Keha

Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta aprilli Tervis Plussis.

Neeruhaigus algab salamisi (6)

Aivi Parijõgi, 30. aprill 2015 16:40
Kui arsti juures käid, kasuta võimalust anda uriiniproov. Just see esmapilgul tüütu analüüs näitab, kas neerud on korras või on neis salaja toimunud muutused, mis võivad viia raske tervisekahjustuseni.

Tartu Ülikooli kliinikumi neeruarst Mai Rosenberg teab, et sageli pole inimestel mingit aimu oma neeruhaigusest. Alles tugevate haigusnähtudega minnakse arsti juurde. Ka siis võib teekond õige diagnoosini olla pikk.

“Näiteks tunneb inimene, et keha hakkab sügelema, ja läheb nahaarsti juurde. Lisa-uuringute käigus selgub aga, et neerude alatalitluse tõttu kogunes organismi aineid, mida neerud ei jõudnud välja viia, ja fosforitase tõusis liiga kõrgele. See panigi sügelema.”

Samal teemal

Kõrge vererõhk ja suhkruhaigus

Sageli on mitu haigust omavahel seotud ja mõjutavad teineteist.

“Sagedasemad kroonilised neeruhaigused tulenevad diabeedist või kõrgvererõhktõvest. Seetõttu on tähtis kontrollida kõrgvererõhktõbe põdevatel haigetel ka neerude tööd. Kõrgvererõhktõbi kahjustab aja jooksul neerude talitlust, samas võib kõrge vererõhk olla tingitud neeruhaigusest. Suhkruhaigusest põhjustatud neerukahjustus on aeglane protsess ja neerupuudulikkus kujuneb välja mitmekümne aasta jooksul. Seega saaksime ennetava raviga õigel ajal alustades neeruhaiguse süvenemist oluliselt aeglustada.”

Suhkruhaiguse ja kõrgvererõhktõve kõrval põhjustavad kroonilist neerukahjustust muidugi ka muud haigused.

Näiteks immuunpõletikulise mehhanismiga haigus glomerulonefriit või kuseteede bakteriaalsete põletike tagajärjel tekkinud püelonefriit.

Immuunpõletikust põhjustatud neerukahjustusele ehk glomerulonefriidile, mille tekkepõhjus on kahjuks veel teadmata, võib jälile jõuda juhusliku kontrolli käigus. Uuringud on näidanud, et oma osa on selle kroonilise neeruhaiguse tekkes ka pärilikkusel.

“Glomerulonefriidi põhjustatud neerukahjustuse algus jääb sageli märkamata, sest haigus võib areneda suuremate vaevusteta. Kuid tervisekontrolli käigus tehtud uriinianalüüsi põhjal on võimalik haigust kahtlustada. Järgnevad juba lisauuringud haiglas täpse diagnoosi panekuks,” selgitab dr Mai Rosenberg.

Kõige sagedamini küsivad inimesed arstilt, kas kuseteede põletikud võivad viia neerukahjustuse tekkeni. Küsitakse sellepärast, et need põletikud põhjustavad haigele vaevusi.

“Põiepõletik toob kaasa valu alakõhus ja urineerimisel. Kui põletik levib kuseteid pidi neeruvaagnasse ja neerukoesse, lisandub tavaliselt kõrge palavik, kõhu- ja seljavalu ning iiveldus. Korduvate põletike korral kahjustub kuseteede limaskest ja neerukude ning võib areneda ka süvenev neerukahjustus – krooniline püelonefriit. Õnneks on tänapäeval kuseteede põletike ravi hästi kättesaadav ja efektiivne ning seda, et kuseteede põletik levib kuseteede ülemistesse osadesse, sealjuures neerudesse, juhtub üha harvem,” selgitab arst.

Kontrolli oma neere

Perearsti juurde tuleks minna sooviga neerude tööd kontrollida siis, kui tunned nõrkust, jõuetust ja isutust. Samuti juhul, kui kuseteede põletikud kipuvad sageli korduma. Kindlasti aga siis, kui uriini tavapärane kogus muutub, kui uriinis on verd ja sadet, kui kehale tekivad tursed ja nahk u hakkab seletamatul põhjusel sügelema. Perearst teeb uriini- ja vereanalüüsid ning suunab vajadusel edasi neeruarsti juurde.

Esmane võimalus neerukahjustust avastada ongi uriinianalüüs: “Näiteks kui uriinis leidub põletikurakke, viitab see kuseteede põletikele, aga kui uriinis on punalibled ja valk, kahtlustatakse neeru immuunpõletiku teket. Vereanalüüsidega saab leida neerukahjustuse tagajärjel tekkinud ainevahetuse muutusi veres. Vereanalüüsil põhinevad ka immuun- ja hormoontestid. Vajadusel tehakse lisaks ultraheli- ja kompuuteruuringud."

Õigel ajal arsti juurde

Dr Rosenbergil on hea meel, et uriini-proovi peavad andma ajateenistusse minejad.

