Autistlikule lapsele on iseloomulik üksi mängimine ning raskused pilkkontakti loomisel.Foto: PantherMedia / Scanpix
Toimetas Silja Paavle 20. aprill 2015 16:10
„Need on lapsed, kellele meeldib väga üksinda mängida, üksi olla nii lasteaias kui mänguväljakul. Neil on väga suured raskused sõprussuhete loomisel ja suhtlemisel. Nad kasutavad tihti valesid meetodeid eakaaslastele lähenemisel, näiteks võivad teist last mängima kutsuda teda sikutades," räägib Tallinna Lastehaigla psühhiaater Kerstin Kõiva, millised on esimesed sümptomid autismi äratundmiseks lastel.

Sotsiaalne suhtlemine on tema sõnul aga midagi loomulikku ja spontaanset. " Sotsiaalne interaktsioon tähendab sisuliselt seda, kuidas me teise inimesega kontaktis oleme. Me mõtleme selle all nii verbaalset kui mitteverbaalset suhtlemist. Autismi korral on väga iseloomulik, et huvi teiste laste vastu on vähene," vahendab kliinik.ee Kõiva Eesti Arstide Päevadel tehtud ettekannet.

"Need on need lapsed, kellele meeldib väga üksinda mängida, üksi olla nii lasteaias kui mänguväljakul. Neil on väga suured raskused sõprussuhete loomisel ja suhtlemisel. Nad kasutavad tihti valesid meetodeid eakaaslastele lähenemisel, näiteks võivad teist last mängima kutsuda teda sikutades."

Autistlikele lastele on väga iseloomulikud raskused pilkkontakti loomisel ja hoidmisel."Kui hõikame last nimepidi, siis tavaliselt keerab ta meie poole ja loob pilkkontakti. Autistlik laps sageli nimele ei reageeri. Samuti ei loo ta pilkkontakti," rääkis Kõiva.

Tema sõnul on nii, et kui ruumis on ema lapsega ja kostub ootamatu heli, siis tavaliselt laps vaatab kõigepealt ema ja seejärel heli suunas. Autistlik laps vaatab kohe heli suunas. "Arvatakse, et see on ka üks põhjus, miks autistlikud lapsed on enam ärevad. Ema poole vaatavad lapsed saavad tagasiside, et kõik on hästi," lausus ta.

Väikelapse elus on mäng väga tähtis, kuid autistliku lapse mäng on teistsugune. Seda iseloomustab kujutlusmängude ja sotsiaalsete mängude vähesus.

"Autismi korral sageli kõne puudub või on hilinenud. Sel lapsel justkui puudub vajadus kõne kasutamise järgi. Ta võtab ema käe ja viib ta sinna, kuhu vaja. Tihtipeale kasutavad nad oma kõnet, millest keegi teine aru ei saa," rääkis psühhiaater.
"Raskused võivad olla ka kõne mõistmisel. Nad mõistavad kõnet tihti sõna-sõnalt. Kõnes võime näha kordusi ja omapärast intonatsiooni ja artikulatsiooni."