Pilt on illustreeriv,Foto: PantherMedia / Scanpix
Kerli Kivistu/ReumaKiri 11. mai 2015 11:22
Lõunane linnamüra on hoogu kogumas, inimesed sagivad töölt koju ja mina sõidan mürisevas trammis Kadrioru poole, et saada kokku Heilyga. Jõuan kokkulepitud kohta ning eemalt vaadates aiman, et ukse juures seisab too särtsakas neiu, kellega telefonis rääkisin.

Heily on tulnud Tartust pealinna, et külastada Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiaosakonda. Huvitun, kui tihti ta arsti juures käima peab ning ta lausub, et see on väga varieeruv. „Täna käisin ja tagasi lähen alles sügisel. Nii kaua võtan rohtu ja katsun haigust kontrolli all hoida. Kui juhtub, et midagi läheb hullemaks, siis tulen Tallinnasse arsti juurde," sõnab ta. Selgub, et Heily oli alles mõnikümmend minutit tagasi saanud põlve prednisolooni süsti, mis muudab kõndimise valulikuks. Aeglustame sammu, mõtetes samal aja kõlamas lohutus – peagi saame istet võtta.

Kasvuraskustest reumatoidartriidini

Heily oli teismeeas, kui tal esinesid esimest korda erinevad haigusilmingud. Tookord ei seostanud arstid seda reumaga. Tüdruk oli 13-aastane, kui läks esimest korda reumatoloogi juurde. „Ta ütles, et mul on lihtsalt kasvuraskused. Kahjuks ei osanud toona keegi pilti kokku panna, et tegelikult ei ole tegemist kasvuraskustega," räägib tüdruk.

Kui Heily oli 17, sattus ta kilpnäärmega Tartusse arsti juurde. Haiglas hakati uurima, milles asi võib olla. Selgus, et tüdrukul on südame rütmihäired. Selle tagajärjel sai ta endale väga põhjaliku arsti, kes hakkas Heily tervislikku seisundit edasi uurima.

„Selgitasin, et hommikuti on keha nii kange, et ei saa liigutada". Sealt suunati tüdruk edasi teise arsti juurde, kes pani lõpliku diagnoosi, milleks oli reumatoidartriit.

Pildid internetiavaruses ehmatasid täielikult

Toona ei teadnud Heily haigusest mitte midagi ja sestap ei osanud ka hirmu tunda. „Ma hakkasin internetist uurima ning ausalt öeldes ehmatasin päris korralikult. Need pildid, mis seal üleval on, kõverad sõrmed ja sõna ratastool ehmatasid mind täielikult. Olin suures šokis ja ei osanud esialgu end rahustada ja midagi teha," tunnistab neiu.

Pärast seda, kui Heilyl reuma avastati, käis ta läbi terve rodu haiglaid. „Haiglates hakkasin käima juba enne põhikooli lõpetamist. Mul on olnud astma ja krooniline migreen ning mõned suuremad terviseprobleemid veel," sõnab ta. Kuna tüdruku peres pole kellelgi reumat olnud, tekitab Heilys kõige rohkem küsimusi asjaolu, kuidas liigesehaigus üldse temani jõudis.

Talveõhtu selge taevas näitab järgmise päeva seisundit

Rohud leevendavad haigust ja sestap ei ole tahtnud Heily pöörduda alternatiivmeditsiini või muu säärase poole. „Plaquenili tablett toimib hästi. See on hakanud pidurdama valusid. Reumahaigete missioon ongi saavutada olukord, kus haigus ei lähe ei halvemaks ega paremaks, vaid on stabiilne," selgitab ta.

Heily suureks kireks on autod

Hetkel töötab Heily Viasatis, kus müüb ja selgitab inimestele erinevaid televisioonipakette. Kuid lapsest saati on tema kireks olnud autod ja samuti on ta õppinud automaalriks.

„Ma veedan oma vaba aja garaažis. Saime hiljuti valmis ühe vana Opel Kadeti. Tegu oli avariis olnud autoga. Täpsemalt oli katuseluuk maha lõigatud ja nii halvasti kokku keevitatud, et augud olid sees. Võtsime ta täiesti nullist üles ja tegime poistega korda," räägib Heily rõõmustades. Heilyt on autoarmastusega nakatanud vanatädi poeg, kelle garaažis tüdruk väiksena tihti istus.

Haiguse tõttu sai kergejõustikust minevik

Lisaks garaažis askeldamisele meeldib tüdrukule väga ka süüa valmistada. Meeleldi küpsetab ta vabadel päevadel oma kodustele pirukaid ja muffineid.

Heily on oma haigusega leppinud ning sõnab naeratavate silmadega, et on paremaid ja halvemaid päevi. Paraku on reumahaigus röövinud temalt ühe hobi. Nimelt, ta oli kergejõustiklane, kuid pidi spordialast loobuma, kuna raske füüsilise trenni tegemine on keelatud. „Kui ma autodega tegelen, siis tegelikult seal on värvipritsid ja balloonid, ega need kerged asjad ole. Samuti on lihvimisega, kus peab jõudu kasutama. Ongi nõnda, et tasahaaval teen ja puhkan, sest käed hakkavad valutama," räägib ta.