“Igal aastal leiame nii üles teatud hulga neerukahjustusega inimesi, saame õigel ajal diagnoosi panna ja neid ravida. Neeruhaigused on süveneva kuluga, mõnikord võib juhtuda, et probleem avastatakse väga hilises staadiumis, kui on vaja juba neeruasendusravi “kunstliku neeru” abil ehk dialüüsi. Dialüüsravile jõudmise ajaks võib inimene olla põdenud juba paarkümmend aastat. Kui oleksime saanud haigusele varem jälile, oleks selle süvenemine aeglasem, haige elukvaliteet parem ja mõningatel juhtudel olnuks isegi lõppstaadiumi neerukahjustus ennetatav ning inimene pääsenuks neeruasendusravist. Kahjuks aga enamikul juhtudel krooniline neeruhaigus süveneb ning mida hiljem haige neeruarstini jõuab, seda vähem saab ära teha,” tõdeb tohter.

Kui neerud on haiged

Kui neerufunktsioon on halvenenud ehk välja on kujunenud krooniline neeruhaigus, on inimene vastuvõtlikum ka igasugustele infektsioonidele – ka kuseteede põletikele –, sest organismi immuunvastus on nõrgem. Kõik nõrgema immuunsusega inimesed peaksid hoiduma külmetamisest.

Dr Mai Rosenberg rõhutab, et tänapäeval lähenetakse igale neeruhaigust põdevale patsiendile individuaalselt.

“Kuigi me räägime, et haige peab elama ja sööma tervislikult, siis üldised tervisesoovitused ei pruugi neeruhaigele alati sobida. Neeruarst arvestab oma soovituste andmisel alati ka kroonilise neeruhaiguse raskusastme ja patsiendi individuaalsusega. Võtame näiteks soovituse süüa palju kala. Kui inimesel on organismis fosforitase tõusnud, ei saa sagedast kalasöömist soovitada. Liha ja kala on suure valgu- ja fosfaadisisaldusega ning üks esmaseid soovitusi kroonilisele neeruhaigele on valku sisaldavate toitude osatähtsuse vähendamine menüüs, sest valguliste toitude üleliigne söömine võib neere koormata.”

Või näiteks soovitus tarvitada D-vitamiini ja rohkelt kaltsiumi. Sageli soovitatakse, eriti vanemaealistel, juua palju piima ja süüa kohu-piima.

“Kroonilise neeruhaigusega peab aga olema ettevaatlik, sest olenevalt neeruhaiguse tõsidusest võib kaltsiumitase olla kõrge ning seega lisakaltsiumi soovitus ebakohane,” selgitab dr Rosenberg.

Veelgi enam, neeruarst lähtub soovitusi andes alati vereanalüüsidest. Olenevalt neeruhaiguse kategooriast saab nende alusel konkreetsele haigele kaltsiumi ja D-vitamiini soovitada või hoopis mitte soovitada, kui nende ainete puudust organismis pole.

Individuaalsed soovitused kehtivad ka kehalise aktiivsuse kohta: “Aastakümneid tagasi soovitati kroonilise neeruhaigusega loobuda igasugusest kehalisest aktiivsusest, kuid enam mitte.

“Kõik sõltub haiguse raskusest, patsiendi vanusest, varasemast kehalisest aktiivsusest,” lausub neeruarst. “Näiteks kui noorel korvpalli mängival mehel leitakse uriinist verd ja tuvastatakse neeruhaigus, peab ta võistlusspordist loobuma, kuid tervise-sport on ikka kasulik. Neeruhaigustega paljud alad küll ei sobi, aga näiteks vesivõimlemine, kepikõnd ja jooga on head.”

Tartu Ülikooli kliinikumis on uuritud vesivõimlemise mõju patsientidele. Hiljutine kümne aasta pikkuse uuringu kokkuvõte näitas, et vesivõimlemise grupis käinud patsientide elulemus oli parem ning vähem oli neid haigeid, kel krooniline neeruhaigus süvenes.

Doktor Rosenberg paneb veel südamele, et kui inimesel on juba tuvastatud neerukahjustus ja ta satub mingil põhjusel haiglasse, peab oma neeruhaigusest rääkima, sest ravimite määramisel tuleb sellega alati arvestada. Samuti on vaja ettevaatlik olla uuringutega, kus kasutatakse kontrastainet. Neerufunktsioon võib halveneda ka näiteks oksendamisest või kõhulahtisusest põhjustatud vedelikukaotuse korral.

Kroonilise neeruhaiguse tunnused
Q uriini hulga muutused
Q uriini värvuse ja koostise muutused
Q kõrge vererõhk
Q nõrkus, jõuetus, isutus
Q korduvad kuseteede põletikud
Q tursed
Q nahasügelus ja lihasekrambid
Q valgukaotus uriiniga
Q ainevahetuse käigus tekkivate jääkainete taseme tõus veres
Q kehvveresus ehk aneemia
Q enneaegne südame- ja veresoonkonna lupjumine
Q luuhaigus