Olin 17. Ootasin uut eluetappi ja uut kooli. Põhikool oli lust ja lillepidu, kuid elu uues koolis kordades raskem. Üheksa aastat põhikoolis tundus justkui tühi töö, sest tundsin end uues koolis tihtipeale üsna rumalana. Olen maksimalist ja kui ei saavuta soovitut, viib see rivist välja.
Jõuluvaheajal võtsin aja maha ja puhkasin kaks nädalat Egiptuses. Kuid naastes polnud raskused kuhugi kadunud: algas taas suur õppimine ja pinge kasvas.
“Sa oled üsna jäme!”
Suure tööga saavutasin head hinded. Ühel hetkel aga tundsin, et väsin kiiresti. Ei jaksanud hommikul üles tõusta, rääkimata õppimisvõimest. Jäin haigeks ja koolist koju. Vaim oli tahtmist täis, aga keha keeldus koostööst.
Eneselegi märkamatult oli ka söögi-isu kõvasti kasvanud. Mäletan väga hästi kommentaare: “Küll sa oled palju sööma hakanud! Aga ju on sul siis mingi periood, kus keha vajab rohkem energiat.”
Kehakaal hakkas kiirelt tõusma. Olen 166 sentimeetrit pikk ja ühe kuuga jõudsin 65 kilo pealt 75ni. Nägin üsna pontsakas välja.
Ise ma sellest väga suurt numbrit ei teinud, sest olen alati kogukam olnud, küll aga ei tundnud tuttavad mind enam ära ja hakkasin kuulma kommentaare stiilis: “Sa oled üsna jämedaks läinud – kas sa ei peaks midagi ette võtma?”
Hakkasingi jälgima, mida ja kui palju söön, kuid kaal tõusis endiselt. Ühel hetkel avastasin, et kõrge kaelusega kampsuneid ja salle kanda on eriline piin. Kaela ümber poos kohutavalt. Ka lihtsalt kaela katsuda oli nii ebamugav. Ema pani mulle perearsti juurde aja. Arst tegi analüüsid, kaalus mind ja katsus kaela.
Kahe kuuga oli mu kaal tõusnud 15 kilo, kaalusin nüüd 80 kilo. Peale vaadates pakkus arst, et tegu on kilpnäärme alatalitlusega, ja saatis mu endokrinoloogi vastuvõtule.
Triangel katkestas koolitöö
Kuna lifti polnud, asusin kolmanda korruseni treppe mõõtma. Selleks ajaks oli kaal mu kehale nii koormavaks muutunud, et trepist üles minna oli nii väsitav, et kui lõpuks arsti kabineti ukse taha jõudsin, hingeldasin kõvasti.
Arst vaatas ja katsus mu kaela, mis oli tursunud. “Siin pole midagi pikalt seletada – tegemist on kilpnäärme alatalitlusega ning kohe on vaja alustada hormoonravi.” Sain retseptid ja juhendid ning pidin paari kuu pärast minema uuesti kontrolli.
Kui ema kuulis, et mulle on hormoonid välja kirjutatud, ütles ta: “Neid sa ei võta, ei hakka oma noort keha varakult rikkuma.” Ta tellis mulle toidulisandeid, mida ma võtsin mitu korda päevas, mitu kapslit korraga.
Vahepeal olid koolitööd jõudnud halba seisu: olin puudunud palju, tegemata töid oli hunnikute viisi. Otsustasime, et võtan koolist paberid välja, sest tol hetkel poleks ma suutnud midagi teha.
Alustasin vapralt oma haigusega võitlemist – puhkus, toidulisandid, tervislikum toit. Juba paari esimese nädalaga paranes enesetunne ning tundsin end jälle paremini. Ei olnud tapvat väsimust, vaid energiat tuli aina juurde.
Haigus õpetas end kuulama
Järgmise paari nädalaga hakkas meeletu söögiisu kaduma ning kõht püsis kauem täis. Kaal alanes, kõik riided, mis liibusid, hakkasid taas paremini istuma. Kaelast kadus poomistunne ning paari kuu möödudes oli kaal taas normaalne, energiat palju ja tervis korras.
Olin õnnelik! See oli meeletu vabanemise tunne! Käisin arsti juures kontrollis, kes tunnistas, et olen terve. Oma ravimeetoditest ma ei rääkinud.
Sain tegelda taas igapäevaasjadega. Läksin tööle ning samal ajal tegin koolidesse katseid, et õpinguid jätkata. Tegin tööd, sain kooli sisse, lõpetasin õpingud. Siiani olen olnud terve ja rohkem see haigus mind kimbutanud pole.
Õppisin haiguse mõjul oma keha rohkem kuulama ja selle eest hoolt kandma. Arvan, et haigused on tervisliku ja korraliku toitumisega ennetatavad. Pärast haigust olen varasemaga võrreldes füüsiliselt aktiivsem.
Üks minu haigestumise põhjusi oli stress, mistõttu pean rohkem endale aega leidma. Kuigi kilpnäärme alatalitlus on pärast sünnitust tavaline, jäin hoolimata kaksikute kandmisest pärast sedagi terveks. Ega nende kõrvalt praegu palju puhkust ole, kuid üritan end ka õige toitumisega hoida tervena.
Tarvitan maca kapsleid need annavad lisa energiat.