitsetamisest tekkinud toksiinid maksa rikuvad, pole veel teada, kuid seos on kahtlemata olemas.

Süstemaatilise alkoholitarbimise kõige sagedasemad tagajärjed on rasvmaks, alkohoolne hepatiit ehk maksapõletik ja alkohoolne maksatsirroos ehk sidekoestumine. Kes haigestub, kui pikalt selleks aega läheb ning millise alkoholikoguse tagajärjel see juhtub, pole võimalik ennustada: kuna iga organismi vastu­panuvõime ning vastuvõtlikkus sõltuvuste ja krooniliste haiguste suhtes on erinev, ei oska keegi ette arvata, millist mõju võib alkohol avaldada.

Alkoholist tingitud maksakahjustuste riskigruppi kuuluvad ka need, kes tarbivad väikesi koguseid, ent teevad seda sageli. Seetõttu on ohutum oma tervise hoidmise huvides pigem joovastusjookidest hoiduda.

Algav maksakahjustus ei anna ennast pikka aega mitte millegagi tunda. Ka pole võimalik ühegi testi ega analüüsiga esialgset laastamistööd prognoosida või kindlaks teha. Esimeseks alkoholi­kahjustuseks on rasva kogunemine maksa. See protsess toimub maksarakkude arvel ning seega pärsib maksakoe uuenemist. Tekib rasvmaks, mis saab eelduseks maksapõletikule. Haiguse süvenemise käigus põletikuline maksa­kude järk-järgult hävib ning maks ei suuda enam oma ülesandeid täita.

Krooniline kahjustaja – hepatiit

Vere ja teiste kehavedelike kaudu leviva B- ja C-hepatiidi kandjaid on tõenäoliselt mitu korda rohkem kui diagnoositud haigestunuid, sest paljudel võib tõbi mööduda sümptomiteta. Üheksa B-hepatiiti nakatunut kümnest põeb selle haiguse läbi, organism taastub ja terveneb, tekib eluaegne immuunsus ning lugu on sellega lõpetatud. Kui aga veres on viirus ka kuus kuud pärast nakatumist, loetakse haigus krooniliseks, mis võib hakata põhjustama maksatalitluse häireid, tõsiseid maksahaigusi, -kahjustusi ning maksavähki.

C-hepatiit võib aga krooniliseks jääda koguni 80% läbipõdenutel. Eestis on arvatavalt 17 000 – 20 000 C-hepatiiti haigestunut. Tõve krooniline kulg võib sarnaselt B-hepatiidi omaga kaasa tuua tõsiseid maksakahjustusi.

Sageli inimene ei teagi, et on haiguskandja, sest C-hepatiidil võivad märgatavad haigussümptomid puududa. Kindlaks teeb haigestumise perearsti juures tehtav maksaanalüüs. Riskigruppi kuuluvad inimesed, kellele on enne 1990. aastaid tehtud vereülekanne (viirus oli siis veel avastamata ning seda ei osatud ka doonoriverest otsida), kiirabitöötajad, vanglaametnikud, politseinikud, mõnuainete kasutajad jt otseselt verega kokku puutuvad inimesed.

B-hepatiiti haigestumist aitab ära hoida vaktsineerimine, aga C-hepatiidi vastu vaktsiin puudub. Krooniliseks muutunud haigus allub aga edukalt teatud raviskeemidele, mille määrab arst.