Avameelselt haigusest ehk armastab ei armasta...

Armastab, ei armasta...

„Armastab, ei armasta, on karikakar selleks ju loodud," laulis üks armastatud Eesti laulja paar aastakümmet tagasi. Karikakar oli mu helge ja päikeselise lapsepõlve üks lemmiklilli. Mulle meeldis aasadel ekselda ja ringi lipata ning aeg-ajalt ikka kükitada ning karikaraid korjata. Ja vahel lille kroonlehti ära tõmmates proovida, kas armastab või ei armasta. Kummaline, aga nüüd, aastaid hiljem, tunnen kükitamisest rohkem puudust kui karikakarde korjamisest. Just sellest – kükitamisest – minu haiguse lugu alguse saigi.

Armastab, ei armasta...
Oli 2012. aasta suvi. Parajalt vihmane ja soe, just nagu Eestimaa suvi olema peab. Olime lähedastega Lõuna-Eestit avastamas, kui ühel õhtul väikest onupoega magama läksin panema. Ei teagi, mis ajendas mind, laps süles, kükitama, kuid see valusööst, mis vasakut põlve läbis, oli meeletu. Minu pisaratele järgnes otsus valutavat põlve kohe arstile näidata ning esimene käik erakorralise meditsiini osakonda oligi tehtud. See kõige esimene mitmete seas. Lisaks valuvaigistavale süstile ning võimalusele vähemalt tol ööl rahulikult magada, sain lihtsa diagnoosi – viga pole mul midagi.

Armastab, ei armasta...
Tegelikult olen ma seda lihtsat diagnoosi – viga pole mul midagi – saanud mitmeid kordi erinevatelt arstidelt. Veel enne kui sattusin reumatoloogi juurde, üritasin oma valutavat põlve näidata ortopeedidele ja kirurgidele. Kord sattusin polikliinikust välja tulles kokku sõbraga. „Mis sul siis viga on?" küsis sõber. „Jälle öeldi, et mitte midagi," vastasin ja hakkasin keset tänavat pisaraid valama. Sest valust hullem on teadmatus sellest, mis valu põhjustab. Tean nüüd, et hulgiliigesepõletik on haigus, mis ei alga õpikutarkuste järgi. Iga inimene on eriline, nii algas ka minu haiguse isemoodi – kui pea igast reumaõpikust võib lugeda, et haigus saab alguse väikestest liigestest ning liigesed valutavad paaris, siis minul kulus päris palju aega selleni, et põletik haaraks ühe põlveliigese asemel kümmekond liigest.

Armastab, ei armasta...
Oma tänase raviarsti ja tema ägeda õeni jõudsin ma üsna pikka rada pidi. Mul on parim perearst, kes sellises olukorras võimalik. Ta on mulle kirjutanud vist kilomeetrite viisi erinevaid saatekirju ning hoiab ennast minu käekäiguga ikka kursis. Kui ma juba kuude viisi polnud öösel normaalselt magada saanud, sest liigesepõletikule omane liigesekangus häiris, ning lonkasin silmnähtavalt, üritas mõni arst mulle endiselt selgeks teha, et mul ilmselgelt pole midagi viga. Sest kompuuterpilt ei näidanud vigastust ja veri ei näidanud põletikku ja kui õpikutarkus ei ütle, et midagi on viga, siis polegi. Hiljem hakkas valutavasse põlve kogunema vedelik. Kord oli vaja põlvest vedelikku välja võtta, et rohi asemele süstida. Tundus nagu oleks protseduuri teostanud arst eelmisel õhtul ära vaadanud kõige jubedama õudusfilmi ning tahaks nüüd hirmsasti midagi koledat minu peal katsetada. No nii valus oli, et pilt pidi eest ära minema. Kuigi seda protseduuri on tehtud mitu korda hiljemgi, ei ole ma sellist valu enam tundnud. Oleneb arstist, ikkagi.

Armastab, ei armasta...
Et asi läheks paremaks, peab asi minema piisavalt hulluks – just seetõttu sattusin oma praeguse raviarsti vastuvõtule ning tema tahe minuga tegeleda on minu ellu tagasi toonud selle elurõõmu, mida olin kaotamas. Sest hulgiliigesepõletikuga kaasnev meeletu väsimus, ravimite kõrvalmõjuna tekkinud kaalutõus ja teadmatus tuleviku ees oli (ja on vahel siiani) minu jaoks talumatu. Ja muidugi valu. Kõikehaarav ja kõikehõlvam valu. Võib öelda, et minu arst hakkas mind lahti harutama. Jah, ka tema tegi analüüse, uuris pilte ja hindas liigeseid. Aga ta ka kuulas. Kord oli arsti ukse taha tekkinud pikk järjekord. Mõtlesin, et siin konveierilindil läheb asi kiiresti ning ma ei jõua oma muresid ära kurta. Aga ei, arst kuulas. Ja lahendas. Tänu temale olen pool aastat olnud bioloogilisel ravil ning hiljuti allkirjastanud nõusoleku, et osalen järgmised 266 nädalat oma elust ühe bioloogilise ravimi uuringus. Ma olen oma elu tema kätte usaldanud.

Armastab, ei armasta...
Nagu iga perekonna peaks on mees ning kaelaks naine, siis seisab vast iga hea arsti taga asjalik õde, kes arsti toetab ja aitab. Minu raviarsti õde Kati tundub selline õde olevat. Kui esimest korda Katiga kohtusin, sai ta teada, et mulle kohe üldse ei meeldi, kui verd võetakse. Ma lausa minestasin ta kabinetti ära. Pärast seda on ta kümneid kordi üritanud tabada mu käsivarrelt peeneid veresooni. No kui ei taha see veri välja tulla, ei ta tule ka. Kord avastasin, et Kati on kohe täitsa mures, et ta teeb mulle haiget. Et äkki hakkab mul paha ja äkki peaks me üldsegi verekabinetti minema, sest sealsed õed ei tee ju päevast päeva midagi muud, kui torkavad inimestesse nõelu ja imevad vere välja. „Aga sa oled ju alati hakkama saanud, saad täna ka," ütlesin talle lohutuseks, mille peale sai veri võetud ka selgi korral. Ma olen oma elu ka tema kätte usaldanud.

Armastab, ei armasta...
Minu teekond bioloogilise ravini ning lootuseni, et ühel päeval võin ärgata nii, et kuskil pole valus, on olnud pikk. Tean, et kuigi olen vaid 30-aastane, olen saanud põletikulise hulgiliigesepõletiku näol endale „kalli kaasteelise", kes on minuga minu elupäevade lõpuni. Jah, bioloogiline ravim leevendab, aitavad ka Prednisolon ja Diclofenac ja muud manustatavad ravimid, toetab pere- ja raviarst, aga... Kord pühapäeval voodis lesides, ise valudest ja väsimusest hullumas, tegin otsuse – hakkan iseenda suurimaks kriitikuks, suurimaks sõbraks ja armastajaks. Kas või läbi igapäevase liikumise – niigi on tervisesportlase kõige pikem ja raskem samm tugitoolist välisukseni. Kui aga on tunne, et valutavad kõik kohad peale vasaku jala suure varba küüne ja parema kulmu seitsmenda karva, siis on liikumise alustamine eriti raske. Üks mu sõbranna utsitas mind hommikuti jalutamas käima, et saada päevale värske rütm sisse. Hommikune liikumine koos hommikuse liigesejäikusega on veelgi keerulisem, sest siis ei sega mitte ainult magus uni, segab ka valu. Esimesel korral lubas sõbranna ka kaasa tulla, kuid kokkulepitud ajal ta veel magas. Ma olen sellise päeva kõndimisega alustamisega hakkama saanud nii mõnelgi järgmisel hommikul, kuigi õhtune liikumine on ikkagi rohkem minu meele järele. Ka täna, tähistamaks minu järgmised 266 nädalat kestvat bioloogilise ravimi uuringut, tegin väikese kepikõnnitiiru ümber oma kodulinna. Hoolimata tuisust ja tormist ning pimedast Eestimaa talvest tunnen, et tänu heale arstile, veidi mõjuvatele ravimitele ning tahtmisele iseend armastada on kusagil kaugel ikkagi paistmas lootusekiir. Olen teinud valiku elada nii head elu kui selle haigusega on võimalik.

Seega – armastab, ei armasta, ARMASTAN!

*Nimi on autori soovil muudetud.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas ReumaKiri (kevad/2015)