Reumatoidartriidiga kimpus: "Ma ei mõtle halbadele asjadele, elan päev korraga." (7)

Heily on tulnud Tartust pealinna, et külastada Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiaosakonda. Huvitun, kui tihti ta arsti juures käima peab ning ta lausub, et see on väga varieeruv. „Täna käisin ja tagasi lähen alles sügisel. Nii kaua võtan rohtu ja katsun haigust kontrolli all hoida. Kui juhtub, et midagi läheb hullemaks, siis tulen Tallinnasse arsti juurde," sõnab ta. Selgub, et Heily oli alles mõnikümmend minutit tagasi saanud põlve prednisolooni süsti, mis muudab kõndimise valulikuks. Aeglustame sammu, mõtetes samal aja kõlamas lohutus – peagi saame istet võtta.

Kasvuraskustest reumatoidartriidini

Heily oli teismeeas, kui tal esinesid esimest korda erinevad haigusilmingud. Tookord ei seostanud arstid seda reumaga. Tüdruk oli 13-aastane, kui läks esimest korda reumatoloogi juurde. „Ta ütles, et mul on lihtsalt kasvuraskused. Kahjuks ei osanud toona keegi pilti kokku panna, et tegelikult ei ole tegemist kasvuraskustega," räägib tüdruk.

Kui Heily oli 17, sattus ta kilpnäärmega Tartusse arsti juurde. Haiglas hakati uurima, milles asi võib olla. Selgus, et tüdrukul on südame rütmihäired. Selle tagajärjel sai ta endale väga põhjaliku arsti, kes hakkas Heily tervislikku seisundit edasi uurima.

„Selgitasin, et hommikuti on keha nii kange, et ei saa liigutada". Sealt suunati tüdruk edasi teise arsti juurde, kes pani lõpliku diagnoosi, milleks oli reumatoidartriit.

Pildid internetiavaruses ehmatasid täielikult

Toona ei teadnud Heily haigusest mitte midagi ja sestap ei osanud ka hirmu tunda. „Ma hakkasin internetist uurima ning ausalt öeldes ehmatasin päris korralikult. Need pildid, mis seal üleval on, kõverad sõrmed ja sõna ratastool ehmatasid mind täielikult. Olin suures šokis ja ei osanud esialgu end rahustada ja midagi teha," tunnistab neiu.

Pärast seda, kui Heilyl reuma avastati, käis ta läbi terve rodu haiglaid. „Haiglates hakkasin käima juba enne põhikooli lõpetamist. Mul on olnud astma ja krooniline migreen ning mõned suuremad terviseprobleemid veel," sõnab ta. Kuna tüdruku peres pole kellelgi reumat olnud, tekitab Heilys kõige rohkem küsimusi asjaolu, kuidas liigesehaigus üldse temani jõudis.

Talveõhtu selge taevas näitab järgmise päeva seisundit

Heily alustab igat algavat päeva rohtudega. „Plaquenili tarvitan ühe tableti päevas, Tramadoli üks või kaks ja valuvaigisteid läheb mõnikord terve leht. Olen pidanud elu jooksul nii palju rohtusid võtma, et põhimõtteliselt võiksin neid süüa nagu helbeid piimaga," hindab Heily oma igapäevast tablettide kogust. Selgub, et suuresti mängib reumatroidartriidi puhul rolli ilm. Kui läheb järsult külmaks või hakkab vihma sadama, tekitab see tugevaid valusid. „Ma olen teadvustanud, et kui talveõhtul on taevas selge, siis on teada, et hommikul on külm ilm ja mina voodist ei tõuse. Suvel on haiguse kulg palju kergem," räägib Heily.

Rohud leevendavad haigust ja sestap ei ole tahtnud Heily pöörduda alternatiivmeditsiini või muu säärase poole. „Plaquenili tablett toimib hästi. See on hakanud pidurdama valusid. Reumahaigete missioon ongi saavutada olukord, kus haigus ei lähe ei halvemaks ega paremaks, vaid on stabiilne," selgitab ta.

Heily suureks kireks on autod

Hetkel töötab Heily Viasatis, kus müüb ja selgitab inimestele erinevaid televisioonipakette. Kuid lapsest saati on tema kireks olnud autod ja samuti on ta õppinud automaalriks.

„Ma veedan oma vaba aja garaažis. Saime hiljuti valmis ühe vana Opel Kadeti. Tegu oli avariis olnud autoga. Täpsemalt oli katuseluuk maha lõigatud ja nii halvasti kokku keevitatud, et augud olid sees. Võtsime ta täiesti nullist üles ja tegime poistega korda," räägib Heily rõõmustades. Heilyt on autoarmastusega nakatanud vanatädi poeg, kelle garaažis tüdruk väiksena tihti istus.

Haiguse tõttu sai kergejõustikust minevik

Lisaks garaažis askeldamisele meeldib tüdrukule väga ka süüa valmistada. Meeleldi küpsetab ta vabadel päevadel oma kodustele pirukaid ja muffineid.

Heily on oma haigusega leppinud ning sõnab naeratavate silmadega, et on paremaid ja halvemaid päevi. Paraku on reumahaigus röövinud temalt ühe hobi. Nimelt, ta oli kergejõustiklane, kuid pidi spordialast loobuma, kuna raske füüsilise trenni tegemine on keelatud. „Kui ma autodega tegelen, siis tegelikult seal on värvipritsid ja balloonid, ega need kerged asjad ole. Samuti on lihvimisega, kus peab jõudu kasutama. Ongi nõnda, et tasahaaval teen ja puhkan, sest käed hakkavad valutama," räägib ta.

Julgus oma haigusest rääkida

„Mulle tundub, et noored ei julge oma haigustest rääkida, sest kardetakse teiste arvamust. Mingi hetk hoidsin väga palju muresid enda sees, aga paraku need probleemid ja mured kasvavad üle pea. On asju, millega on üksi võimatu hakkama saada, sestap tuleb rääkida ning ei tohi karta, mida keegi arvab. Kellegi haigus ei ole teiste inimeste arutada," arvab Heily. Samuti peab ta oluliseks seda, et igal inimesel oleks keegi, kellele raskel hetkel toetuda ja vajadusel muret jagada.

Heily on uhke oma vanemate üle. „Mul on ääretult head vanemad. Nad on kõik selle kadalipu minuga külg külje kõrval läbi teinud. Nad on mind püsti aidanud ja toetanud, nad on seisnud mu kõrval ja olnud olemas. Ma olen oma emale kell neli öösel helistanud sellepärast, et mul on nii suured valud sees ja ma ei oska mitte midagi teha. Ma nutan ja ema on lihtsalt vaikides telefoni otsas seni, kuni ma magama jään," sõnab ta.
Keegi pole oma haigusega üksi

Samuti meenutab Heily, et väga tänuväärne ja tore kogemus oli Reumaliidu projekt Noortelt noortele, mille raames käidi erinevates koolides rääkimas kaheksanda ja üheksanda klassi õpilastele reumahaigusest ja sellest, mida see endast üldse kujutab. Samuti tõdeb Heily, et selliseid projekte on oluline teha, sest see teadvustab noori taoliste haiguste olemasolust. „Põhirõhk võiks olla sellel, et erinevate haiguste põdejad teeksid meelepäraseid tegevusi koos ja nad teaksid, et ei ole selle haigusega üksi. Me oleme üksteisel olemas," sõnab Heily.

Heily Grossberg : „Ma ei mõtle halbadele asjadele, elan päev korraga."

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas ReumaKiri (kevad/2015)