Ussike naha all (10)

Eelmise aasta novembris reisisime väikese seltskonnaga Indoneesias. Alustasime oma seiklusterohket reisi Jaava saarelt. Pärast lennuki maandumist Jakartas sõitsime Carita ranna hotelli, järgmisel päeval käisime vaatamas Krakatau vulkaani ja Ujung Kuloni rahvusparki.

Üheks päevaks suundusime Baduy külla põlisrahvaste hõimu juurde. Oli väga mälestusterohke: matkasime jalgsi üle mägede ja orgude džunglis kiviteed mööda, kuni jõudsime külla, kus puudusid elekter, WC, dušš. Otsustasime minna teise külla, paraku jäime tagasiteel vihma kätte. Tee läks vihmast poriseks, libisesime ja veeresime mäest alla.

Lõpuks, tagasi külas, läksime ennast küla servas voolava jõe äärde pesema. Kohalik naine tuli, võttis end alasti (kükitas nii, et paistis vaid selg) ja pesi ennast puhtaks. Varsti tuli üks vanem naine ja kükitas tagumikku pidi vette – jões pesti ja käidi tualetis. Järgmise päeva hommikul oli varakult terve küla jões.

Seejärel külastasime Yogyakarta lähedal asuvaid iidseid templeid ja veetsime paar päeva Balil. Sealt edasi tiirutasime Labuan Bajosse Florese saarel, et minna kahe tunni paadisõidu kaugusel asuvale saarele komodo varaane vaatama. Naasime järgmisel päeval Balile ja jõudsin Singapuri-Frankfurdi-Helsingi-Tallinna kaudu pealtnäha tervelt koju Tartusse.

Kohtumine tundmatuga

Kojujõudmisele järgnenud päeva õhtul tekkis kõhule kaks lähestikku asuvat vistrikutaolist moodustist, umbes sentimeetrise vahega. Need sügelesid ja ajasid kratsima. Mõtlesin, et kummalises kohas tekivad vistrikud, ja unustasin teema. Läks mööda umbes kümme päeva, kui märkasin, et sama piirkond jälle sügeleb.

Hakkasin asja lähemalt uurima. Nägin naha all umbes sentimeetripikkust kriipsu, mis otstest pöördus. Rääkisin sellest sõbrannale – et justkui merihobu elab naha all. See avastus tegi mind juba veidi ärevaks. Mis see olla võib? Esimesena tuli mõtteisse parasiit.

Panin nahaarsti juurde aja kinni. Dermatoloog arvas, et tegemist on lihtsalt vistrikega, ning määras raviks Advantani salvi, mis pärsib põletikulisi ja allergilisi nahareaktsioone, öeldes, et kui see ei aita, minge infektsionisti juurde. Määrisin kaks nädalat salvi, kuid miski minu sees elas endiselt, uuristas käike ja vahel sügeles. Nüüd arvan, et nahk sügeles siis, kui ussike liikus. Naha all oli teda näha ja liikumist märgistas punane joon.

Kuna järjekorrad infektsionisti juurde olid pikad ja pühad saabumas, hakkasin muretsema: mis mul seal naha all on, mis ära ei kao? Panin uue aja teise nahaarsti juurde.

See doktor ei teadnud samuti, millega tegu, aga võttis uuringuteks biopsia ja vereproovid. Viimaste vastused saabusid sel päeval jaanuari alguses, kui külastasin infektsionisti. Tema arvas, et tegu on parasiidiga, ja määras raviks Eestis kasutatavad parasiidivastased tabletid.

Ravi

Hakkasin ravimeid manustama ja muutusin üha närvilisemaks, sest lahendust polnud ja nn elukaaslane endiselt kõhus. Uurisin oma seisukorra kohta troopiliste haiguste kliinikust Hollandis ja otsisin diagnoosivõimalusi Balilt.

Sõbranna soovitusel läksin Tallinnas nakkuskliinikusse dr Tiiu Augi juurde. Kõhtu nähes ütles ta kohe, et see on larva migrans – parasiit, mida saadakse Aasiast rannaliivalt. Tavaliselt tulevad nad jalgadele, inimene kratsib jalad katki, sest sügeleb, nii pääseb nakkus organismi. Mul olevat vedanud, et asukohaks kõht kui veidi puhtam piirkond.

Inimene ei ole sellele ussile õige peremeesorganism. Kuna õige peremees on koer, siis elab parasiit minu sees teatud aja, otsides sobivat kohta, kuni lõpuks sureb. Tervisele uss ohtu ei kujuta, vaid on lihtsalt ebameeldiv.

Kuna mina ei ole õige peremeesorganism, siis uss minus ei mune, ei paljune ja ma ei levita seda tõbe ei koertele ega pereliikmetele. Sügelemise vastu soovitas arst külmageeli, ravimit ei pidavat olema. Arst eeldas, et parasiit peaks olema surnud veebruari lõpuks.

Rännakud sügavamale

Täna on 12. märts ja viis päeva pole ma liikumist tundnud. 7. märtsil kõbistas ussike veel üsna aktiivselt, tekitades sügelust. Nüüdseks on kihelev koht muutunud õrnalt valulikuks. Viimased päevad on olnud vaikne, mis ei pruugi tähendada, et ussi elupäevad on loetud. Kord oli kolm nädalat rahulik, kuni ta jälle lagedale ilmus, tekitades naha alla punni. Larva migrans sättis ennast paremini naha alla.

Kui ta on sügavamal kehas, siis ma teda ei tunne. Internetist lugesin, et larva migrans elab nädalaid, kuid on ka juhtumeid, mil ta on elanud kuni aasta. Ahastusepäevadel tahtsin minna isegi kirurgi juurde, et lasen selle eluka välja võtta, aga kuna ma ei tahaks rohkem auke kõhtu teha, siis ootan.

Ma arvan, et sain ussikese endale Jakartas Carita ranna liivalt. Kohalikud naised tegid seal rannas meile massaaži. Naistel olid omad linad ja natuke saime ka liivaga kokku. Kindlasti olid aluslinad korduvkasutuses.

Kummaline, just enne rääkisid kaks inimest mulle parasiitidest, kes inimeste sees elavad. Koolis olin õppinud paelussi ja solkme kohta, näinud ka koertel usse, aga arvasin, et kogu jutt, et inimeste sees elavad ussid ning et kirurgid on neid operatsioonidel näinud, on vale. Sain nüüd omal nahal tunda, et see võib juhtuda igaühega. Reisikaaslastel selliseid sümptomeid ei ole.

Minu soovitus: kui peaksite eksootilistelt maadelt midagi n-ö koju tooma, siis otsige vastuseid, kuni need saate, oluline on õige diagnoos. Teadmatus sööb närvid seest. Arsti soovitus oli, et Aasias ei tohi rannaliival paljalt pikutada, alati peab olema oma lina all.