„Mulle tundub, et noored ei julge oma haigustest rääkida, sest kardetakse teiste arvamust. Mingi hetk hoidsin väga palju muresid enda sees, aga paraku need probleemid ja mured kasvavad üle pea. On asju, millega on üksi võimatu hakkama saada, sestap tuleb rääkida ning ei tohi karta, mida keegi arvab. Kellegi haigus ei ole teiste inimeste arutada," arvab Heily. Samuti peab ta oluliseks seda, et igal inimesel oleks keegi, kellele raskel hetkel toetuda ja vajadusel muret jagada.

Heily on uhke oma vanemate üle. „Mul on ääretult head vanemad. Nad on kõik selle kadalipu minuga külg külje kõrval läbi teinud. Nad on mind püsti aidanud ja toetanud, nad on seisnud mu kõrval ja olnud olemas. Ma olen oma emale kell neli öösel helistanud sellepärast, et mul on nii suured valud sees ja ma ei oska mitte midagi teha. Ma nutan ja ema on lihtsalt vaikides telefoni otsas seni, kuni ma magama jään," sõnab ta.
Keegi pole oma haigusega üksi

Samuti meenutab Heily, et väga tänuväärne ja tore kogemus oli Reumaliidu projekt Noortelt noortele, mille raames käidi erinevates koolides rääkimas kaheksanda ja üheksanda klassi õpilastele reumahaigusest ja sellest, mida see endast üldse kujutab. Samuti tõdeb Heily, et selliseid projekte on oluline teha, sest see teadvustab noori taoliste haiguste olemasolust. „Põhirõhk võiks olla sellel, et erinevate haiguste põdejad teeksid meelepäraseid tegevusi koos ja nad teaksid, et ei ole selle haigusega üksi. Me oleme üksteisel olemas," sõnab Heily.

Heily Grossberg : „Ma ei mõtle halbadele asjadele, elan päev korraga."

 

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas ReumaKiri (kevad/2015)

Samal teemal

Kommentaarid  (7)

naine, 65 11. mai 2015 20:19
Olen seda haigust lapsena põdenud, tean kui hulluks võib olukord minna. See algas hiilivalt sügaval nõukaajal, kui olin 11 a.-ne. Täpselt samuti arvas arst, et laps kasvab, sellepärast liigesed valutavad. Sõrmed olid kanged, jalad kanged kui kaua istusin. Koolipingist tõusmisel oli nii valus, et silme ees olid lillad täpid. Selle kõige juures tuli ka õppimisega toime tulla. Mäletan, oli väga raske läbi valu koolieluga toime tulla. Lõpuks ikka ema sai niikaugele, et käisime pädevama arsti juures. Siis hakkas elu muutuma. Olin mitu korda haiglas, ikka kuu korraga. Sain tohutult penitsilliini ja bitsilliini süste. Kõige tipuks- need toimisid! 2 a.-ga sain haigusest jagu, kuigi süda oli ka oma osa saanud. Terve elu on mind nüüd saatnud reumaatiline südamekahjustus, neerudega on ka probleeme olnud, aga
selliseid reumaatilisi valusid otseselt ei ole olnud. Käed moondunud ei ole, kuigi lapsepõlvest saadud kahjustused on veidi näha. Arstid tunnevad ära mu nn. reumaatilised käed. Vähemalt alates 14. eluaastast pandi mul sellele haigusele piir penitsilliiniga, mida nüüd enam kahjuks ei kasutata.
kraamer 11. mai 2015 20:55
See tundub rohkem reuma moodi, mis väljendub ägeda liigespõletikuga ja südamekahjustusega ja raviti tõesti penitsilliini ja batsillini kuuridega. Reuma haarab suuri liigeseid, reumatoidartriit põhiliselt väikesi liigeseid. Siit ka liigeste moondumise eripära. Reuma puhul olulist liigeste moondumist pole, reumatoidartriit muudab aga käed nii, et nendega pärast enam peaaegu midagi teha ei saa.
artriitik 12. mai 2015 15:19
see pole päris nii!käed-jalad moondusteta, kuid mitte ilma valuta.põen juba 13 aastat.kahjustunud(pidev valu)pigem lihastes ja kõõlustes, seal ka põlve ja küünarliigese kõõlustupe põletikud.
kraamer 11. mai 2015 18:38
Kõige masendavam on, et haigetele pole õigeid valuvaigisteid. Ma mõistan, et vähihaigele on lubatud narkootikumid või narkootikumide taolised ravimid, reumatoidartriidi haiged, kes kannatavad aastaid suurte valude käes, on sunnitud valu taluma ja leppima valuvaigistitega, mis teda tegelikult valudest kunagi ei vabasta.
12. mai 2015 21:55
Tramadol on ikka päris tugev valuvaigisti .... neid on ka erineva tugevusega - ka vähehaigetele kirjutatakse
12. mai 2015 21:55
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS