Keha

Tööta, puhka, palveta - kuidas käsi lõõgastuda? (1)

Maarja Hein, 17. aprill 2015 17:16
Foto: PantherMedia / Scanpix
Minu randmehäda algas hiilivalt nagu paljud tervisemured – parema käe ranne oli pisut valulik, aga üritasin asjast mitte välja teha. Äkki läheb ise üle? Ei läinud.

Ükskõik, kuidas oma töid korraldad ja planeerid – ikka kipuvad mingitel perioodidel asjad kuhjuma, edasilükkamatud tööd ja tärminid ühele ajale sattuma. Aga kes siis söandab praegusel ajal öelda, et vabandage, mul on tööd juba kuhjaga, ma rohkem ei tee. Ikka kipub ka nii olema, et kellel on tööd, sellel on liiga palju. Ja kellel pole – no sellel pole midagi. Aga sel esimesel poolel, kes tööd rabab, kogunevadki pikad tunnid arvuti taga.

Samal teemal

Teinekord möödub aeg nii, et ei märka ennast vahepeal sirutadagi, isegi pissileminekut lükkad edasi (kuigi ma tean, et see on vale). Pingelise mõttetöö taustal ei pane sageli tähelegi, mis asendis ja kui kaua sa arvuti taga istud. Tagajärg ei lase ennast kaua oodata: pea- või käevalu, kaela- või seljavalu. Või kõik korraga.

Hiiliv häda

Ega siis randmevalu pärast hakka kohe arstile minema. (Panin ju endale ise diagnoosi ka muidugi – karpaalkanali sündroom.) Enda arust olin juba isegi palju teinud: olen kasutanud aastaid ergonoomilist hiirepatja. Aga valu ei läinud üle. Ühel hetkel tundus, et see ergonoomiline hiirepadi tekitab samuti omamoodi sundasendi. Sidusin igal hommikul randme ümber elastiksideme: tekkis justkui toetav padi. Seegi oli vaid ajutine leevendus, varsti kiirgas valu juba õlga ja isegi selga abaluude kanti.

Hakkasin töösse pikemaid pause tegema. Üritasin nädalavahetuseti mitte arvutit avada. Vaatasin üle, kas mu isteasend on õige, tool ja laud õigel kõrgusel ja käsi õige nurga all – nagu olin ajakirjadest lugenud. Ega see kõik enam aidanud.

Aga et olla aus, siis pean tunnistama, et kõiges ei saa tööd süüdistada. Olen enda juures täheldanud rumalat kommet: kui tööl on pingelised ajad, siis leian endale veel mingi vahva asendustegevuse, et oleks ettekääne tööd edasi lükata või siis natuke mõtteid mujale viia. Just töörohketel perioodidel tekib vajadus näiteks oma pilte süstematiseerida: kopeerida ja kustutada, uusi katalooge luua ja ümber nimetada. Just siis ilmub tahtmine kõiksugu ajalehti ja uudiseid klikkida, Facebookis mõttetuid asju avada-uurida. Aga kogu tegevus on ju ikka arvutis, ikka samas sundasendis. Ei julge kokku arvutadagi, mitu tundi see ööpäevas võib teha. 10? 12? 14?

Palju räägitakse laste liigsest arvuti­kasutamisest, aga ega keskealised paremad ole.

Tiigrisalvist kapsaleheni

“Mis su käel viga on?” küsisid inimesed alatasa, nähes mu elastiksidemes rannet, ja andsid häid soovitusi. “Oi, mul oli sama lugu, mine kindlasti arsti juurde,” rääkis staažikas raamatupidaja. “Lükkasin arsti juurde minekut kogu aeg edasi ja lasin asjal hulluks minna. Tehti operatsioon.”

“Pane kapsaleht randmele,” soovitas alternatiiv- ja loodusravi pooldaja. Vot kapsaleheks ma siiski veel valmis ei olnud. “Mul ei ole vaja mingit kapsalehte, vaja oleks käele natuke rahu anda,” protestisin mina.

Aga käsi ju ikka valutas, ka telekat vaadates. Mida kõike ei tule meelde, kui häda käes! Mäletan, kuidas ema ja vanaema ravitsesid oma närvipõletikke tiigrisalviga, mille hais tundus lapsena kohutav. Määrisin seda nüüd oma käele, elastiksideme panin peale – oli hea ja leevendav. Jah, alles ma pidasin tiigrisalvi pensioniea sümboliks...

Harjutused ja massaaž

Meelde tulid soovitused, et on vaja harjutusi teha, aga milliseid? Otsisin oma raamaturiiulilt üles ingliskeelse joogaraamatu, mis oli seni kasutuna seisnud. Leidsin sealt küll menstruatsiooni- ja seljavalu leevendavaid harjutusi, aga kätele ei midagi.

Kuid silma hakkas intrigeeriv harjutus, mida kutsutakse tagurpidi palvetami-seks – käed on palveasendis, aga selja taga. Algul võimatuna tundunud trikk polnud pärast väikest harjutamist üldse raske. Peamine – see mõjus mulle hästi. Hakkasin regulaarselt “palvetama”.

Öeldakse, et elus pole miski juhuslik. Keda ma kohtasin oma sõbranna sünnipäeval? Loomulikult taastusraviarsti! Temalt sain vastuse oma tolle aja pakilisimale küsimusele, et ega ma äkki selle harjutusega kahju tee. Sain kinnituse, et võin seda edasi praktiseerida.

Siis sattusin aga Rakvere Aqva spaasse, kus ühe paketi osana sain valida õlamassaaži – pooletunnise, mis tundus massaaži jaoks mõttetult lühike aeg. Kuid filipiinlasest massöör tegi täiesti rabavat massaaži, töödeldes mu õlgu ja selga küll käte, küll põlvedega.

Valu ja pinged olid läinud. Võib-olla hakkasid lõpuks mõju avaldama ka kõik muud meetmed, mida tarvitusele võtsin.

Igast hädast on alati midagi õppida – sain kaasa harjumuse teha pea iga päev kätele harjutusi-venitusi, eriti tagurpidi palvetamist. Mõistsin, et töös peab olema pause ja vaja on ka täiesti arvutivabu päevi.

Samal teemal

03.08.2016
VIDEO | Harjutused käte suremise ja tuimuse leevendamiseks
03.06.2015
Jalahoolitsused mõjutavad kogu keha tervist
24.05.2015
Puhkus massaažilaual - kas tõesti lõõgastab?
21.04.2015
Üks küsimus: mis on hiirekäe sündroom?